Esmaspäev, teisipäev ei viitsinud-tahtnud Meera suureks pettumuseks suurt midagi teha. Kolmapäeva hommikul õnnestus tal pressida välja üks sk trenn. Kolmapäeva õhtul ja neljapäeva õhtul käisime Riisipere taga metsas rattavedu tegemas ja mõlemal korral tegime tagasiteel võõras-koht-on-fun trenni.
Kolmapäeval sõitsime 3 km rada õiget pidi ja panime endast kõik välja, arvan et tuli päris hea aeg aga kahjuks unustasin vaadata. Eile oli meil mõlemal kolmapäevast piimhape veel lihastes ja läbisime raja tagurpidi 12 minutiga. Uksumatu, et rada tagurpidi tundub nii lühike, ainult sellepärast et tõuse on vähem kui languseid. Nii kahju, et me kihutada ei jaksanud- peab puhanud peast proovima uuesti.
Põhapäeval on Baltospordi sügistreening- ootame seda suure põnevusega ja loodame seal palju õppida :).

Hakkasime sõitma umbes kell 8:00 hommikul ning jõudsime Võrru kella 11:20 paiku. Meera oli terve tee rahulik ja ablas. Panin püsti puuri, lasin koeral veidi jalgu sirutada ning tegime väikesed soojendusharjutused. Kõik oli super:
http://www.youtube.com/watch?v=JG5F4ONIwGM

Käisime tegime läbi kiibikontrolli ja jooksuka kontrolli. Meera liputas ühel neist lausa saba.
SK1 klass lõpetas pool tundi varem ning mult küsiti, kas olen valmis sellevõrra varem alustama. Ma olin ennast eelmise klassi lõpu järgi automaatselt valmis sättinud ja olin seega  nõus. Tegin koeraga soojendusharjutusi ringi ääres 0-koeri oodates. Pidi minema  vaid hetk, aga videolt on näha, et kulus lausa 3 minutit – Meerale ei ole väga hea nii pikalt ringi ääres taielda. Ringi minnes langes ringiäärne hea kontakt koheselt suht nulli. Meerat häirisid teised koerad ja võõras pind jalge all. Veel rohkem arvan ma, et häiris teda minu ebakindlus. Video ringi minemise ootamisest:
http://www.youtube.com/watch?v=-NdRTGKReN8

Ligipääsetavuse eest sai Meera maksimum 10 punkti, püsilamamise eest 9,5. Lamamisel oli probleemiks ülim
stressamine, mis arvatavasti osalt oli tingitud sellest, et minu antud käsklus „püsi“ oli vaikne võrreldes 0-koerte „lama-ga“. Meera pani pea maha nagu õpetatud, aga hakkas siis justkui ise kahtlema ja tõstis selle taas üles (talle on mõlemad käsud tuttavad aga olemuselt veidi erinevad). Platsilt lahkudes ta taas nuuskis maksimaalselt ning tegi pissi – mõlemad on tema stressikäitumised.
Premeerisin teda kiirelt puuri juures ja naasime ringi. Järgnevalt tuli kõrvalkõnd, kuid koera meeleolu oli endine. Minu enda jaoks oli kõrvalkõnd samuti väga raske, sest see algas enne, kui me jõudsime algasendis korraks hinge tõmmata ning pöörded tulid minu jaoks kuidagi järsku. Eriliselt ebamugav oli moment, kus pidin liikuma otse edasi aga nägin, et kohe-kohe lõpeb plats otsa ja viimasel hetkel pidin tegema järsu pöörde (eelistan võtta sekundi-kaks mõtlemiseks ja pöördele keskendumiseks). Edasi liikusime me juba samasse kohta, kus Meera varasemalt eriliselt nuuskis ja pabistas ning kaotasin ta momendiks. Seejärel tuli sirgel
joosta ja hakates jooksma, vaatasin oma koera ning pähe lõi mõte, et mida ma ometi teen – mina ei tunne ennast hästi, koer ei tunne ennast hästi ja miski ei näe välja nagu treeningutel. Peatusin ning teatasin kohtunikule, et soovin katkestada.
Edasine oli minu jaoks täiesti arusaamatu- mind informeeriti, et katkestada ei saa kohtunikuga  konsulteerimata, kuid et kohtunikuga saab konsulteerida alles siis, kui võte on lõppenud. Niigi lööduna eelnevast ebaõnnestumisest, kõndisin ma käsu alt vaba koeraga mustri lõpuni (mida ei oleks vaja olnud ei mulle, ega mu koerale ammugi mitte). Seejärel sain ma kohtunikult teada, et võistlust katkestada ei saa.  Küsisin, et mis siis saab - kas on disklahv või peame jätkama? Vastuseks sain teada, et tegu on disklahviga, kuna koer võib rihmata harjutuste ajal kontrolli alt väljuda (Ometi eeskirjadest ei leidnud ma sellist diskvalifitseerimise alust?). Seejärel küsiti, et kas soovin siiski harjutused läbi teha. Loobusin sellest võimalusest, tänasin ja läksin premeerisin oma segaduses koerakest puuri juures.
Hiljem videoid vaadates oli täiendava ebameeldiva üllatusena taustale jäänud korraldajate telgis istuva isiku arutelu teemal, kas mu koer näeb välja nagu siberi husky või on mul lihtsalt metsikult hea fantaasia. Inimene sealjuures ei veendunud, kas tema vestluspartner on üldse see inimene, kelleks tema teda pidas või kas äkki
filmiva inimese kaamera ei või ka helisid salvestada. 
Ma ise olen enda koera omaduste suhtes üsna teadlik ja paksu nahaga. Soovitan lihtsalt kriitikutel lugeda korraks uuesti mõttega läbi siberi husky standard, mõelda tema funktsioonile ning küsida täiesti siiralt iseendalt, kas kriitikal on ikka alust. Küll aga häirib mind kuuldu väga, sest kui minu asemel oleks tegemist olnud esmakordse võistlejaga, kellel see on esimene koer (alg klassis on see väga reaalne)...siis kas sellist kommentaariumit kuuldes tuleks see inimene veel võistlema tagasi? Kahjuks on täpselt sama ebameeldivaid
repliike salvestunud mitme mu sõbra videotele ja mõnele neist on lausa otse näkku öeldud: „Su koer on ..... (kole, aeglane, mõttetu)“. Sõbralikumad inimesed küsivad aga enda meelest mega heasoovilikult: „Noo, millal sinule siis border või mali tuleb?“ Wtf – miks ma peaksin vahetama välja tõu, mida ma armastan, tõu
vastu mis on hetkel popp?
Minu küsimus siinkohal on – kui paljudele on endiselt veel müstika, miks sk-s uusi võistlejaid järjest vähemaks jääb või miks moodustavad seal nn alternatiivtõud üha väiksema protsendi? Mina tulin aasta tagasi täieliku algajana sk võistlustele ülima entusiasmiga selle ala suhtes. Täna ma aga kaalun väga tõsiselt, kas ma tahan
edasi võistelda. Mitte sellepärast, et ma tunneks et ma ei oska üldse koera koolitada või et mulle see ala ei meeldiks. Ma armastan sk-d ja ma armastan väljakutseid- mulle valmistab pigem pettumuse, kui mul parasjagu ei ole mingit suuremat probleemi vaja pulkadeks lahti võtta. Antud alal võistlemise entusiasm
on mul aga üle läinud, sest võistlusest võistlusesse ma kogen kas ise või läbi kaasvõistlejate sarnaseid olukordi, kus jääb mulje, et vale tõugu koeraga sa lihtsalt ei ole neile võistlustele oodatud.
Vabandan siinkohal asjasse üldse mittepuutuva inimese ees, keda videos korduvalt mainitakse, kuid panen video siiski koos heliga üles, sest minu enda jaoks on video koos heliga kasulik õppematerjal, et tuvastada tagantjärgi segajaid, mille tõttu mu koera sooritus koost lagunes. Siin on meie võistluse video:
http://www.youtube.com/watch?v=YEOJA9xiooI

Seekord siis sedasi. Eks näis kas kohtume veel sk platsil või võtame mõõtu mõnel teisel alal, kus õhkkond on veidi tolerantsem :).

Suvel on palju tegemist olnud ja saan aru, et on tekkinud väikene postituste võlg. Püüan seda viga natukene parandada.
Vahepeal on Meeral autosõiduga läinud väga hästi ja tagasilööke olnud ei ole (ptuiptuiptui). Olen käinud mitu korda nädalas Meeraga kodust eemal trenni tegemas erinevates asukohtades ja 2 korda jõudis isegi Ronni grupitrennidesse. Autosõidu treeningute perioodil 3 kuud järjest kodus istumine on mõjunud halvasti Meera sotsialiseeritusele ja pidev linnaskäik on nüüd ülioluline, et saada ta selles osas ka tagasi normi.
Meera motivatsioon mängida ja süüa on olnud viimasel ajal kuidagi eriliselt kõikuv, kuid nüüd sellel nädalal on see taas normaliseerunud. See on tore, sest väga keeruline oli temaga igasugust trenni selliselt teha. Ma  tahaksin väga Meeraga osaleda järgmisel nädalal sk võistlusel, kuid tundub et tema ei ole sellest eriti huvitatud, sest veidi enne motivatsioonistreigi lõpetamist alustas ta ootamatult oma jooksuajaga :D. Arvatavasti saab jooksukas siiski võistluse ajaks läbi ja saame proovida, kas suvised trennid on ka vilja kandnud.
Ronni motivatsioon kõige jaoks on jätkuvalt äärmiselt äärmuslik, ehk siis läänerindel muutusteta :D. Väga harvadest trennidest hoolimata on Ronni uue oskusena omandanud võime kõrvale tulla, seista ja rahulikult hantlit hoida-loovutada. Naljakas kui aeglaseks teeb õppimisprotsessi see, kui koer on pidevalt nii ülemotiveeritud, et keskenduda ei suuda...
Laias laastus on meie suvi möödunud kiirelt ja seiklusterohkelt. Kuna olen laisk ja ise pilte teha ei viitsi, ehin siinkohal ennast võõraste sulgedega (pildil on Meera sõber ja trennikaaslane Leku koos oma sõbra Jutsiga):

Võistlus:  14.06.2014 ametlik võistlus 
Koht:  Vahiküla plats
Klass: ALG
Kohtunik:  Svetlana Zolotnikova
Tulemus:  130 punkti, III järk ja III koht 4 koeraga  klassis

Ligipääsetavus:  10x1=10
Püsilama: 10 x 3 = 30 Esimesel katsel lamas ilusti aga mõni sekund enne harjutuse lõppu hakkasid osad koerad ringi trallima ja meile anti uus võimalus. Eriti uhke olin, et enne trallimist ta ignoreeris platsile lennanud pabereid ja kiuslikku  linavästrikut. Teisel katsel lamas samuti ilusti pea maas ära kogu aja.
Kõrvalkõnd: 6 x 3 = 18 
Lamama minek liikumiselt: 7,5 x 3 = 22,5 
Juurdetulek: 9 x 3 = 27 
Seisma jäämine liikumiselt: 0 x 3 = 0 
Tõkke ületus: 5 x 3 = 15 Korduskäsuga tuli üle tõkke aga algasendisse tulekule eelnes
segaduses tiirlemine minu ees.
Üldmulje:  7,5 x 1 = 7,5
 
14.06 toimus sellel suvel üks ainuke ametlik sk võistlus Harjumaal, järgmine võimalus on alles augusti lõpus (Autosõidu tõttu ma ei julge see suvi Harjumaalt kaugemal toimuvaid võistlusi planeerida). Ma teadsin tegelikult, et me ei ole kindlasti 100% valmis selleks, kuid samas kuna ammu ei olnud võistelnud ja tööd on kodus kõvasti tehtud, siis ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna ja regasin Meera ALG klassi. Punktiskoori poolest meil ei läinud seekord sugugi hästi, kuid kõiki mõjutavaid tegureid arvesse võttes
ma sain kinnitust, et me liigume täiesti õiges suunas.

 Võistlusplatsil toimuv on vaid jäämäe tipp- heaks võistlussoorituseks on vaja palju enamat, kui koera kes tunneb elemente. See on pigem nagu kaardimaja- kui tõmbad alt liiga järsku või liiga palju kaarte ära, laguneb kokku ka kõik muu. Seda kõike arvesse võttes ma tegelikult teadsin, mis saab siis kui tingimused ei ole meie jaoks ideaalsed. Ja teadsin ka seda, et me ei ole veel päris selles etapis, et võistelda - ainult tsut-tsut jääb veel puudu. Aga ma lootsin tegelikult, et meile saab osaks veidi parem õnn ja et puudujääk ei ole enam nii suur. Kahjuks ma ei ole ennustaja ega võlur ja lootus jäi seekord lolli lohutuseks :D.

 Pika jutu kokkuvõtteks said saatuslikuks 3 peamist tegurit:
Sotsialiseerimise puudujäägid:  Meera on 3 kuud olnud kodusel režiimil ja õppinud autosõitu- me ei ole saanud kuskil  kodust eemal trenni tegemas või  sotsialiseerimas käia. Meera iseloomu eripärade tõttu on tal aga vaja  regulaarselt avalikes kohtades liikuda ja selle puudumine on jätnud oma jälje- võõrad koerad, kohad ja inimesed ajavad teda veidi hajevile.
Täis kõht: Autosõit läks meil super hästi- nii hästi et väike nagamann pressis terve tee mult maiuseid välja. Kuna selline enesekindel ja tiba ülbe suhtumine on autoga sõites minu poolt igati soovitav käitumine, premeerisin ma seda ohtralt  kaasavõetud praemaksaga ja alles kohale jõudes sain aru, et olen oma koeral
võistluse eel kõhu täis söötnud. Võistlemiseks on meil tegelikult vara senikaua, kuni nii tihe premeerimine autosõidul on veel vajalik. See on  väike mure, ma arvan :).
Pärast topelt-püsilamamist otsustasin ma suures vaimustuses Meerat premeerida korralikult ja ma usun, et see oli täpselt see viimane ports toitu, mis tal täis kõhust veel puudu oli. Pärast selle  kättesaamist lülitus koer leiva luusse laskmise režiimile ja muutus enda kohta loiuks ja kontaktituks. Kuna praegu ma laias laastus motiveerin teda veel peamiselt toiduga, siis ka motiveerimisvõimalustega tekkis meil väikene probleem- toit teda enam ei huvitanud.
Väsimus: Autosõit on Meera jaoks kindlasti psühholoogilises mõttes kurnav. Vanasti ei suutnud ta negatiivse stressi tõttu pärast autosõitu tööle  keskenduda. Nüüd oli negatiivse stressi asemel positiivne stress aga ka see väsitab koera. Sotsialiseerimispuudujääkide tõttu väsitas teda kindlasti tavalisest rohkem ka võõraste koerte, inimeste jms seltskond. Püsilamamise lõpus oli näha, et ta on väsinud. Kindlasti mõjutas teda ka minu enda väsimus- väsinud  koer ja väsinud koerajuht ei ole kunagi hea  kooslus.

Muud tegurid, mis konkreetselt sooritust mõjutasid olid treenimise puudujäägid- tugev tuul, platsi ääres möllavad koerad ja mõned teised nipet-näpet asjad. Kui me nüüd taas kodust väljas käia saame, siis paneme igasuguste analoogsete tingimustega kohanemisele edaspidi rohkem  rõhku.

 Elis tegi meist väikse video ka :):
 https://www.youtube.com/watch?v=HnFkfbbPyuo 

Pärast võistlust viisime Meera koju ja läksime Ronniga meie esimesele pikemale sõidule. Ronni pidas 200 km + 200 km ilusti vastu ja sai ka  toakoera eluga väga hästi hakkama. Sellel koeral käib kohanemine ja sotsialiseerimine tema eelkäijatega võrreldes ikka väga kergesti ja üle põlve :). Vahelduseks päris mõnus küll...

Käisime eile Ronniga esimest korda grupitrennis.
Uut oli tema jaoks palju- nägime erinevas suuruses ja vanuses võõraid koeri, võõraid inimesi. Harjutasime nimele reageerimist, pika nööri otsas jalutamisel kutsumise peale tulekut, istumist, lamamist ja silmakontakti.
Kui huskydega on esimene trenn mulle meelde jäänud alati suhteliselt keerulise ettevõtmisena, siis ma isegi ei oodanud eriti midagi Ronniga minnes. Uus koht ja vähene sotsialiseerimine...hea kui saan ta kasvõi natukeseks endale keskenudma. Aga siiski-siiski, tuleb välja et Ronni on üks raudsete närvidega tubli nohik-koer :).
Jube mõnus oli trennis täielikult lõõgastuda ja avastada, et ilma igasuguse pingutuseta püsib koer lihtsalt kontaktis ja rõõmustab iga tühiasja üle maksmaalselt. Põhimõtteliselt oleks ta olnud motiveeritav ka lihtsalt hea sõna ja paidega...aga toidu eest on ta valmis andma kõik. Saba käis terve aja nagu propeller taga.
Temaga pean vist hakkama tegelema rahunemise õpetamisega hoopis teises võtmes kui huskydel. Kui huskysid on vaja õpetada rahulikult võtma väliseid ärriteid, siis Ronnile oleks vaja õpetada, et igasugune inimkontakt ei ole nii suur ilmaime, et sellepärast oleks vaja sabapropelleriga lendu tõusta :).
Kokkuvõtteks võib öelda, Ronni on üks tubli poiss :).

Otsustasin teha täna hommikul eilsele trennile korduse, kuna eilne trenn läks luhta.
Mõeldud-tehtud. Seekord alustasime 06:45 maiuste ettevalmistamise ja Ronni tuppa toomisega. Ronnil oli täna lapsehoidja ka olemas ja toidutünnil uus uhke tuuning, mis peaks tõkestama selle lihtsat avamist tulevikus.
Kokku olin arvestanud kõrvalkõnni jaoks 10 maiust. Kõrvalkõnnil sain premeerida 2 algasendisse tulekut, 1 liikumiselt peatumist, 2 parempööret, 2 ümberpöördi ja 3 õiget asendit liikumiselt. Üks ümberpöörd ebaõnnestus ja jäi premeerimata. Üks kord ma premeerisin õiget asendit liikumisel hoolimata sellest, et sama harjutuse sees ta kaotas tegelikult korraks kontakti. See tähendab, et Meera eksis 1 kord, mina eksisin 2 korda ja 8 preemiat 10st läksid täiesti asja ette- jess! :)
Pärast seda läksime väravast välja auto juurde. Auto võtmed olid seekord kaasas ja saime teha ilusasti harjutuse ära. Autos ta oma superpreemiat veel sööma ei soostunud aga vähemalt võttis preemia rõõmuga vastu ja nautis seda kohe, kui autost välja sai. Enne ma sellest etapist edasi ei lähe, kui ta suudab preemiat ka autos süüa.
Jõudsime tuppa 06:55.
Kogu trenni vältel oleksin ma võinud kiitmisel veel entusiastlikum olla ja kontaktikaotust märgates ka koerale teada anda, et see ei olnud päris see, mis ma tahtsin. Aga laias laastus jäin trenniga seekord rahule :).

Lõbus lugu täna hommikust:
Kell on 5 minutit enne 7:00. Mul on aega täpselt 10 minutit ja siis pean olema autos ja sõitma.
Ilus plaan oli olnud teha Meeraga lühike kõrvalkõnni harjutus ja seisva mootoriga autosse mineku harjutus. Kõik oli peensusteni tegelikult läbi mõeldud- mida, kuidas ja kas premeerida.
Alustasime kõrvalkõndi maja eest väravani. Koer läks pärast pööret ette ja ma lasin tal uuesti proovida edasi liikudes. Sealt edasi ta loomulikult läks veel ette, kõndis laialt ja tegi igasugust muud pulli, kui seda mida mina tahtsin. Aga mina tahtsin tingimata jõuda väravani (Miks???), ehkki plaan oli premeerida ainult juhul, kui koer teeb esimesel katsel õigesti...või premeerida vähemalt tihedalt, et ta saaks aru mida tahan. Mina lihtsalt marssisin edasi. Viimased 5 meetrit ma sain siis mis ma tahtsin. Koerake oli väga tubli, asi hakkas lõppema perfektse sirge kõrvale istumisega...aga suures imetluses ei vaadanud ma mida ma teen ja ma astusin oma koerale hoopis varba peale :D.
Nii palju siis sellest. Suurest ehmatusest ja süümekatest andsin lohutuseks talle täiesti plaaniväliselt preemia ära ja hakkasin autovõtmeid otsima. Autovõtmed jäid tuppa. Ok plaan muutus, läksime lihtsalt auto juurde ja koer sai preemia kätte (mis see kasutegur oli, ma ei tea :D).
Seejärel läksime tuppa ja ma avastasin et meie armas 2 aastane teine kutsikas on samal ajal avanud koeratoidu tünni ja söönud sisse teadmata koguse krõbinaid ning oli väga õnnelik.
Trenni analüüs:
Mida õppis Meera? Mida õppis Ronni? Mida mina?
Esimesed kaks ei õppinud kindlasti seda, mida mina plaanisin õpetada. Enda kohta võin aga öelda, et õppisin et trenni teha ei tohi, kui on kiire (mida ma ju tean). Et trenni tehes tuleb püsida plaani juures (mida ma ju tean) ja et hommikuti on neid mõlemaid asjaolusid veel eriti-eriti oluline jälgida, sest aju ei pruugi olla veel ärganud :D. Vähemalt oli mul 10 lõbusat minutit oma koertega...

Püsivus, püsivus, püsivus...see on see meie kirstunael. 17 külmakraadiga me õues eriti harjutada ei saa ka, sest plika käpad ei ole veel selliste kraadidega kohanenud. Toas harjutame iga päev, keskendudes peamiselt just segajate ignoreerimisele, ajafaktorile ja liigutamata olemisele. Distantsi, mida peaksime tegelikult kõige enam harjutama, toas me kahjuks eriti harjutada ei saa (toas püsib ta ilusti ka siis, kui olen ise mitu minutit teises toas). Olen fookusesse võtnud ka kõrval-asendi püsivuse, kuna võistlustel on see peamine element.

Kõrvalkõnd. Teeme tööd distantsidega ja püüan enam mitte premeerida kontaktikaotusega sooritusi. Ühtlasi pööran rohkem tähelepanu sellele, kuidas ja mida ma premeerin. Endale märkamatult olen ma õpetanud koerale viltust asendit seda kinnistades ning preemiat valesti serveerides. Kodus treenides naudin juba mänguasjaga premeerimise võimalusi. Kõrvalkõnnis mänguasi võimaldab paremini asendit kinnistada, kui maius.

Mäng. Praegu olen õpetanud maiuste abiga sikutusmängu tehnikat ja mängimise tehnilist poolt kodust väljaspool. Tänase seisuga kodus ja koduõues ma teen trenne valdavalt ilma maiuseta mänguga premeerides ja nendes keskkondades on Meeral hasart päris suur. Söök veel muidugi napilt-napilt ületab mängu väärtust aga iga päevaga näen, et need kaks preemiat hakkavad tõusma võrdsele pulgale. Maiusega premeerides olen saavutanud kahe nädalaga selle, et Meera haarab ja sikutab üha kindlamalt mänguasja ka võõrastes kohtades (nt poe ees, rongijaamas ja põllul) ning üha tõenäolisemalt saan ma teda sellistes kohtades mängu haarata ka ilma maiuseid asjasse segamata.

Need on põhilised kolm elementi, millele praegu keskendun. Ebaregulaarselt teeme lisaks asendivahetusi (vahemaa, kus ta ilma nihkumata teeb veel ilusti on hetkel 2 m. käsklusega ei eksi kunagi, kuid vahel nihkub 2 cm ette või taha ja vahel hüppab elevusest õhku ja maandub kus juhtub). Vahel harva kordame ka asendeid liikumiselt (kõrvalkõnnilt, juurdetulekult ja eemale jooksult), hantli toomist, tõket ja ruutu. Nende elementidega  probleeme ei ole, kuigi esineb juhuslikke eksimisi.

Pühade ajal on mul olnud aega järele mõelda ja analüüsida meie 2013 aasta tööd. Pidin 31. detsembril langetama keerulise otsuse – kas registreerida Meera järgmisele tulevale ametlikult võistlusele või mitte. Loodan, et tehtud otsus iseloomustab meie 2014 aasta valikuid ja tuleb pikas perspektiivis kasuks. Otsustasin võistlusest loobuda ja võtta järgmised 4-6 kuud selleks, et lahendada eos ära minu vigadest tingitud väikesed puudujäägid sooritustes, enne kui neist kasvavad suured probleemid.

 Seega on meie järgnevate kuude prioriteedid järgmised:
 1) Parandada kontrolli keskkonna üle. Paljud meie probleemid on tingitud sellest, et Meera on  saanud kontaktist lahkumist järjepidevalt ise premeerida nuuskimise, kaevamise, jooksmise vmt-ga. Samuti ei ole ma alati märganud, kui keskkond on veel õppimiseks natuke liiga raske ja ma olen korraldanud harjutuskorra kriteeriumite osas liiga keeruliselt. Edaspidistes treeningutes kavatsen korraldada harjutuskoha selliselt, et õige valiku tegemine oleks koera jaoks lihtsaim ja vale valiku tegemine vastupidi võimalikult keeruline.

2) Õppida kasutama erinevaid preemiaid. Olen liiga kauaks jäänud toetuma valdavalt maiustele, kasutades mängu preemiana ainult kodus ja üldse oskamata kasutada muid alternatiivseid preemiaid. Mängu osas on minu jaoks suurimaks katsumuseks saada Meera tahtma mängida ka kodust väljaspool. Oleme selles vallas ka natukene tegutsenud ja mõned korrad hakkama saanud. Alternatiivsete preemiate maailm on minu enda jaoks kindlasti raske aga samas tasub juba praegu kuhjaga ära. Näiteks tehes põllul trenni, kasutan ma nüüd peamiselt preemiana nuuskimist ja mullas tuhnimist ning olen lõpuks saavutanud selle, et koer töötab põllul ka sama keskendunult kui mujal treenides (Põld on tema jaoks vaieldamatult raskeim  treeningu koht, kus minul on ühtlasi kõige raskem ära hoida ka igasugust isepremeerimist).

 3) Jälgida rohkem treeningute ülesehitust. Tõsta korraga ainult ühte kriteeriumit (kaugus, kestvus või segajad) ja alles siis kui koer suudab eelmisel tasemel teha üle 80%  kordadest õigesti. Täna tähendab see meie jaoks mitmes sk elemendis mitu etappi  tagasiminekut.

 4) Treenida rohkem võõrastes kohtades võõraste trennikaaslastega.

 5) Tekitada rutiinid. Õpetada koerale võistluste jaoks vajalikud märgid selgeks, et tema ka teaks millal temalt mida oodatakse ja mis üldse toimub.

Kavatseme 2014 aastal pühenduda peamiselt sõnakuulelikkuse treeningutele selliselt, et saaksime esimesel võimalusel taas võistlemisele mõtlema hakata. Samas kavatseme hakata tegema hoolega tööd ka agility
baasteadmiste omandamisega ja veos ilusa motiveeritud soorituse saavutamisega. Nendel kahel alal püüan omaenda vigadest õppides ennetada liigset kiirustamist :).  

Meera aasta 2013

Meeraga oli 2013 meil väga tegutsemise ja õppimiserohke aasta. Selle aasta jooksul tegime debüüdi sõnakuulelikkuses ja näitusel. Tulemuseks oli kolmel mitteametlikul sõnakuulelikkuse võistlusel saadud I järk ning ametlikelt võistlustelt saadud I ja II järk. 

Ka trenni tegime ohtralt. Oleme käinud üksikute eranditega iganädalaselt kolmel erineval treeningplatsil sõnakuulelikkuse trennis (suvel lausa 2-3 korda nädalas). Alustasime kevadel ka agilityga, kus tuli pärast  mõningasi tagasilööke meile vahele küll ligi pooleaastane paus, kuid tänaseks oleme seal taas käinud regulaarselt 2 kuud ja teinud hulga edusamme. Samuti oleme hakanud tegema regulaarselt veotrenni jalgrattaga, mida saame tänu kehvale suusailmale jätkata veel mõnda aega. Aasta olulisim veotrenn oli meie jaoks Soomes Jämijärvi laagris tehtud trenn, kuna see andis meile mõlemale vajalikku enesekindlust juurde :).

Kassu aasta 2013

Kui Meeral on meil 2013 toimunud suur areng ja pidev õppimine, siis Kassukesega on lood täpselt vastupidised. Uusi asju ei ole ta omandanud juba peaaegu aasta ning vanadki asjad on järjest meelest läinud. Viimane trikk  mida ta õppis, oli palli äratoomine ja see oli esimene asi, mis tal tihedast kordamisest hoolimata uuesti meelest läks. Hoolimata minu pingutusest elus hoida  kõiki lihtsaid õpitud harjutusi, on tal häälkäskluste ja žestide äratundmine  tänaseks täielikult hääbunud. Viimasena unustas ta millalgi sügise alguses, kuidas anda käppa. Ka tema jaoks alati nauditavad mehaanilised oskused on tänaseks suuremalt jaolt kadunud. Enam ta ei oska tulla diivanile ega mängida maiuseid jagava palliga. Isegi selline lihtne asi nagu pilgukontakt on meie jaoks ammu juba ilus mäletus- täna ta ei oska vaadata enam inimestele otsa. 

Sellega seoses on naljakas, kuidas näiliselt lihtsad asjad muutuvad suurteks asjadeks. Näiteks naeratan ma sisimas, kui kuulen et ta piuksutab kuskil oma piuksupalli, püüab ja sööb isukalt talle visatud õunu või püüab meiega mängida. Vahel harva juhtub, et ta tõmbab veel kellelgi keelega üle näo ja see on väga-väga suur asi :). Söögiisu on tal jätkuvalt suurepärane, päeva jooksul magab ja liigub ta ühtemoodi palju ja entusiastlikult, tuppa hädade tegemise probleemi veel ei ole ja liigesed ei tee juba pool aastat enam silmnähtavalt liiga. Elame ühe päeva korraga ja naudime koosveedetud aega. Mul on hea meel, et ilusa ja pika elu lõpusirge kulgeb mu parimale sõbrale vähemalt valudeta ja muredeta :). Raske on ainult meil, kes me mäletame milline koer Kassu alati olnud on ja tunnistame, et täna on ta lihtsalt väga teistmoodi...


Selline on siis kokkuvõtvalt olnud meie 2013 aasta.
Soovime kõigile ilusat ja edukat uut aastat ja, et teie sõbrad ei jääks kunagi vanaks! :)