Hakkasime sõitma umbes kell 8:00 hommikul ning jõudsime Võrru kella 11:20 paiku. Meera oli terve tee rahulik ja ablas. Panin püsti puuri, lasin koeral veidi jalgu sirutada ning tegime väikesed soojendusharjutused. Kõik oli super:
http://www.youtube.com/watch?v=JG5F4ONIwGM

Käisime tegime läbi kiibikontrolli ja jooksuka kontrolli. Meera liputas ühel neist lausa saba.
SK1 klass lõpetas pool tundi varem ning mult küsiti, kas olen valmis sellevõrra varem alustama. Ma olin ennast eelmise klassi lõpu järgi automaatselt valmis sättinud ja olin seega  nõus. Tegin koeraga soojendusharjutusi ringi ääres 0-koeri oodates. Pidi minema  vaid hetk, aga videolt on näha, et kulus lausa 3 minutit – Meerale ei ole väga hea nii pikalt ringi ääres taielda. Ringi minnes langes ringiäärne hea kontakt koheselt suht nulli. Meerat häirisid teised koerad ja võõras pind jalge all. Veel rohkem arvan ma, et häiris teda minu ebakindlus. Video ringi minemise ootamisest:
http://www.youtube.com/watch?v=-NdRTGKReN8

Ligipääsetavuse eest sai Meera maksimum 10 punkti, püsilamamise eest 9,5. Lamamisel oli probleemiks ülim
stressamine, mis arvatavasti osalt oli tingitud sellest, et minu antud käsklus „püsi“ oli vaikne võrreldes 0-koerte „lama-ga“. Meera pani pea maha nagu õpetatud, aga hakkas siis justkui ise kahtlema ja tõstis selle taas üles (talle on mõlemad käsud tuttavad aga olemuselt veidi erinevad). Platsilt lahkudes ta taas nuuskis maksimaalselt ning tegi pissi – mõlemad on tema stressikäitumised.
Premeerisin teda kiirelt puuri juures ja naasime ringi. Järgnevalt tuli kõrvalkõnd, kuid koera meeleolu oli endine. Minu enda jaoks oli kõrvalkõnd samuti väga raske, sest see algas enne, kui me jõudsime algasendis korraks hinge tõmmata ning pöörded tulid minu jaoks kuidagi järsku. Eriliselt ebamugav oli moment, kus pidin liikuma otse edasi aga nägin, et kohe-kohe lõpeb plats otsa ja viimasel hetkel pidin tegema järsu pöörde (eelistan võtta sekundi-kaks mõtlemiseks ja pöördele keskendumiseks). Edasi liikusime me juba samasse kohta, kus Meera varasemalt eriliselt nuuskis ja pabistas ning kaotasin ta momendiks. Seejärel tuli sirgel
joosta ja hakates jooksma, vaatasin oma koera ning pähe lõi mõte, et mida ma ometi teen – mina ei tunne ennast hästi, koer ei tunne ennast hästi ja miski ei näe välja nagu treeningutel. Peatusin ning teatasin kohtunikule, et soovin katkestada.
Edasine oli minu jaoks täiesti arusaamatu- mind informeeriti, et katkestada ei saa kohtunikuga  konsulteerimata, kuid et kohtunikuga saab konsulteerida alles siis, kui võte on lõppenud. Niigi lööduna eelnevast ebaõnnestumisest, kõndisin ma käsu alt vaba koeraga mustri lõpuni (mida ei oleks vaja olnud ei mulle, ega mu koerale ammugi mitte). Seejärel sain ma kohtunikult teada, et võistlust katkestada ei saa.  Küsisin, et mis siis saab - kas on disklahv või peame jätkama? Vastuseks sain teada, et tegu on disklahviga, kuna koer võib rihmata harjutuste ajal kontrolli alt väljuda (Ometi eeskirjadest ei leidnud ma sellist diskvalifitseerimise alust?). Seejärel küsiti, et kas soovin siiski harjutused läbi teha. Loobusin sellest võimalusest, tänasin ja läksin premeerisin oma segaduses koerakest puuri juures.
Hiljem videoid vaadates oli täiendava ebameeldiva üllatusena taustale jäänud korraldajate telgis istuva isiku arutelu teemal, kas mu koer näeb välja nagu siberi husky või on mul lihtsalt metsikult hea fantaasia. Inimene sealjuures ei veendunud, kas tema vestluspartner on üldse see inimene, kelleks tema teda pidas või kas äkki
filmiva inimese kaamera ei või ka helisid salvestada. 
Ma ise olen enda koera omaduste suhtes üsna teadlik ja paksu nahaga. Soovitan lihtsalt kriitikutel lugeda korraks uuesti mõttega läbi siberi husky standard, mõelda tema funktsioonile ning küsida täiesti siiralt iseendalt, kas kriitikal on ikka alust. Küll aga häirib mind kuuldu väga, sest kui minu asemel oleks tegemist olnud esmakordse võistlejaga, kellel see on esimene koer (alg klassis on see väga reaalne)...siis kas sellist kommentaariumit kuuldes tuleks see inimene veel võistlema tagasi? Kahjuks on täpselt sama ebameeldivaid
repliike salvestunud mitme mu sõbra videotele ja mõnele neist on lausa otse näkku öeldud: „Su koer on ..... (kole, aeglane, mõttetu)“. Sõbralikumad inimesed küsivad aga enda meelest mega heasoovilikult: „Noo, millal sinule siis border või mali tuleb?“ Wtf – miks ma peaksin vahetama välja tõu, mida ma armastan, tõu
vastu mis on hetkel popp?
Minu küsimus siinkohal on – kui paljudele on endiselt veel müstika, miks sk-s uusi võistlejaid järjest vähemaks jääb või miks moodustavad seal nn alternatiivtõud üha väiksema protsendi? Mina tulin aasta tagasi täieliku algajana sk võistlustele ülima entusiasmiga selle ala suhtes. Täna ma aga kaalun väga tõsiselt, kas ma tahan
edasi võistelda. Mitte sellepärast, et ma tunneks et ma ei oska üldse koera koolitada või et mulle see ala ei meeldiks. Ma armastan sk-d ja ma armastan väljakutseid- mulle valmistab pigem pettumuse, kui mul parasjagu ei ole mingit suuremat probleemi vaja pulkadeks lahti võtta. Antud alal võistlemise entusiasm
on mul aga üle läinud, sest võistlusest võistlusesse ma kogen kas ise või läbi kaasvõistlejate sarnaseid olukordi, kus jääb mulje, et vale tõugu koeraga sa lihtsalt ei ole neile võistlustele oodatud.
Vabandan siinkohal asjasse üldse mittepuutuva inimese ees, keda videos korduvalt mainitakse, kuid panen video siiski koos heliga üles, sest minu enda jaoks on video koos heliga kasulik õppematerjal, et tuvastada tagantjärgi segajaid, mille tõttu mu koera sooritus koost lagunes. Siin on meie võistluse video:
http://www.youtube.com/watch?v=YEOJA9xiooI

Seekord siis sedasi. Eks näis kas kohtume veel sk platsil või võtame mõõtu mõnel teisel alal, kus õhkkond on veidi tolerantsem :).

Võistlus:  14.06.2014 ametlik võistlus 
Koht:  Vahiküla plats
Klass: ALG
Kohtunik:  Svetlana Zolotnikova
Tulemus:  130 punkti, III järk ja III koht 4 koeraga  klassis

Ligipääsetavus:  10x1=10
Püsilama: 10 x 3 = 30 Esimesel katsel lamas ilusti aga mõni sekund enne harjutuse lõppu hakkasid osad koerad ringi trallima ja meile anti uus võimalus. Eriti uhke olin, et enne trallimist ta ignoreeris platsile lennanud pabereid ja kiuslikku  linavästrikut. Teisel katsel lamas samuti ilusti pea maas ära kogu aja.
Kõrvalkõnd: 6 x 3 = 18 
Lamama minek liikumiselt: 7,5 x 3 = 22,5 
Juurdetulek: 9 x 3 = 27 
Seisma jäämine liikumiselt: 0 x 3 = 0 
Tõkke ületus: 5 x 3 = 15 Korduskäsuga tuli üle tõkke aga algasendisse tulekule eelnes
segaduses tiirlemine minu ees.
Üldmulje:  7,5 x 1 = 7,5
 
14.06 toimus sellel suvel üks ainuke ametlik sk võistlus Harjumaal, järgmine võimalus on alles augusti lõpus (Autosõidu tõttu ma ei julge see suvi Harjumaalt kaugemal toimuvaid võistlusi planeerida). Ma teadsin tegelikult, et me ei ole kindlasti 100% valmis selleks, kuid samas kuna ammu ei olnud võistelnud ja tööd on kodus kõvasti tehtud, siis ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna ja regasin Meera ALG klassi. Punktiskoori poolest meil ei läinud seekord sugugi hästi, kuid kõiki mõjutavaid tegureid arvesse võttes
ma sain kinnitust, et me liigume täiesti õiges suunas.

 Võistlusplatsil toimuv on vaid jäämäe tipp- heaks võistlussoorituseks on vaja palju enamat, kui koera kes tunneb elemente. See on pigem nagu kaardimaja- kui tõmbad alt liiga järsku või liiga palju kaarte ära, laguneb kokku ka kõik muu. Seda kõike arvesse võttes ma tegelikult teadsin, mis saab siis kui tingimused ei ole meie jaoks ideaalsed. Ja teadsin ka seda, et me ei ole veel päris selles etapis, et võistelda - ainult tsut-tsut jääb veel puudu. Aga ma lootsin tegelikult, et meile saab osaks veidi parem õnn ja et puudujääk ei ole enam nii suur. Kahjuks ma ei ole ennustaja ega võlur ja lootus jäi seekord lolli lohutuseks :D.

 Pika jutu kokkuvõtteks said saatuslikuks 3 peamist tegurit:
Sotsialiseerimise puudujäägid:  Meera on 3 kuud olnud kodusel režiimil ja õppinud autosõitu- me ei ole saanud kuskil  kodust eemal trenni tegemas või  sotsialiseerimas käia. Meera iseloomu eripärade tõttu on tal aga vaja  regulaarselt avalikes kohtades liikuda ja selle puudumine on jätnud oma jälje- võõrad koerad, kohad ja inimesed ajavad teda veidi hajevile.
Täis kõht: Autosõit läks meil super hästi- nii hästi et väike nagamann pressis terve tee mult maiuseid välja. Kuna selline enesekindel ja tiba ülbe suhtumine on autoga sõites minu poolt igati soovitav käitumine, premeerisin ma seda ohtralt  kaasavõetud praemaksaga ja alles kohale jõudes sain aru, et olen oma koeral
võistluse eel kõhu täis söötnud. Võistlemiseks on meil tegelikult vara senikaua, kuni nii tihe premeerimine autosõidul on veel vajalik. See on  väike mure, ma arvan :).
Pärast topelt-püsilamamist otsustasin ma suures vaimustuses Meerat premeerida korralikult ja ma usun, et see oli täpselt see viimane ports toitu, mis tal täis kõhust veel puudu oli. Pärast selle  kättesaamist lülitus koer leiva luusse laskmise režiimile ja muutus enda kohta loiuks ja kontaktituks. Kuna praegu ma laias laastus motiveerin teda veel peamiselt toiduga, siis ka motiveerimisvõimalustega tekkis meil väikene probleem- toit teda enam ei huvitanud.
Väsimus: Autosõit on Meera jaoks kindlasti psühholoogilises mõttes kurnav. Vanasti ei suutnud ta negatiivse stressi tõttu pärast autosõitu tööle  keskenduda. Nüüd oli negatiivse stressi asemel positiivne stress aga ka see väsitab koera. Sotsialiseerimispuudujääkide tõttu väsitas teda kindlasti tavalisest rohkem ka võõraste koerte, inimeste jms seltskond. Püsilamamise lõpus oli näha, et ta on väsinud. Kindlasti mõjutas teda ka minu enda väsimus- väsinud  koer ja väsinud koerajuht ei ole kunagi hea  kooslus.

Muud tegurid, mis konkreetselt sooritust mõjutasid olid treenimise puudujäägid- tugev tuul, platsi ääres möllavad koerad ja mõned teised nipet-näpet asjad. Kui me nüüd taas kodust väljas käia saame, siis paneme igasuguste analoogsete tingimustega kohanemisele edaspidi rohkem  rõhku.

 Elis tegi meist väikse video ka :):
 https://www.youtube.com/watch?v=HnFkfbbPyuo 

Pärast võistlust viisime Meera koju ja läksime Ronniga meie esimesele pikemale sõidule. Ronni pidas 200 km + 200 km ilusti vastu ja sai ka  toakoera eluga väga hästi hakkama. Sellel koeral käib kohanemine ja sotsialiseerimine tema eelkäijatega võrreldes ikka väga kergesti ja üle põlve :). Vahelduseks päris mõnus küll...

Meera kiigel kiikumas :)

All videol on väike tükike SK trenni jänesenahast dummyga.

Käisime maal ja saime üle pika aja natuke meie trenni ka videole, mis sest et hääleta. Ja mis sest, et poolest trennist sai mälukaart täis :)
Tuletasime meelde vanu asju ja harjutasime uusi asju. Näiteks ei olnud me ammu-ammu enam asendivahetustele trenni teinud ja lamama mineku tehnika oli viimasel ajal "püsi" kinnistamisega natukene taandarenenud. Nüüd õpime uuesti neil kahel liigutusel ja asendil vahet tegema. Samas on positiivne, et kahejalgne Meera kõrval on kah õppimisvõimeline- lõpuks ometi on ta õppinud kõndima, nii et koer ka aru saab kuhu minek ega jää enam talla alla! See on suur saavutus, nii et ärme võtame punkte maha imelike kukesammude eest kõige alguses :D.

Pärast videosalvestuse lõppu kordasime natuke asendeid liikumiselt (ka jooksmiselt), tegime lühikest püsivust segajatega (peotäis maiust ja pall kukkusid "kogemata" koerale nina alla) ning harjutasime aportiga asendisse tulekut. Esimesed kaks asja ei ole midagi uut, ehkki mõlemad teevad mulle oma jätkuva kvaliteediga heameelt, aga selle aporti asjaga olen küll super-rahul. Hakkasin aportiga asendisse tulekut tegelikult õpetama alles see laupäev...ja juba esimese päeva lõpus ta tuli aport suus rõõmsalt kalpsates mulle kõrvale. Nüüd vahepeal oleme ka istumise sinna juurde pookinud, kuid uute tegevuste jada on motivatsiooni säilitamiseks natukene liiga pikk ja vaja on taaskord hakata rakendama eriväärtusega preemiat, nagu päris alguses hantli haaramist õpetadeski. Krõbin iga aporti eest, vorst iga asendisse tuleku eest ja jackpot, kui aport ei jõua lõpus kukkuda.

Aga kes see on? See on meie maakassike härra Joosep, kes õpetas mulle kasside klikkerkoolituse alustalasid. Sain teada, et kass ei olegi koer...aga on sellegipoolest kiire õppija. Natuke kordamisi ja juba see kassikene seostas klikkeri heli ja toidu. Ta küll ei hakanud seda otsima minu käest ega vahtinud mulle otsa, nagu üks endast lugupidav koer teha oskaks, kuid sellegipoolest hakkas ta kohe kui kuulis "klikk", otsima kuhu tema nina alla maha nüüd see vorstitükk siis tekib :D. Pärast mängureeglite selgeks saamist oli ta valmis minuga isegi mitmeid kordi kaasa mängima "mina sitsin sinu käeliigutuse peale ja sina annad mulle vorsti" nimelist mängu. Kontakti, nagu koertega, temaga muidugi ei olnud...aga üllatavalt koostööaldis oli ta sellegipoolest. Oli väga tore esimene kogemus igal juhul. Ehk saab kunagi korrata :).