Täna tahan ma kirjutada millestki, mis ainult kaudselt haakub koertega. Või võib-olla siiski haakub? Tahan kirjutada välja mõtted, mis on mul ammu hinge peal. ​Eelmisel nädalal läks üks vapper Eesti naine ja paljude poolt armastatud sõber Ülle Aaslav-Kaasik (kenneli Sookriimud ja samanimelise e-poe omanik) Põhja-Rootsis toimuvale kelgukoeraspordi maailmameistrivõistlusele Polardistans ning osaledes 1-4 koera klassis 160 km pulka veol oma 3 koeraga saavutas ta 1. koha ning tiitli Maailmameister.

Pulka vedu on selline ala, kus koerad veavad kindlaksmääratud kaaluga kelku ning inimene suusatab kelgu külge veoliini pidi kinnitatuna nendega kaasa. See on tõsine tiimitöö, kus tulemuse saamiseks peavad nii inimene, kui koerad ühtmoodi tõsiselt tööd tegema. Antud võistlusele lisas raskust keskmiselt -18 kraadine temperatuur ning kinnituisanud lumega rada. Liidrina pidi Ülle tiim sumpama läbi 40 cm lume ja rajama teistele teed. Raja peal on inimene ja tema koerad üksi, harva võib kohata teisi tiime või metsloomi. Ka checkpointides peab koerajuht toimetama ilma kõrvalise abita kõik toimetused ära, olgu selleks siis koerte söötmine, koerte hooldamine, varustuse parandamine vms. Ülle oli rajal veidi üle 26 tunni.

Minu rõõm selle saavutuse üle on mõõtmatu nii eestlasena, kelgukoeraspordi huvilisena kui ka Ülle sõbrana. Kõige suuremat rõõmu valmistab mulle aga see, mis on selle võidu taga.

Ülle ei ole mingi imeinimene. Ka temal on juhtunud kamaluga äpardusi ning seljataga on kindlasti palju vigu ja asju, mida täna ta teeks kindlasti teisiti. Mis on Ülle juures aga erilist, on tema võime fokusseerida oma energia olulistesse asjadesse ja jätta tahaplaanile kõik kõrvaline. Seega ei kuule me teda peaaegu kunagi halvustamas kaasvõistlejaid või ammugi korraldajaid-kohtunikke. Kui me räägimegi temaga teistest, räägime me alati seda võtmes, kuidas saaks paremini, mida annaks õppida. Samamoodi oleme me koos analüüsinud läbi ka kõiki oma enda eksimusi või apsakaid. Ma arvan, et just tänu sellele suhtumisele on ta saanud üle oma tagasilöökidest ning jäänud alati jäärapäiselt edasi pusima. Ja ma arvan, et just tänu sellele, jõudiski ta selle siiamaani veidi uskumatu tulemuseni.

Teine asi, mis Üllet iseloomustab, on tema heasportlaslik suhtumine. Usun, et on vähe inimesi, kellele ta ei oleks ulatanud omal initsiatiivil abikätt stardis või finišis ning tema võime saada ühtmoodi läbi erinevate inimestega, kes vahel ise ei olegi omalt poolt suuremat sõbralikkust üles näidanud, on kohati lausa hämmastav.

Kolmas asi on tema tagasihoidlikkus. Mitte kunagi ei ole ma kuulnud teda praalimas oma oskuste või saavutustega. Temaga saavad rääkida kui võrdne-võrdsega suured ja kogenud sportlased, kui ka päris algajad ning alati on ta lahkelt valmis andma nõu, kui seda temalt küsitakse. Samas ei suru ta kunagi oma arvamust peale siis, kui seda ei ole küsitud ning kuulab kannatlikult ära ka kõige rumalamad jutud (näiteks minu enda käpardlikud katsed midagi veotrenni laadset teha! :D ). Alati on ta rõhutanud seda, et üks või teine asi on pelgalt tema enda kogemus ja  kutsunud sellega üles oma vestluspartnerit hoolega kaasa mõtlema ja analüüsima.

Lisaks sellele on tema aupaklik suhtumine oma koertesse, kui kõnevõimeta tiimikaaslastesse lihtsalt imetlusväärne. Seda ilmestas hästi tema mure stardis küüne murdnud koera osas. Tema otsustas ise üsna kiiresti, et sellises seisus koera ta rajale sundida ei taha, kuid kuna selle otsuse pidid heaks kiitma ka veterinaarid, siis oli tal suur mure, kas nemad näevad asja ikka ka sama tõsisena. Õnneks nägid.

Miks ma seda kõike kirjutan? Mitte selleks, et panna Üllet punastama ja kuulutada maailmale, kui ägedat inimest ma oma sõbraks võin nimetada (khmmm kui, siis ainult natukene :p). Minu tegelik motiiv on see, et lihtsalt mõeldaks neile asjadele. Ma usun, et maailm võiks olla parem paik, kui meil oleks rohkem sportlasi ja harrastajaid, kes pingutasid, et kasvõi mõnikord olla eeskujuks teistele. Mõned mõtted, mis pähe tulevad olekski järgmised:

1. Võta ebaõnnestumisi, kui õppetunde. Kui su teele tulevad takistused, siis tööta nendest läbi ja õpi nendest. Analüüsi detailideni lahti, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid ning mõtle välja, kuidas samu apse järgmine kord vältida. Ära kunagi jäta kasutamata võimalust õppimaks ka teiste vigadest, sest sellise õppimise lõiv on palju väiksem. Samas austa teisi inimesi selle kingi eest ja ära lasku analüüsilt kritiseerimise tasemele.
2. Inimestele ei pea alati tingimata ütlema, et see mis nad teevad on VALE. Võib-olla teavad nad seda ise ka, võib-olla aga ei tahagi nad seda teada?...aga võib-olla on nad andnud seda valet asja tehes endast parima või ongi see KOGU nende elu? Ma arvan, et see võiks jääda iga inimese enda asjaks ja kui näed viga laita, siis parem neela see seekord alla ja ole veidi parem inimene. Mõnikord on rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Nii lihtne see ongi!
3. Inimestele võib alati olla abiks, soovida hea tulemuse puhul õnne või öelda midagi positiivset isegi siis, kui seda positiivset asja on vaja tükk aega otsida. See ei võta kellelgi tükki küljest ja samas võid sina olla ainus inimene, kes seda teeb. Võib-olla sinu hea sõna või naeratus ongi see, miks inimene otsustab, et ta siiski proovib edasi? Positiivsus on nakkav!
4. Kui sa arvad, et oled teinud tubli töö ja väärid tunnustust, siis ära praali, vaid näita seda oma tegudega. Ole tore ja sõbralik inimene, aita endast nõrgemaid ja küll sa näed, et inimesed märkavad ka sinu saavutusi ning tunnustavad sind. Tõelised võitjad võrdlevad enda saavutusi endast parematega ja aitavad endast nõrgemaid. Saad seda, mida annad!
5. Koerad ei ole spordivarustus. Nad on elusolendid, kes ei langeta ise otsuseid spordi osas. Seega lasub inimesest tiimikaaslase õlul kogu vastutus koerte heaolu eest. Ta peab andma endast kõik, et koer oleks korralikult ette valmistatud võistlemiseks. Sinna kuulub palju rohkem komponente, kui tihtilugu arvatakse. Lisaks peab inimene pidevalt monitoorima koerte hetke seisu ja lõpetuseks peab inimene, kes spordib koos koertega, olema alati valmis jätma sinnapaika oma isiklikud ambitsioonid, kui on vähimgi kahtlus, et see ei ole enam täielikult koera huvides. Neid asju peab märkama enne, kui koer eluaegse trauma tagajärjel invaliidistub. Need asjad algavadki murdunud küüneksest, kergest kiirusekaotusest või tuimusest sammus. Pisikestest asjadest, mille kiuste põhimõtteliselt justkui saaks selle ühe võistluse üle elada, aga mille eest maksab koer lõivu oma tervisega.

Neid viit mõtet olen ma õppinud jälgides just Ülle-suguseid inimesi ning püüan igati sama teha. Vahel see küll ei õnnestu ja vahel võtavad emotsioonid minust parima, kuid ma arvan, harjutamine teeb meistriks. Igal juhul soovin veelkord õnne Üllele, teen sügava kummarduse ja ütlen:

Aitäh, et oled see, kes sa oled ja pakud meile kõigile nii palju inspiratsiooni :).

Võib-olla lugesid sa seda artikliteseeriat ja mõtlesid, et kuigi sul on koer kodus olemas, ei mõista sina teda ega tema sind ning sa ei oska temaga mitte midagi peale hakata. Või on sul nüüd kodus hoolikalt või vähem hoolikalt valitud kutsikas või koer ning tahad temaga kõik õigesti teha... aga ei tea mida ja kuidas.

Kõigepealt olgu öeldud, et kutsika ära rikkumist ei tasu karta. Kutsikad ei ole tehtud portselanist ja suuresti määrab nende olemuse geneetika. Samas tuleb loomulikult anda endast parim ja püüda pakkuda oma koerale selliseid tegevusi, mis aitavad tal vaimselt tasakaalus püsida. Seega prioriteet nr 1 võiks olla sotsialiseerimine, omavahelise suhte ehitamine ning hea füüsilise vormi loomine. Kui mõne rahuliku kaukaaslase või bernhardiiniga piisab üsna vähestest sportlikest tegevustest, siis aktiivsemad tõud nagu näiteks erinevad teenistus- ja sportkoerad vajavad lisandväljundina ka nö tööd, milleks sobib igasugune koerasport, aga ka näiteks igapäevane trikiõpe või muu mõtestatud ühistegevus. Lisaks tuleb arvestada hullude aktivistidega, et neile tuleb õpetada eraldi ka rahunemist ja puhkamist.

Olen toonud välja mõned Eestis populaarsemad koeraspordialad, et anda lugejatele aimu, mida kõike toredat koeraga koos teha saab. Igal alal on tegelikult olemas lihtsamad algajate klassid ning mitteametlikud võistlused, kus on lubatud kasutada preemiaid ning harjutused on tehtavad ka päris algajate koertega. Kuna kõrgeimate klasside töö on aga kõige vaatemängulisem, olen otsinud välja mõned kõrgemate astmete võitjate videod (kuna osad alad on mulle endale võõrad, võivad näited nendest olla nende alade harrastajatele ehk mitte just parimad, kuid algajatele üldpildi andmiseks sobivad ehk küll :) ).

Koeraspordialadest kuuluvad FCI katusorganisatsiooni alla järgmised alad, mille võistlused toimuvad Eesti Kennelliidu kalenderplaani järgi. Nende alade õpetamiseks on kõige mõistlikum pöörduda mõne Kennelliidu poolt atesteeritud koolitaja poole.
​
Sõnakuulelikkus on koeraspordialade male, kus koer peab tegema küll kiiresti, kuid samas väga täpselt erinevaid üsna keerukaid harjutusi.

​Agility on koerte nö takistusjooks, kus on vaja õpetada koera läbima erinevaid takistusi kindlal moel ning võidab see, kes läbib raja kõige kiiremini ilma eksimusteta. Valitud videol on näha meie oma Eesti võistleja Marta Miil eelmise aasta agilty MM-l, kus ta saavutas individuaalsel agilityrajal miniklassis I koha (tiim treenib klubis Pärnu agility):

IPO on teenistuskoerte tööomaduste testimiseks loodud spordiala, mida võib lugeda kolmevõistluseks. Kolm ala on välja toodud järgnevates videotes.

Kaitsetöö:

Kuulekus:

Jälg:

​Maastikujooks on peamiselt hurdalistele mõeldud ala, kus koerad ajavad kiiruse peale taga mehaanilisele masinale kinnitatud kunstjänest. 

​Peale FCI poolt korraldatavate spordialade, on Eestis populaarsust kogumas ka mõned veel FCI poolt tunnustamata alad nagu rallykuulekus ja veosport.
​
Rally-kuulekus on ala, kus koer ja inimene läbivad koos märkidest koosneva raja. Igal märgil on kirjas ülesanne, mis tuleb korrektselt sooritada. Kuna Rally-kuulekus ei ole nii täpsust nõudev, kui sõnakuulelikkus, eelistavad paljud algajad just seda ala: 

​Veosport on spordiala, kus koer on rakendatud inimese ette üksi või mitmekesi ning veab kas jooksvat, rattal, tõukerattal, kärul, suuskadel või kelgul olevat inimest. Igale rakenditüübile on eraldi klass. Eestis organiseerib võistluseid nt Baltosport.

See nimekiri on tegelikult pikem ja huvi korral tasub uurida lähemalt ka teisi võimalusi.
​
Lisaks meelelahutuslikele spordialadele, on võimalik koerale õpetada selgeks ka reaalne töö inimeste aitamiseks. Mõned näited on:

• Päästekoerad – koerad, keda on õpetatud otsima ja leidma maastikult inimest ning temast märku andma. Siit lehelt leiab rohkem infot: http://www.otsingukoerad.ee/
• Vetelpäästekoerad – koerad, kelle abil päästetakse veest uppumisohus inimesi.
• Teraapiakoerad – koerad, kellega käiakse haiglates ja teistes isoleeritud keskkondades olevaid inimesi rõõmustamas ning kelle abil aidatakse näiteks puudega laste teraapiat läbi viia. Rohkem infot: http://teraapiakoer.ee/
• Lugemiskoerad – koerad, kellele raamatute lugemisega saavad lapsed harjutada lugemist turvalises keskkonnas.
• Hüpokoerad – koerad, keda on õpetatud märkama ja teavitama lähenevast atakist suhkruhaigel inimesel.
• Abi- ja juhtkoerad – koerad, kes on koolitatud aitama ja juhtima inimesi, kes iseseisvalt hätta jääksid.

Loomulikult on paljude koertega võimalik teha tööd, mille jaoks nad on aretatud. Näiteks õpetada oma koer karja ajama, karja valvama, territooriumit valvama, erinevaid ulukeid jahtima jne. Igal alal on oma spetsiifika, seadusandluslikud nõuded ning õpetatavad käitumised. Paljude koerte jaoks on just tõuomase töö tegemine kõige parem, sest sellega on neil kõige lihtsam säilitada vaimset tasakaalu. Seepärast ei soovitatagi võtta töö tegemiseks aretatud koera omale koju lihtsalt diivanipadjaks.

Kõik see kõlab ju hästi, aga sa ei kujuta ette, et sinu koeraga ükski neist asjadest võimalik oleks? Võib-olla ei ole sa oma koerale veel kuigi palju õpetada osanud ning võib-olla ei oska ta ka koduses elus hästi käituda. Sellisel juhul on mõistlik anda oma koerale hea algharidus, mille juurde kuuluvad ka lõdvas rihmas kõndimine, puhkamine, neli jalga maas inimeste tervitamine jne. Üksi pusimise asemel tasub siinkohal otsida abi treenerilt ning teha neid asju üks kord ja korralikult. Küsi kindlasti trenni minnes, kas just sind huvitavad käitumised kuuluvad koolituse õppekavva, sest kui sulle valmistab muret rihmas tirimine või kodus vedelevate asjade varastamine, aga treeningplatsil õpetatakse sulle hoopis istu-lama-seisa harjutusi, siis on sulle sellest ilmselt vähe abi.

Minu enda koertekoolis Kratt on algamas selline baaskursus, kus keskendume neile olulistele asjadele aga lisaks õpetame peamiselt sheipimismeetodit kasutades koertele selgeks ka paljudel spordialadel ja harrastustel kasulikud baasharjutused. See kursus sobib igas vanuses koertele ning kuna õpetatavad harjutused on Eesti maastikul ebatraditsioonilised, sobivad need hästi ka paljudele juba koertekoolis käinud koertele.

Hmm...aga mis siis kui mu koer haugub teisi koeri või inimesi nähes ennast hingetuks, üritab neid silmates põgeneda või kangestub kivikujuks? Sellisele koerale ei ole sobilik tavapärane grupitrenn ning temaga tuleb teha teraapiatööd hirmudest ülesaamiseks. Konkreetselt siin kirjeldatud käitumisi lahendame me koertekoolis Kratt toimuval kursusel Murelikud koerad. Teisi probleemkäitumisi nagu üksindusahistus, autosõiduhirm, helitundlikkus jne saab aga lahendada individuaaltrennide ja detailselt paika pandud treeningkava abil.

Lisaks tasub kaaluda kõigi alade juures kõrvalharrastusena ka võimlemist, mis aitab kompenseerida koera kehaehituse puudujääke ning saavutada valitud spordialaks tippvormi. Koertekoolis Kratt alustab selline grupitrenn juba sel suvel, kuid pakilisema huvi korral tasub uurida fb lehte Koeraga võimlema ning võtta vajadusel treeneriga juba varem ühendust.

Koera valiku teemat kokku võttes, peab minu meelest üsna hästi paika ühe tuntud näitusekoerte koolitaja ja aretaja Gerard O’Shea seminaril kuuldud mõte, mis kõlas umbes sedasi:

„Kui te tahate endale täiuslikku koera, võtke paber ja pliiats. Joonistage paberile, millist koera te täpselt tahate, kirjutage sinna juurde kõik iseloomuomadused, ja raamige see pilt ära. Siis saate iga päev imetleda oma täiuslikku koera.“

Reaalsus on see, et ükskõik kui hoolikalt me ka ei kaalu ega vali...tegemist on elusolenditega, kellel on oma isiksus, mis moodustab koos kõigi oma parimate ja halvimate omadustega kokku ühe täiuslikult ebatäiusliku terviku. Koera omanikuna on sinu käes aga õnneks võim tuua selles koerakeses välja tema parimad omadused ning siluda tema ebatäiuseid selliselt, et lõpuks naudite te mõlemad teineteise seltsi täiel rinnal. Kuna iga koeraga on meil võimalus õppida midagi uut, siis meeldib mulle väga ütlus "Sa ei saa alati koera, keda sa tahad...aga sa saad koera, keda sa vajad". Sellise suhtumisega valmistab iga sinu teele sattuv koer sulle rõõmu ning pettuda ei saagi kunagi :).