Kui inimestelt küsida, milline on siberi husky või üldse üks kelgukoer, siis millegipärast väga paljude esimene mõte on- põikpäine...või jäärapäine...või iseteadlik...või iseseisev. Varem ei ole ma sellesse eriliselt süvenenud, kuid viimasel ajal mõtlen ma sellele tihti- mis see tähendab, et koer on põikpäine? Enda koertele mõeldes mul ei tule kohe kuidagi selline iseloomustus pähe, pigem on nad just selle sõna vastandid. Aga kui ma mõtlen kõikidele nendele huskydele või kelgukoertele, kellega ma olen piisavalt suhelnud, et nende põhilisi iseloomujooni märgata, siis ikkagi ei seondu see sõna nendega mitte kuidagi.
Kuna kõik huskyd, keda ma tean on inimesepoolse motiveerimise tulemusel väga agarad suhtlejad ja tegutsejad siis see ei saa olla põhjuseks...Ilma häirijatetea keskkonnas, kust iga õppimisprotsess peaks algama, on nad kõik eranditult leidnud lõpuks inimesega mingi ühise platvormi ja tavaliselt on jäänud isegi mulje, et nad naudivad õppimist.
Äkki on siis põikpäisus see, kui koer näeb mingit suuremat motivaatorit (ütleme roiskunud liha või põgenevat kassi), siis ta ei kuula peremehe kutseid ja keelde ning jookseb minema? Et ta TEAB seda mis talle öeldakse aga ei tee? Kui enda vastu täiesti aus olla sellisel juhul, siis kui mitu korda te olete ENNE sellesse olukorda sattumist sarnastes olukordades trenni teinud? Koer ei saa lihtsalt iseenesest TEADA, et ka siis kui ta midagi üli-üli-ülipõnevat näeb, ei tohi ta jooksu panna, kui talle ei ole sellise raskusastmega trenne üldse tehtudki.
Siberi huskyd teeb osadest koertest erinevaks lihtsalt tõsiasi, et neil on tihtipeale keskmine kuni tugev jahiinstinkt ning kõrge energiatase. Energilised koerad märkavadki ja reageerivadki rohkematele ärritajatele ning saakloomale järgnemine tuleb nende jaoks umbes sama loomulikult, kui meie jaoks tühja kõhuga külmkapi juurde kulgemine. Täpselt nagu meile saab õpetada, et külmkapi juurde minemise asemel võiksime me minna laua taha sööki ootama, saab ka koerale õpetada alternatiivset käitumist saaklooma nägemisel. Aga see tõesti tähendab õpetamist, mitte naiivset ootust, et äkki koer saab aru, kui me inimese keeles ütleme "ära mine, tule tagasi, paha koer". Ja loomulikult läheb ta alguses veel kümneid kordi "külmkapi juurde proovima". See ei ole jäärapäisus, see on elukogemus, instinkt ja harjumus. Koer tõenäoliselt sellel adrenaliinipuhangu hetkel meid, inimesi tähele ei panegi ning seega ei saa ta ka meile see hetk nö keskmist sõrme näidata. Tegelikult trenni tehes tuleks selliseid üle võlli olukordi ennetada ja võimalusel vältida ning lasta koeral harjutada tema võimetele ja taluvuspiirile vastavas olukorras.
Siin on üks hästi tore ja kokkuvõtlik artikkel sellest, miks meie koerad meid teatud situatsioonides ei kuula: http://paws4udogs.wordpress.com/2013/05/27/but-he-knows-it/

Pühapäeval käis väikevend Kid Kassul külas. Nii veider on neid kahte vaadata- kuidagi ootamatult on rollid vahetunud ja alati rahulikum olnud Kid tundub Kassu kõrval väga energiline...

Käisime paar nädalat tagasi taas maal suvitamas ja veetsime mõnusalt aega- meie tegime oma asju ja koertest Meera kaevas nagu alati ja Kassu jalutas hoovis ringi nagu alati. Selles osas on Kassu meil nagu üks väike igiliikur - ta kõnnib küll väga aeglaselt, aga ta ei jää kunagi seisma. Erinevatelt krundi piiridel olevatelt takistustelt on ta alati tagasi põrganud, sest temale meeldib jalutada, mitte mässelda kuskil raskel rajal. Vähemalt siiamaani oli olnud nii ja meie tundsime ennast päris mugavalt juba, ega pidanud vajalikuks iga sekund tema tegemistel silma peal hoidagi. See oli halb otsus!
Ühel hetkel läksin jälle rutiinselt Kassut nurga tagant otsima ja ...otsisin mis ma otsisin- Kassut aias ei olnud. Appi kui suur hirm mul peale tuli. Jooksujalu läksime teda lähiümbrusest otsima. Samal ajal helistasin sõbrannale Susannele ja rääkisin, mis juhtus. Susanne ei raisanud vist sekunditki ja pani kuulutused internetti üles ning teatas kohalikku varjupaika- see on super, kui sul on selliseid sõpru nagu Susanne!
Me otsisime Kassut kuskil tund aega, samal ajal juba väga murelikuks muutudes. Kassu ei ole ju enam esimeses nooruses ja ta võib nii kergesti ära eksida või hätta sattuda.
Õnneks pääsesimegi vaid tunniajase ehmatuse ja korraliku õppetunniga- varsti helises mu telefon ja mehehääl küsis, ega meil koer kadunud ei ole. Tuli välja, et Kassukene oli ennast läbi heinamaa esimesele pinnasteele läbi surunud ja siis sealt edasi paari kilomeetri kaugusele küla poole tõtanud. Küla peal ringi jalutades leidis ta üles mingid kanad ja kalpsas siis õnnelikult ja saamatult nende sabas, kuni kohalikud ta kinni püüdsid.
Sellest loost õppisin ma järgmist:
1) Mitte iial ei lase ma Kassut lahtiselt olles enam silma alt ära - ta ei oska ega saa mind ise jälgida ja selline õnnetus oleks võinud väga kurvalt lõppeda.
2) Alati, kui koertega lahtiselt jalutan, hoian neil kaelas oma telefoninumbriga nimesildi - just see Kassu koju tagasi aitaski.
3) Kunagi ei tea, millal midagi taolist juhtuda võib ja sellistel puhkudel igasugused erksavärvilised ja helkurribaga traksid nagu Kassul ning samamoodi kaelarihmad või kaelarätid-vestid, aitavad eksinud looma paremini näha- seega ka need on must-have meil edaspidigi lahtiselt jalutamisel.

Tegime oma reisil ka hunniku pilte, millel küll draamat näha ei ole...aga sellise õudusloo peale ongi toredam vaadata lõbusaid koeri omas elemendis :).

Kuigi minu mõtted olid lõkke ääres ja Meera mõtted mutimullahunnikute juures, arvasin ma et oleks ikkagi väga vaja jaanipäeval trenni teha. Eks see rohkem sellepärast tehtud sai, et video tegemise võimalus olemas oli - trenni enda kasutegur oli minu meelest väiksevõitu...ja siis ma mõtlesin, et ega küll küllale liiga tee ja tegin järgmine päev veel teise video ka :D. Motivatsioon minul ja koeral oli sarnaselt madal ja keskendumine vähene.
Aga hoolimata sellest, et ma ise nende trennidega (loe: endaga) väga rahul ei ole, pean tunnistama et videoid vaadates tuleb ikkagi vägisi uhke naeratus näole :p. Minu väike superkoer! :)

Käisime seekord jaanipäeva veetmas Ida-Virumaa suvilas. Oli väga tore nädalalõpp ka koerte jaoks.