Pühade ajal on mul olnud aega järele mõelda ja analüüsida meie 2013 aasta tööd. Pidin 31. detsembril langetama keerulise otsuse – kas registreerida Meera järgmisele tulevale ametlikult võistlusele või mitte. Loodan, et tehtud otsus iseloomustab meie 2014 aasta valikuid ja tuleb pikas perspektiivis kasuks. Otsustasin võistlusest loobuda ja võtta järgmised 4-6 kuud selleks, et lahendada eos ära minu vigadest tingitud väikesed puudujäägid sooritustes, enne kui neist kasvavad suured probleemid.

 Seega on meie järgnevate kuude prioriteedid järgmised:
 1) Parandada kontrolli keskkonna üle. Paljud meie probleemid on tingitud sellest, et Meera on  saanud kontaktist lahkumist järjepidevalt ise premeerida nuuskimise, kaevamise, jooksmise vmt-ga. Samuti ei ole ma alati märganud, kui keskkond on veel õppimiseks natuke liiga raske ja ma olen korraldanud harjutuskorra kriteeriumite osas liiga keeruliselt. Edaspidistes treeningutes kavatsen korraldada harjutuskoha selliselt, et õige valiku tegemine oleks koera jaoks lihtsaim ja vale valiku tegemine vastupidi võimalikult keeruline.

2) Õppida kasutama erinevaid preemiaid. Olen liiga kauaks jäänud toetuma valdavalt maiustele, kasutades mängu preemiana ainult kodus ja üldse oskamata kasutada muid alternatiivseid preemiaid. Mängu osas on minu jaoks suurimaks katsumuseks saada Meera tahtma mängida ka kodust väljaspool. Oleme selles vallas ka natukene tegutsenud ja mõned korrad hakkama saanud. Alternatiivsete preemiate maailm on minu enda jaoks kindlasti raske aga samas tasub juba praegu kuhjaga ära. Näiteks tehes põllul trenni, kasutan ma nüüd peamiselt preemiana nuuskimist ja mullas tuhnimist ning olen lõpuks saavutanud selle, et koer töötab põllul ka sama keskendunult kui mujal treenides (Põld on tema jaoks vaieldamatult raskeim  treeningu koht, kus minul on ühtlasi kõige raskem ära hoida ka igasugust isepremeerimist).

 3) Jälgida rohkem treeningute ülesehitust. Tõsta korraga ainult ühte kriteeriumit (kaugus, kestvus või segajad) ja alles siis kui koer suudab eelmisel tasemel teha üle 80%  kordadest õigesti. Täna tähendab see meie jaoks mitmes sk elemendis mitu etappi  tagasiminekut.

 4) Treenida rohkem võõrastes kohtades võõraste trennikaaslastega.

 5) Tekitada rutiinid. Õpetada koerale võistluste jaoks vajalikud märgid selgeks, et tema ka teaks millal temalt mida oodatakse ja mis üldse toimub.

Kavatseme 2014 aastal pühenduda peamiselt sõnakuulelikkuse treeningutele selliselt, et saaksime esimesel võimalusel taas võistlemisele mõtlema hakata. Samas kavatseme hakata tegema hoolega tööd ka agility
baasteadmiste omandamisega ja veos ilusa motiveeritud soorituse saavutamisega. Nendel kahel alal püüan omaenda vigadest õppides ennetada liigset kiirustamist :).  

Meera aasta 2013

Meeraga oli 2013 meil väga tegutsemise ja õppimiserohke aasta. Selle aasta jooksul tegime debüüdi sõnakuulelikkuses ja näitusel. Tulemuseks oli kolmel mitteametlikul sõnakuulelikkuse võistlusel saadud I järk ning ametlikelt võistlustelt saadud I ja II järk. 

Ka trenni tegime ohtralt. Oleme käinud üksikute eranditega iganädalaselt kolmel erineval treeningplatsil sõnakuulelikkuse trennis (suvel lausa 2-3 korda nädalas). Alustasime kevadel ka agilityga, kus tuli pärast  mõningasi tagasilööke meile vahele küll ligi pooleaastane paus, kuid tänaseks oleme seal taas käinud regulaarselt 2 kuud ja teinud hulga edusamme. Samuti oleme hakanud tegema regulaarselt veotrenni jalgrattaga, mida saame tänu kehvale suusailmale jätkata veel mõnda aega. Aasta olulisim veotrenn oli meie jaoks Soomes Jämijärvi laagris tehtud trenn, kuna see andis meile mõlemale vajalikku enesekindlust juurde :).

Kassu aasta 2013

Kui Meeral on meil 2013 toimunud suur areng ja pidev õppimine, siis Kassukesega on lood täpselt vastupidised. Uusi asju ei ole ta omandanud juba peaaegu aasta ning vanadki asjad on järjest meelest läinud. Viimane trikk  mida ta õppis, oli palli äratoomine ja see oli esimene asi, mis tal tihedast kordamisest hoolimata uuesti meelest läks. Hoolimata minu pingutusest elus hoida  kõiki lihtsaid õpitud harjutusi, on tal häälkäskluste ja žestide äratundmine  tänaseks täielikult hääbunud. Viimasena unustas ta millalgi sügise alguses, kuidas anda käppa. Ka tema jaoks alati nauditavad mehaanilised oskused on tänaseks suuremalt jaolt kadunud. Enam ta ei oska tulla diivanile ega mängida maiuseid jagava palliga. Isegi selline lihtne asi nagu pilgukontakt on meie jaoks ammu juba ilus mäletus- täna ta ei oska vaadata enam inimestele otsa. 

Sellega seoses on naljakas, kuidas näiliselt lihtsad asjad muutuvad suurteks asjadeks. Näiteks naeratan ma sisimas, kui kuulen et ta piuksutab kuskil oma piuksupalli, püüab ja sööb isukalt talle visatud õunu või püüab meiega mängida. Vahel harva juhtub, et ta tõmbab veel kellelgi keelega üle näo ja see on väga-väga suur asi :). Söögiisu on tal jätkuvalt suurepärane, päeva jooksul magab ja liigub ta ühtemoodi palju ja entusiastlikult, tuppa hädade tegemise probleemi veel ei ole ja liigesed ei tee juba pool aastat enam silmnähtavalt liiga. Elame ühe päeva korraga ja naudime koosveedetud aega. Mul on hea meel, et ilusa ja pika elu lõpusirge kulgeb mu parimale sõbrale vähemalt valudeta ja muredeta :). Raske on ainult meil, kes me mäletame milline koer Kassu alati olnud on ja tunnistame, et täna on ta lihtsalt väga teistmoodi...


Selline on siis kokkuvõtvalt olnud meie 2013 aasta.
Soovime kõigile ilusat ja edukat uut aastat ja, et teie sõbrad ei jääks kunagi vanaks! :)

Oleme nüüd umbes kuu aega Meeraga taas reedeti agilitys käinud ja iga trenniga on näha, kuidas plikal hasart kasvab. Selle nädala trenn oli selles mõttes ehtne 13 ja reede. Meera tormas mul trenni alguses suurest vaimustusest lukus kõrvadega täiskiirusel kiigele - mina ehmatasin väga, tema ehmatas natuke. Õnneks sain ta siiski väga väikse vaevaga veel kaks korda kiigele meelitada selliselt, et kiik enam nii järsku ei kukkunud. Alla ei hüpanud ja püsis ilusti preemia saamiseni kontaktpinnal. Poom muutus aga kohe kõvasti ettevaatlikumaks, kui enne...aga ka siiski mitte nii hulluks, et üldse poleks peale julgenud minna või poole pealt maha hüpata oleks tahtnud.
Õnneks oli meil pühapäeval huskyühinguga korraldatud ühistrenn Maardu agilityhallis ja saime veel värskeid positiivseid kogemusi juurde. Tundub, et seekord samasugust tagasilööki meil ei tulnud, nagu pool aastat tagasi - tookord hakkas Meera kartma igasugust ronimist ja seetõttu meil üldse ongi agilitys nii pikk paus olnud. Tegime mitme kuu jooksul kõvasti tööd erinevate pindade peale ronimisega ja paistab, et sellest on abi olnud.
Pühapäevane ühistrenn oli ka muidu väga tore- sai tutvuda teiste harrastajatega ja sain palju inspiratsiooni nende sooritustest. Ise tegime Meeraga ka ühe korraliku trenni. Harjutasime juurdetulekut, püsivust, kõrvalkõndi, aportit, juurdetuleku peatuseid, liikumiselt asendisseminekuid, puuri saatmist, sikutusmängu ja agilityrajal lisaks poomile ka tunneleid, A-d, tõkkeid ja rõngast. Tuleb välja, et koos pausidega kokku umbes 3 tunnise trenniga väsib isegi minu väike duracell lõpuks ära :).