Täna tahan ma kirjutada millestki, mis ainult kaudselt haakub koertega. Või võib-olla siiski haakub? Tahan kirjutada välja mõtted, mis on mul ammu hinge peal. Eelmisel nädalal läks üks vapper Eesti naine ja paljude poolt armastatud sõber Ülle Aaslav-Kaasik (kenneli Sookriimud ja samanimelise e-poe omanik) Põhja-Rootsis toimuvale kelgukoeraspordi maailmameistrivõistlusele Polardistans ning osaledes 1-4 koera klassis 160 km pulka veol oma 3 koeraga saavutas ta 1. koha ning tiitli Maailmameister.
Pulka vedu on selline ala, kus koerad veavad kindlaksmääratud kaaluga kelku ning inimene suusatab kelgu külge veoliini pidi kinnitatuna nendega kaasa. See on tõsine tiimitöö, kus tulemuse saamiseks peavad nii inimene, kui koerad ühtmoodi tõsiselt tööd tegema. Antud võistlusele lisas raskust keskmiselt -18 kraadine temperatuur ning kinnituisanud lumega rada. Liidrina pidi Ülle tiim sumpama läbi 40 cm lume ja rajama teistele teed. Raja peal on inimene ja tema koerad üksi, harva võib kohata teisi tiime või metsloomi. Ka checkpointides peab koerajuht toimetama ilma kõrvalise abita kõik toimetused ära, olgu selleks siis koerte söötmine, koerte hooldamine, varustuse parandamine vms. Ülle oli rajal veidi üle 26 tunni.
Minu rõõm selle saavutuse üle on mõõtmatu nii eestlasena, kelgukoeraspordi huvilisena kui ka Ülle sõbrana. Kõige suuremat rõõmu valmistab mulle aga see, mis on selle võidu taga.
Ülle ei ole mingi imeinimene. Ka temal on juhtunud kamaluga äpardusi ning seljataga on kindlasti palju vigu ja asju, mida täna ta teeks kindlasti teisiti. Mis on Ülle juures aga erilist, on tema võime fokusseerida oma energia olulistesse asjadesse ja jätta tahaplaanile kõik kõrvaline. Seega ei kuule me teda peaaegu kunagi halvustamas kaasvõistlejaid või ammugi korraldajaid-kohtunikke. Kui me räägimegi temaga teistest, räägime me alati seda võtmes, kuidas saaks paremini, mida annaks õppida. Samamoodi oleme me koos analüüsinud läbi ka kõiki oma enda eksimusi või apsakaid. Ma arvan, et just tänu sellele suhtumisele on ta saanud üle oma tagasilöökidest ning jäänud alati jäärapäiselt edasi pusima. Ja ma arvan, et just tänu sellele, jõudiski ta selle siiamaani veidi uskumatu tulemuseni.
Teine asi, mis Üllet iseloomustab, on tema heasportlaslik suhtumine. Usun, et on vähe inimesi, kellele ta ei oleks ulatanud omal initsiatiivil abikätt stardis või finišis ning tema võime saada ühtmoodi läbi erinevate inimestega, kes vahel ise ei olegi omalt poolt suuremat sõbralikkust üles näidanud, on kohati lausa hämmastav.
Kolmas asi on tema tagasihoidlikkus. Mitte kunagi ei ole ma kuulnud teda praalimas oma oskuste või saavutustega. Temaga saavad rääkida kui võrdne-võrdsega suured ja kogenud sportlased, kui ka päris algajad ning alati on ta lahkelt valmis andma nõu, kui seda temalt küsitakse. Samas ei suru ta kunagi oma arvamust peale siis, kui seda ei ole küsitud ning kuulab kannatlikult ära ka kõige rumalamad jutud (näiteks minu enda käpardlikud katsed midagi veotrenni laadset teha! :D ). Alati on ta rõhutanud seda, et üks või teine asi on pelgalt tema enda kogemus ja kutsunud sellega üles oma vestluspartnerit hoolega kaasa mõtlema ja analüüsima.
Lisaks sellele on tema aupaklik suhtumine oma koertesse, kui kõnevõimeta tiimikaaslastesse lihtsalt imetlusväärne. Seda ilmestas hästi tema mure stardis küüne murdnud koera osas. Tema otsustas ise üsna kiiresti, et sellises seisus koera ta rajale sundida ei taha, kuid kuna selle otsuse pidid heaks kiitma ka veterinaarid, siis oli tal suur mure, kas nemad näevad asja ikka ka sama tõsisena. Õnneks nägid.
Miks ma seda kõike kirjutan? Mitte selleks, et panna Üllet punastama ja kuulutada maailmale, kui ägedat inimest ma oma sõbraks võin nimetada (khmmm kui, siis ainult natukene :p). Minu tegelik motiiv on see, et lihtsalt mõeldaks neile asjadele. Ma usun, et maailm võiks olla parem paik, kui meil oleks rohkem sportlasi ja harrastajaid, kes pingutasid, et kasvõi mõnikord olla eeskujuks teistele. Mõned mõtted, mis pähe tulevad olekski järgmised:
Neid viit mõtet olen ma õppinud jälgides just Ülle-suguseid inimesi ning püüan igati sama teha. Vahel see küll ei õnnestu ja vahel võtavad emotsioonid minust parima, kuid ma arvan, harjutamine teeb meistriks. Igal juhul soovin veelkord õnne Üllele, teen sügava kummarduse ja ütlen:
Aitäh, et oled see, kes sa oled ja pakud meile kõigile nii palju inspiratsiooni :).
Pulka vedu on selline ala, kus koerad veavad kindlaksmääratud kaaluga kelku ning inimene suusatab kelgu külge veoliini pidi kinnitatuna nendega kaasa. See on tõsine tiimitöö, kus tulemuse saamiseks peavad nii inimene, kui koerad ühtmoodi tõsiselt tööd tegema. Antud võistlusele lisas raskust keskmiselt -18 kraadine temperatuur ning kinnituisanud lumega rada. Liidrina pidi Ülle tiim sumpama läbi 40 cm lume ja rajama teistele teed. Raja peal on inimene ja tema koerad üksi, harva võib kohata teisi tiime või metsloomi. Ka checkpointides peab koerajuht toimetama ilma kõrvalise abita kõik toimetused ära, olgu selleks siis koerte söötmine, koerte hooldamine, varustuse parandamine vms. Ülle oli rajal veidi üle 26 tunni.
Minu rõõm selle saavutuse üle on mõõtmatu nii eestlasena, kelgukoeraspordi huvilisena kui ka Ülle sõbrana. Kõige suuremat rõõmu valmistab mulle aga see, mis on selle võidu taga.
Ülle ei ole mingi imeinimene. Ka temal on juhtunud kamaluga äpardusi ning seljataga on kindlasti palju vigu ja asju, mida täna ta teeks kindlasti teisiti. Mis on Ülle juures aga erilist, on tema võime fokusseerida oma energia olulistesse asjadesse ja jätta tahaplaanile kõik kõrvaline. Seega ei kuule me teda peaaegu kunagi halvustamas kaasvõistlejaid või ammugi korraldajaid-kohtunikke. Kui me räägimegi temaga teistest, räägime me alati seda võtmes, kuidas saaks paremini, mida annaks õppida. Samamoodi oleme me koos analüüsinud läbi ka kõiki oma enda eksimusi või apsakaid. Ma arvan, et just tänu sellele suhtumisele on ta saanud üle oma tagasilöökidest ning jäänud alati jäärapäiselt edasi pusima. Ja ma arvan, et just tänu sellele, jõudiski ta selle siiamaani veidi uskumatu tulemuseni.
Teine asi, mis Üllet iseloomustab, on tema heasportlaslik suhtumine. Usun, et on vähe inimesi, kellele ta ei oleks ulatanud omal initsiatiivil abikätt stardis või finišis ning tema võime saada ühtmoodi läbi erinevate inimestega, kes vahel ise ei olegi omalt poolt suuremat sõbralikkust üles näidanud, on kohati lausa hämmastav.
Kolmas asi on tema tagasihoidlikkus. Mitte kunagi ei ole ma kuulnud teda praalimas oma oskuste või saavutustega. Temaga saavad rääkida kui võrdne-võrdsega suured ja kogenud sportlased, kui ka päris algajad ning alati on ta lahkelt valmis andma nõu, kui seda temalt küsitakse. Samas ei suru ta kunagi oma arvamust peale siis, kui seda ei ole küsitud ning kuulab kannatlikult ära ka kõige rumalamad jutud (näiteks minu enda käpardlikud katsed midagi veotrenni laadset teha! :D ). Alati on ta rõhutanud seda, et üks või teine asi on pelgalt tema enda kogemus ja kutsunud sellega üles oma vestluspartnerit hoolega kaasa mõtlema ja analüüsima.
Lisaks sellele on tema aupaklik suhtumine oma koertesse, kui kõnevõimeta tiimikaaslastesse lihtsalt imetlusväärne. Seda ilmestas hästi tema mure stardis küüne murdnud koera osas. Tema otsustas ise üsna kiiresti, et sellises seisus koera ta rajale sundida ei taha, kuid kuna selle otsuse pidid heaks kiitma ka veterinaarid, siis oli tal suur mure, kas nemad näevad asja ikka ka sama tõsisena. Õnneks nägid.
Miks ma seda kõike kirjutan? Mitte selleks, et panna Üllet punastama ja kuulutada maailmale, kui ägedat inimest ma oma sõbraks võin nimetada (khmmm kui, siis ainult natukene :p). Minu tegelik motiiv on see, et lihtsalt mõeldaks neile asjadele. Ma usun, et maailm võiks olla parem paik, kui meil oleks rohkem sportlasi ja harrastajaid, kes pingutasid, et kasvõi mõnikord olla eeskujuks teistele. Mõned mõtted, mis pähe tulevad olekski järgmised:
- Võta ebaõnnestumisi, kui õppetunde. Kui su teele tulevad takistused, siis tööta nendest läbi ja õpi nendest. Analüüsi detailideni lahti, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid ning mõtle välja, kuidas samu apse järgmine kord vältida. Ära kunagi jäta kasutamata võimalust õppimaks ka teiste vigadest, sest sellise õppimise lõiv on palju väiksem. Samas austa teisi inimesi selle kingi eest ja ära lasku analüüsilt kritiseerimise tasemele.
- Inimestele ei pea alati tingimata ütlema, et see mis nad teevad on VALE. Võib-olla teavad nad seda ise ka, võib-olla aga ei tahagi nad seda teada?...aga võib-olla on nad andnud seda valet asja tehes endast parima või ongi see KOGU nende elu? Ma arvan, et see võiks jääda iga inimese enda asjaks ja kui näed viga laita, siis parem neela see seekord alla ja ole veidi parem inimene. Mõnikord on rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Nii lihtne see ongi!
- Inimestele võib alati olla abiks, soovida hea tulemuse puhul õnne või öelda midagi positiivset isegi siis, kui seda positiivset asja on vaja tükk aega otsida. See ei võta kellelgi tükki küljest ja samas võid sina olla ainus inimene, kes seda teeb. Võib-olla sinu hea sõna või naeratus ongi see, miks inimene otsustab, et ta siiski proovib edasi? Positiivsus on nakkav!
- Kui sa arvad, et oled teinud tubli töö ja väärid tunnustust, siis ära praali, vaid näita seda oma tegudega. Ole tore ja sõbralik inimene, aita endast nõrgemaid ja küll sa näed, et inimesed märkavad ka sinu saavutusi ning tunnustavad sind. Tõelised võitjad võrdlevad enda saavutusi endast parematega ja aitavad endast nõrgemaid. Saad seda, mida annad!
- Koerad ei ole spordivarustus. Nad on elusolendid, kes ei langeta ise otsuseid spordi osas. Seega lasub inimesest tiimikaaslase õlul kogu vastutus koerte heaolu eest. Ta peab andma endast kõik, et koer oleks korralikult ette valmistatud võistlemiseks. Sinna kuulub palju rohkem komponente, kui tihtilugu arvatakse. Lisaks peab inimene pidevalt monitoorima koerte hetke seisu ja lõpetuseks peab inimene, kes spordib koos koertega, olema alati valmis jätma sinnapaika oma isiklikud ambitsioonid, kui on vähimgi kahtlus, et see ei ole enam täielikult koera huvides. Neid asju peab märkama enne, kui koer eluaegse trauma tagajärjel invaliidistub. Need asjad algavadki murdunud küüneksest, kergest kiirusekaotusest või tuimusest sammus. Pisikestest asjadest, mille kiuste põhimõtteliselt justkui saaks selle ühe võistluse üle elada, aga mille eest maksab koer lõivu oma tervisega.
Neid viit mõtet olen ma õppinud jälgides just Ülle-suguseid inimesi ning püüan igati sama teha. Vahel see küll ei õnnestu ja vahel võtavad emotsioonid minust parima, kuid ma arvan, harjutamine teeb meistriks. Igal juhul soovin veelkord õnne Üllele, teen sügava kummarduse ja ütlen:
Aitäh, et oled see, kes sa oled ja pakud meile kõigile nii palju inspiratsiooni :).
RSS Feed
