Vahapeal on tükk aega mööda läinud viimasest postitusest.
Proovisin Ronniga kahel korral rattavedu (esialgu springeriga ratta kõrval) ja kaks korda lõi ta mind pahviks- arvasin, et esimese paari meetriga tõmbab ta mingi äkksööstuga küljele kusele minnes mind pikali ja ma saan surma või ta lihtsalt ei jaksa ega taha joosta ratta kõrval. Tegelikkuses vedas ta kogu oma looma jõuga mind 2 kilomeetrit nagu oleks elu aeg seda teinud. Ei rebinud külgedele, ei lasknud liini lõdvaks ega võtnud hoogu maha. Pärast jooksu lõppu oli ta endiselt valmis möllama ja karglema nagu tavaliselt, nii et võhma on tal ka hästi. Mul nii hea meel, sest see tähendab et talvel soome kelguga saan võib-olla juba kahekoera rakendi moodustada :).
Käisime Ronniga ka esimest korda elus sisehallis Telliskivi tänaval. Ja ka seal suutis ta mind üllatada. Keskendumisvõime oli tema kohta mega hea, teiste koerte peale ta alguses küll reageeris aga sain teda üsna kergesti maiustega ümber suunata ja kõik harjutused tulid hästi välja. Enne lahkumist otsustasin proovida mõnda lihtsamat agility takistust nalja pärast- ma polnud mõelnudki selle suure volaskiga mingi agility peale. Tuleb välja, et eksisin - ma polegi varem näinud koera, kes sellise entusiasmi ja julguse ning samas ka tähelepanelikult esimest korda elus A-tõket ületab. Ja seda vaid näruse krõbina nimel. Tunnel ja madal tõke tulid ka kiiresti välja ja järgnevatel kordustel ta tegi neidki juba täitsa teadlikult. Kummaline koer – ise vasika mõõtu ja tema tahab agilityt teha :D.
Sõnakuulelikkuse trennid selle elukaga on rohkem nagu tsirkus. Kõrvale tuleb ta hüppe pealt mind varrukast naksates ja siis tõukab mind oma massiga lõppasendis lihtsalt ümber. Püsilamamisel mõtles ta viimane kord, et äkki ta siis ikka võib mulle järgneda kui ma seljaga olen, nii et see trenn nägi välja nagu stseen Looney Toons multikast, kus jänes hiilib jahimehe järel aga nii kui jahimees taha vaatab on jänes justnagu liikumatult samas kohas. See on uskumatu kui kiiresti ta maha lamas, kui ma üle õla tagasi vaatasin. Alles mõni aeg tagasi ta jagas juba püsivuse matsu aga tundub, et nüüd otsustas jälle mõtlema hakata :D. Ühe trenni lõpus otsustasin, teda pärast viimast harjutust eemal vedelenud palliga premeerida ja just siis kui ma olin paar esimesi samme palli poole liikunud, tundsin kuidas jalad kadusid alt ning järgmine hetk olin ma näoli maas ning minu ümber tantsis võidutantsu üks õnnelik mölakas oma palliga. Kõige selle juures on naljakas tunnistada, et mulle hakkab vaikselt meeldima temaga trenni tegemine :D.
Meeraga olen tegelenud viimasel ajal rohkem mängimise arendamisega ja tunnen, et lõpuks ometi on ta ise muutunud rohkem mängulisemaks. Eks ma olen enda tehnikat ka püüdnud parandada muidugi. Sõnakuulelikkuses ja veos läheb suht tavapäraselt, millegi üle kurta ei ole. Käisime ka üle tüki aja Telliskivi tänaval, kus keskendusime peamiselt sõnakuulelikkusele aga lõpus tegime teistega ka mõne agility raja kaasa. Mul on nii kahju, et ei saa agilityt distantsi tõttu regulaarselt õppida, sest Meeraga rada joosta oli väga tore. Ta oli kiire ja täpne ja hüppevõime oli ka paranenud. Ainus paha asi, mida märkasin, oli et stardis on tal tekkinud raskus mulle keskendumisega – nimelt esimest korda värises ja fikseeris ta ennast takistustele. Pean valvama, et sellest ei kasvaks stardipüsivuse probleemi. Aga teisest küljest on see muidugi ka lahe, sest näitab suhtumist.
Koerte omavahelised suhted on viimasel ajal taastunud. Kaks kuud, kui Meera uskus et on tiine, oli ta Ronniga tõredavõitu ega tahtnud eriti mängida. Nüüd on taas pidu ja pillerkaar 24/7 ja lisaboonusena on Ronni õppinud pideva Meeralt sõimata saamise tulemusena oma keha jälgima. Tänu sellele ei tee ta enam kogemata Meerale oma massiga liiga ja mäng on muutunud pingevabamaks.
Proovisin Ronniga kahel korral rattavedu (esialgu springeriga ratta kõrval) ja kaks korda lõi ta mind pahviks- arvasin, et esimese paari meetriga tõmbab ta mingi äkksööstuga küljele kusele minnes mind pikali ja ma saan surma või ta lihtsalt ei jaksa ega taha joosta ratta kõrval. Tegelikkuses vedas ta kogu oma looma jõuga mind 2 kilomeetrit nagu oleks elu aeg seda teinud. Ei rebinud külgedele, ei lasknud liini lõdvaks ega võtnud hoogu maha. Pärast jooksu lõppu oli ta endiselt valmis möllama ja karglema nagu tavaliselt, nii et võhma on tal ka hästi. Mul nii hea meel, sest see tähendab et talvel soome kelguga saan võib-olla juba kahekoera rakendi moodustada :).
Käisime Ronniga ka esimest korda elus sisehallis Telliskivi tänaval. Ja ka seal suutis ta mind üllatada. Keskendumisvõime oli tema kohta mega hea, teiste koerte peale ta alguses küll reageeris aga sain teda üsna kergesti maiustega ümber suunata ja kõik harjutused tulid hästi välja. Enne lahkumist otsustasin proovida mõnda lihtsamat agility takistust nalja pärast- ma polnud mõelnudki selle suure volaskiga mingi agility peale. Tuleb välja, et eksisin - ma polegi varem näinud koera, kes sellise entusiasmi ja julguse ning samas ka tähelepanelikult esimest korda elus A-tõket ületab. Ja seda vaid näruse krõbina nimel. Tunnel ja madal tõke tulid ka kiiresti välja ja järgnevatel kordustel ta tegi neidki juba täitsa teadlikult. Kummaline koer – ise vasika mõõtu ja tema tahab agilityt teha :D.
Sõnakuulelikkuse trennid selle elukaga on rohkem nagu tsirkus. Kõrvale tuleb ta hüppe pealt mind varrukast naksates ja siis tõukab mind oma massiga lõppasendis lihtsalt ümber. Püsilamamisel mõtles ta viimane kord, et äkki ta siis ikka võib mulle järgneda kui ma seljaga olen, nii et see trenn nägi välja nagu stseen Looney Toons multikast, kus jänes hiilib jahimehe järel aga nii kui jahimees taha vaatab on jänes justnagu liikumatult samas kohas. See on uskumatu kui kiiresti ta maha lamas, kui ma üle õla tagasi vaatasin. Alles mõni aeg tagasi ta jagas juba püsivuse matsu aga tundub, et nüüd otsustas jälle mõtlema hakata :D. Ühe trenni lõpus otsustasin, teda pärast viimast harjutust eemal vedelenud palliga premeerida ja just siis kui ma olin paar esimesi samme palli poole liikunud, tundsin kuidas jalad kadusid alt ning järgmine hetk olin ma näoli maas ning minu ümber tantsis võidutantsu üks õnnelik mölakas oma palliga. Kõige selle juures on naljakas tunnistada, et mulle hakkab vaikselt meeldima temaga trenni tegemine :D.
Meeraga olen tegelenud viimasel ajal rohkem mängimise arendamisega ja tunnen, et lõpuks ometi on ta ise muutunud rohkem mängulisemaks. Eks ma olen enda tehnikat ka püüdnud parandada muidugi. Sõnakuulelikkuses ja veos läheb suht tavapäraselt, millegi üle kurta ei ole. Käisime ka üle tüki aja Telliskivi tänaval, kus keskendusime peamiselt sõnakuulelikkusele aga lõpus tegime teistega ka mõne agility raja kaasa. Mul on nii kahju, et ei saa agilityt distantsi tõttu regulaarselt õppida, sest Meeraga rada joosta oli väga tore. Ta oli kiire ja täpne ja hüppevõime oli ka paranenud. Ainus paha asi, mida märkasin, oli et stardis on tal tekkinud raskus mulle keskendumisega – nimelt esimest korda värises ja fikseeris ta ennast takistustele. Pean valvama, et sellest ei kasvaks stardipüsivuse probleemi. Aga teisest küljest on see muidugi ka lahe, sest näitab suhtumist.
Koerte omavahelised suhted on viimasel ajal taastunud. Kaks kuud, kui Meera uskus et on tiine, oli ta Ronniga tõredavõitu ega tahtnud eriti mängida. Nüüd on taas pidu ja pillerkaar 24/7 ja lisaboonusena on Ronni õppinud pideva Meeralt sõimata saamise tulemusena oma keha jälgima. Tänu sellele ei tee ta enam kogemata Meerale oma massiga liiga ja mäng on muutunud pingevabamaks.
RSS Feed
