Lõbus lugu täna hommikust:
Kell on 5 minutit enne 7:00. Mul on aega täpselt 10 minutit ja siis pean olema autos ja sõitma.
Ilus plaan oli olnud teha Meeraga lühike kõrvalkõnni harjutus ja seisva mootoriga autosse mineku harjutus. Kõik oli peensusteni tegelikult läbi mõeldud- mida, kuidas ja kas premeerida.
Alustasime kõrvalkõndi maja eest väravani. Koer läks pärast pööret ette ja ma lasin tal uuesti proovida edasi liikudes. Sealt edasi ta loomulikult läks veel ette, kõndis laialt ja tegi igasugust muud pulli, kui seda mida mina tahtsin. Aga mina tahtsin tingimata jõuda väravani (Miks???), ehkki plaan oli premeerida ainult juhul, kui koer teeb esimesel katsel õigesti...või premeerida vähemalt tihedalt, et ta saaks aru mida tahan. Mina lihtsalt marssisin edasi. Viimased 5 meetrit ma sain siis mis ma tahtsin. Koerake oli väga tubli, asi hakkas lõppema perfektse sirge kõrvale istumisega...aga suures imetluses ei vaadanud ma mida ma teen ja ma astusin oma koerale hoopis varba peale :D.
Nii palju siis sellest. Suurest ehmatusest ja süümekatest andsin lohutuseks talle täiesti plaaniväliselt preemia ära ja hakkasin autovõtmeid otsima. Autovõtmed jäid tuppa. Ok plaan muutus, läksime lihtsalt auto juurde ja koer sai preemia kätte (mis see kasutegur oli, ma ei tea :D).
Seejärel läksime tuppa ja ma avastasin et meie armas 2 aastane teine kutsikas on samal ajal avanud koeratoidu tünni ja söönud sisse teadmata koguse krõbinaid ning oli väga õnnelik.
Trenni analüüs:
Mida õppis Meera? Mida õppis Ronni? Mida mina?
Esimesed kaks ei õppinud kindlasti seda, mida mina plaanisin õpetada. Enda kohta võin aga öelda, et õppisin et trenni teha ei tohi, kui on kiire (mida ma ju tean). Et trenni tehes tuleb püsida plaani juures (mida ma ju tean) ja et hommikuti on neid mõlemaid asjaolusid veel eriti-eriti oluline jälgida, sest aju ei pruugi olla veel ärganud :D. Vähemalt oli mul 10 lõbusat minutit oma koertega...

Kui on üks küsimus, millele iga koeraomanik oskab kindlalt vastata, siis see on- Mis on sinu koera lemmik preemia?
Või nii ma vähemalt arvasin...
Meil on detsember, jaanuar ja veebruar olnud rohkem nagu ameerika mäed:
1 nädal- maius on elu mõte, muud preemiad ei kõlba üldse kuhugi
2 nädal- piuksuvad asjad on elu mõte ja muud preemiad unusta ära
3 nädal- ei taha süüa, ei taha mängida...tee mulle lihtsalt pai ja ma teen kõik mis sa tahad
4 nädal- pall! pall on elu mõte!
5 nädal- kui ma saan kaevata, nuuskida või vaadata midagi, siis selle eest annaksin kõik.
6 nädal- sikutame! mis krdi maius, mis krdi pall?? Anna ma sikutan!
7 nädal- mängime niiama omavahel, pane ometi ära see söök ja mänguasi. 
8 nädal- jookseme! sina võid seista ka ja mina jooksen..
9 nädal- mängime suvaliste okste ja käbidega- need on kõik nii ägedad :)

Nende 1-9 nädalaga ma harjusin juba ära, et ma pean käigu pealt plaane muutma ja mõtlesin, et rohkem uusi tõlgendusi preemiale enam juurde ei tule ning saan hakata selle nimekirja asju tasapisi võrdsemaks tegema väärtuse poolest. Ja siis tuleb:

10 nädal- anna mulle maius või mänguasi ja ma lähen peidan selle hoolikalt kuskile ära kehvemateks päevadeks...

Hmm...huvitav...kuidas ma saan oma treeningplaani järgida, kui ma saan ühe treeningseanssi jooksul teha 10 korduse asemel 3, sest neiu veedab enamus treeningu ajast auku kraapides, saadud preemiat sinna sisse sättides ja seejärel hoolikalt auku kinni mätsides?

Nii võib võtta kokku meie jaanuari alguse :).
Ma võtan igat suhtlust oma koeraga, kui investeeringut- mida rohkem ma positiivseid seoseid loon, seda rohkem koguneb mul nn arvele raha. Kui aga võtta kätte ja raha mitte juurde laadida ning samal ajal käia ja šopata omale igasuguseid ägedaid ja kalleid asju...siis juhtubki varsti piinlik seik, et poemüüja ütleb "Vabandage, teie arvel ei ole piisavalt raha". Parem on muidugi, kui ise avastad...aga mõnikord ei avasta ja esimese hooga isegi palud mitu korda üle kontrollida.

Ma olen alati olnud väga uhke Meera kontakti üle. Ta on olnud koer, kes reageerib juhuslikule oma nime kuulmisele õhus ümber hüppamise ja pingsa silmakontaktiga. Selline koer, kes kutsumise peale tuleb alati tuhatnelja kutsuja juurde. Ma harjusin sellega ära ja hakkasin seda pidama iseenesest mõistetavaks, ega premeerinud seda enam sihipäraselt ja regulaarselt mõnda aega. Ehk siis ma ei ole laadinud panga-arvele piisavalt tihti piisavalt suuri summasid.

Mis puudutab aga kulutusi, siis neid olen ma teinud korralikult. Ma olen andnud Meerale tema arengutaseme jaoks pidevalt natuke liiga suuri pähkleid läbi närimiseks. Ja endalegi märkamatult ma olen kasutanud temaga suhtlemisel koolituslikus tähenduses positiivset karistust. Loomulikult mitte meelega ja loomulikult ei ole olnud tegemist klassikalise karistusega, nagu koera tuuseldamine või löömine, mille tegemine mulle kahe silma vahele kindlasti ei jääks. Probleem on hoopis selles, et Meeral oli tekkinud hambakivi ja hakkasin kasutama selle lagundamiseks ühte vängelõhnalist spetsiaalset hambapuhastusgeeli, mis osutus üllatavalt effektiivseks. Meera jaoks kahjuks on see protseduur hirmus ning kuna ma ei ole tahtnud ka teda sundida ega vägisi paigal hoida, siis ma olen teda protseduuri jaoks enda juurde meelitanud ja pärast preemiat jaganud. Paraku liikusin tulemuste ootuses edasi liiga kiiresti ning kukkusin seetõttu läbi positiivse seose tekitamises. Koera vastumeelsust on lihtne märgata, kui koer ei lase sind endale ligi või muul moel justkui karjub, et ta ei taha- Meera aga kannatab vaikselt vastu vaidlemata...kahjuks (loomulikult olid ta kehakeeles märgid olemas aga ma ise ei osanud neile paraku õigel hetkel õiget kaalu omistada). Tulemuseks sain koera, kes mingis suvalises olukorras kutsumisel tahtis tegelikult tulla minu juurde aga samas tundis ennast minu suhtes ebamugavalt ning pidas vajalikuks enne tulekut kõhelda :(.

Loo moraal on, et ka planeerimata karistus on karistus ning karistuse kasutamine mõjutab paratamatult koera-inimese suhet. Mil määral, see sõltub juba konkreetselt koerast ja sellest kui ränk tema jaoks see karistus on. Äratundmiseni, et meil Meeraga on vaja nüüd mõnda aega suhte-panka positiivseid emotsioone juurde laadida jõudsin ma juba tegelikult varem aga 3 nädalat tagasi hakkasin alles selles osas süstemaatiliselt tööd tegema. Mured Kassuga kahjuks mõjutasid ka meie mõlema emotsioone ning seetõttu on kuu alguse trennid olnud vähese efektiivsusega. Eelmisel nädalal suutsin trennidesse sisse pigistada kuskilt siiski veidi rohkem positiivsemaid emotsioone ning selle nädala alguseks olen peaaegu juba saanud oma vana koera tagasi. Salvestan saadud õppetunni oma püsimällu ja kavatsen jätkata samas mahus kontakti ja usalduse harjutustega edaspidi igapäevaselt kuni elu lõpuni. See on lubadus.

Väga võimalik, et selle analüüsi põhjus-tagajärg seos on mul olnud ekslik, kuid fakt on see et usaldav suhe koera ja omaniku vahel on kõige tähtsam. Samuti on selge, et selle suhte toetamine erinevate harjutustega on alati kasulik ning karistused mõjuvad paraku usaldusele õõnestavalt. Kõige krooniks tundub mulle, et kõige raskem on näha igapäevaelu tervik-pilti, koos kõigi nende nüanssidega mida me kinnistame või kinnistamata jätame ametlike trennikordade vahepeal, ehk 90% ajast. Isegi trennis sees võib juhtuda nii, et meie poolt preemiaks peetud asi ei ole tegelikult preemia, meie meelest premeerimata jäänud asi on tegelikult saanud premeeritud ja koer õpib meie kaunitest plaanidest sõltumata ikkagi midagi valesti tegema. Kui see ei oleks tõsi, oleks meil kõigil koerad kes teevad kõike ideaalselt :).

Sain lõpuks läbi loetud Suzanne Clothier'i If a dogs prayers were answered bones would rain from the sky.
Ja võin kinnitada, et see on superhea raamat!
Mina sain seda raamatut lugedes naerda, nutta ja korra oli mul valusa teema tõttu raskusi edasi lugemisega. Autor oli selle raamatu kirjutanud lihtsalt nii südamlikult, et tõesti puudutas sellega ka minu oma. Ja eriliselt tõi naeratuse näole see avastamisrõõm, et nii mõnigi asi, mida mina olen instinktiivselt õigeks pidanud ja teinud aga mida ma ühestki raamatust leidnud ei ole...on ikkagi kuskil raamatus ka äramärkimist leidnud :).
Veidi mõtlemisainet, mida raamat pakkus:

Koerte keel. See on juba üldtuntud tõde, et koerad ei oska valetada. Autor on lausa väitnud, et koerad ei ole isegi mitte võimelised valetama. Nad on nagu nad on ja nad edastavad meile kogu aeg oma mõtteid ja arvamusi. Probleem on aga meiepoolses kuulamises. Enamasti koerte inimsesest sõbrad kas ei pane tähele, mida koerad neile räägivad või kuulevad seda mida nad tahavad kuulda. Ja nii ongi. Kui me ikka tahame väga uskuda, et meie koer naudib midagi, siis me usumegi seda. Nii tekivadki olukorrad, kus "minu koer on ülisõbralik ja armastab teisi koeri" ründab järsku ootamatult võõrast koera. Enne rünnet tõmbas võib-olla see sama sõbralik koer saba jalge vahele, keeras pea kõrvale ja tõmbas oma näonaha pingule. Keegi ei märganud seda, märgati vaid tema sabaliputust kahe jala vahel ja seda, et ta ei urisenud. Siis lasti  võõras koer lähemale ja see pistis ilma pikema tseremooniata talle nina saba alla...ja isegi siis ei saanud esimese koera kiirest taganemisest keegi aru, et vaene koer ei taha et teda ahistatakse. Taganemisteed esimesel koeral rihma otsas ei olnud ja lõpuks jäigi ta sundseisu- ja omanik on šokis, et küll on paha ja salakaval koer! Aga ta ju tegelikult hoiatas mitu korda...

Koerte sildistamine. Me tihti ei annagi oma koertele võimalust. Iga bordercollie ei ole sama nutikas, iga siberi husky ei taha kelku vedada ja iga pitbull ei ole agressiivne teiste koerte vastu. Kui meie ootused aga on just sellised, siis paratamatult me kas ei pingutagi koera koolitamisel või vastupidi pingutame, pettume ja vihastame. Mõlemal juhul on kannatajaks koer. Teine sildistamise probleem on keeruliste asjade lihtsustamine- koer on arg, koer on agressiivne. Ja lähtuvalt sellest kantakse ta maha. Samas unustame, et on olemas õpitud käitumine ja on olemas erinevat tüüpi argust-agressiivsust. Mõni koer reageerib inimestele, mõni koertele, mõni muudele loomadele, mõni üldse elututele objektidele. Mõnikord pannakse ühte patta arad koerad, kes kardavad midagi nii paaniliselt et langevad šokiseisundisse koos nende koertega, kes on lihtsalt ettevaatlikud. Ja mõnikord sildistatakse agressiivseks reaktiivne koer, kes lihtsalt reageerib üle ja ei ole tingimata seejuures üldse agressiivne. Ja siis on veel koerad, kes hoiatavad enne ründamist väga paljude signaalidega väga pikalt ette ega ületagi võib-olla kunagi tõsise rünnaku ja hoiatus-naksamise künnist. Ja on ka koerad, kellele on selgeks tehtud, et hoiatuskäitumine ise on keelatud ning kes jätavad selle etapi siis ka vahele ja on seetõttu nn ettearvamatud. Põhimõtteliselt on koerte sildistamine üks suuremaid põhjuseid, miks igal aastal nii palju käitumisprobleemidega koeri eutaniseeritakse.

Empaatia ja tingimusteta armastus. See on tegelikult iga suhte toimimise alustala. Alles siis kui panna kõrvale enda isiklikud huvid ja emotsioonid ja astuda täielikult oma partneri kingadesse/käppadesse, saad sa mõista miks ta tegelikult käitub nii nagu ta käitub. Iga indiviid on erinev ja igaühe käitumisel on erinevad motiivid. Sellepärast tuleb väga tähelepanelikult õppida tundma oma kaaslasi ja keskenduda sellele, mida NEIL on öelda...ilma eelarvamuste ja ilme kannatamatuseta. Ja ei ole olemas sellist asja nagu- ma armastan sind pärastpoole :D. Kõikide oma lähedastega tuleb käituda nii, et kui nendega rohkem enam iial ei kohtuta, ei jää järgi valusat ja kahetsusi täis mälestust.

Koerad on meie õpetajad. Tegelikult kõik elus ja eluta olendid on meie õpetajad. Meie asi on kuulata. Ja meie otsustada on, mida me parasjagu õppida tahame.