Esmaspäev, teisipäev ei viitsinud-tahtnud Meera suureks pettumuseks suurt midagi teha. Kolmapäeva hommikul õnnestus tal pressida välja üks sk trenn. Kolmapäeva õhtul ja neljapäeva õhtul käisime Riisipere taga metsas rattavedu tegemas ja mõlemal korral tegime tagasiteel võõras-koht-on-fun trenni.
Kolmapäeval sõitsime 3 km rada õiget pidi ja panime endast kõik välja, arvan et tuli päris hea aeg aga kahjuks unustasin vaadata. Eile oli meil mõlemal kolmapäevast piimhape veel lihastes ja läbisime raja tagurpidi 12 minutiga. Uksumatu, et rada tagurpidi tundub nii lühike, ainult sellepärast et tõuse on vähem kui languseid. Nii kahju, et me kihutada ei jaksanud- peab puhanud peast proovima uuesti.
Põhapäeval on Baltospordi sügistreening- ootame seda suure põnevusega ja loodame seal palju õppida :).

Hakkasime sõitma umbes kell 8:00 hommikul ning jõudsime Võrru kella 11:20 paiku. Meera oli terve tee rahulik ja ablas. Panin püsti puuri, lasin koeral veidi jalgu sirutada ning tegime väikesed soojendusharjutused. Kõik oli super:
http://www.youtube.com/watch?v=JG5F4ONIwGM

Käisime tegime läbi kiibikontrolli ja jooksuka kontrolli. Meera liputas ühel neist lausa saba.
SK1 klass lõpetas pool tundi varem ning mult küsiti, kas olen valmis sellevõrra varem alustama. Ma olin ennast eelmise klassi lõpu järgi automaatselt valmis sättinud ja olin seega  nõus. Tegin koeraga soojendusharjutusi ringi ääres 0-koeri oodates. Pidi minema  vaid hetk, aga videolt on näha, et kulus lausa 3 minutit – Meerale ei ole väga hea nii pikalt ringi ääres taielda. Ringi minnes langes ringiäärne hea kontakt koheselt suht nulli. Meerat häirisid teised koerad ja võõras pind jalge all. Veel rohkem arvan ma, et häiris teda minu ebakindlus. Video ringi minemise ootamisest:
http://www.youtube.com/watch?v=-NdRTGKReN8

Ligipääsetavuse eest sai Meera maksimum 10 punkti, püsilamamise eest 9,5. Lamamisel oli probleemiks ülim
stressamine, mis arvatavasti osalt oli tingitud sellest, et minu antud käsklus „püsi“ oli vaikne võrreldes 0-koerte „lama-ga“. Meera pani pea maha nagu õpetatud, aga hakkas siis justkui ise kahtlema ja tõstis selle taas üles (talle on mõlemad käsud tuttavad aga olemuselt veidi erinevad). Platsilt lahkudes ta taas nuuskis maksimaalselt ning tegi pissi – mõlemad on tema stressikäitumised.
Premeerisin teda kiirelt puuri juures ja naasime ringi. Järgnevalt tuli kõrvalkõnd, kuid koera meeleolu oli endine. Minu enda jaoks oli kõrvalkõnd samuti väga raske, sest see algas enne, kui me jõudsime algasendis korraks hinge tõmmata ning pöörded tulid minu jaoks kuidagi järsku. Eriliselt ebamugav oli moment, kus pidin liikuma otse edasi aga nägin, et kohe-kohe lõpeb plats otsa ja viimasel hetkel pidin tegema järsu pöörde (eelistan võtta sekundi-kaks mõtlemiseks ja pöördele keskendumiseks). Edasi liikusime me juba samasse kohta, kus Meera varasemalt eriliselt nuuskis ja pabistas ning kaotasin ta momendiks. Seejärel tuli sirgel
joosta ja hakates jooksma, vaatasin oma koera ning pähe lõi mõte, et mida ma ometi teen – mina ei tunne ennast hästi, koer ei tunne ennast hästi ja miski ei näe välja nagu treeningutel. Peatusin ning teatasin kohtunikule, et soovin katkestada.
Edasine oli minu jaoks täiesti arusaamatu- mind informeeriti, et katkestada ei saa kohtunikuga  konsulteerimata, kuid et kohtunikuga saab konsulteerida alles siis, kui võte on lõppenud. Niigi lööduna eelnevast ebaõnnestumisest, kõndisin ma käsu alt vaba koeraga mustri lõpuni (mida ei oleks vaja olnud ei mulle, ega mu koerale ammugi mitte). Seejärel sain ma kohtunikult teada, et võistlust katkestada ei saa.  Küsisin, et mis siis saab - kas on disklahv või peame jätkama? Vastuseks sain teada, et tegu on disklahviga, kuna koer võib rihmata harjutuste ajal kontrolli alt väljuda (Ometi eeskirjadest ei leidnud ma sellist diskvalifitseerimise alust?). Seejärel küsiti, et kas soovin siiski harjutused läbi teha. Loobusin sellest võimalusest, tänasin ja läksin premeerisin oma segaduses koerakest puuri juures.
Hiljem videoid vaadates oli täiendava ebameeldiva üllatusena taustale jäänud korraldajate telgis istuva isiku arutelu teemal, kas mu koer näeb välja nagu siberi husky või on mul lihtsalt metsikult hea fantaasia. Inimene sealjuures ei veendunud, kas tema vestluspartner on üldse see inimene, kelleks tema teda pidas või kas äkki
filmiva inimese kaamera ei või ka helisid salvestada. 
Ma ise olen enda koera omaduste suhtes üsna teadlik ja paksu nahaga. Soovitan lihtsalt kriitikutel lugeda korraks uuesti mõttega läbi siberi husky standard, mõelda tema funktsioonile ning küsida täiesti siiralt iseendalt, kas kriitikal on ikka alust. Küll aga häirib mind kuuldu väga, sest kui minu asemel oleks tegemist olnud esmakordse võistlejaga, kellel see on esimene koer (alg klassis on see väga reaalne)...siis kas sellist kommentaariumit kuuldes tuleks see inimene veel võistlema tagasi? Kahjuks on täpselt sama ebameeldivaid
repliike salvestunud mitme mu sõbra videotele ja mõnele neist on lausa otse näkku öeldud: „Su koer on ..... (kole, aeglane, mõttetu)“. Sõbralikumad inimesed küsivad aga enda meelest mega heasoovilikult: „Noo, millal sinule siis border või mali tuleb?“ Wtf – miks ma peaksin vahetama välja tõu, mida ma armastan, tõu
vastu mis on hetkel popp?
Minu küsimus siinkohal on – kui paljudele on endiselt veel müstika, miks sk-s uusi võistlejaid järjest vähemaks jääb või miks moodustavad seal nn alternatiivtõud üha väiksema protsendi? Mina tulin aasta tagasi täieliku algajana sk võistlustele ülima entusiasmiga selle ala suhtes. Täna ma aga kaalun väga tõsiselt, kas ma tahan
edasi võistelda. Mitte sellepärast, et ma tunneks et ma ei oska üldse koera koolitada või et mulle see ala ei meeldiks. Ma armastan sk-d ja ma armastan väljakutseid- mulle valmistab pigem pettumuse, kui mul parasjagu ei ole mingit suuremat probleemi vaja pulkadeks lahti võtta. Antud alal võistlemise entusiasm
on mul aga üle läinud, sest võistlusest võistlusesse ma kogen kas ise või läbi kaasvõistlejate sarnaseid olukordi, kus jääb mulje, et vale tõugu koeraga sa lihtsalt ei ole neile võistlustele oodatud.
Vabandan siinkohal asjasse üldse mittepuutuva inimese ees, keda videos korduvalt mainitakse, kuid panen video siiski koos heliga üles, sest minu enda jaoks on video koos heliga kasulik õppematerjal, et tuvastada tagantjärgi segajaid, mille tõttu mu koera sooritus koost lagunes. Siin on meie võistluse video:
http://www.youtube.com/watch?v=YEOJA9xiooI

Seekord siis sedasi. Eks näis kas kohtume veel sk platsil või võtame mõõtu mõnel teisel alal, kus õhkkond on veidi tolerantsem :).

Suvel on palju tegemist olnud ja saan aru, et on tekkinud väikene postituste võlg. Püüan seda viga natukene parandada.
Vahepeal on Meeral autosõiduga läinud väga hästi ja tagasilööke olnud ei ole (ptuiptuiptui). Olen käinud mitu korda nädalas Meeraga kodust eemal trenni tegemas erinevates asukohtades ja 2 korda jõudis isegi Ronni grupitrennidesse. Autosõidu treeningute perioodil 3 kuud järjest kodus istumine on mõjunud halvasti Meera sotsialiseeritusele ja pidev linnaskäik on nüüd ülioluline, et saada ta selles osas ka tagasi normi.
Meera motivatsioon mängida ja süüa on olnud viimasel ajal kuidagi eriliselt kõikuv, kuid nüüd sellel nädalal on see taas normaliseerunud. See on tore, sest väga keeruline oli temaga igasugust trenni selliselt teha. Ma  tahaksin väga Meeraga osaleda järgmisel nädalal sk võistlusel, kuid tundub et tema ei ole sellest eriti huvitatud, sest veidi enne motivatsioonistreigi lõpetamist alustas ta ootamatult oma jooksuajaga :D. Arvatavasti saab jooksukas siiski võistluse ajaks läbi ja saame proovida, kas suvised trennid on ka vilja kandnud.
Ronni motivatsioon kõige jaoks on jätkuvalt äärmiselt äärmuslik, ehk siis läänerindel muutusteta :D. Väga harvadest trennidest hoolimata on Ronni uue oskusena omandanud võime kõrvale tulla, seista ja rahulikult hantlit hoida-loovutada. Naljakas kui aeglaseks teeb õppimisprotsessi see, kui koer on pidevalt nii ülemotiveeritud, et keskenduda ei suuda...
Laias laastus on meie suvi möödunud kiirelt ja seiklusterohkelt. Kuna olen laisk ja ise pilte teha ei viitsi, ehin siinkohal ennast võõraste sulgedega (pildil on Meera sõber ja trennikaaslane Leku koos oma sõbra Jutsiga):

Võistlus:  14.06.2014 ametlik võistlus 
Koht:  Vahiküla plats
Klass: ALG
Kohtunik:  Svetlana Zolotnikova
Tulemus:  130 punkti, III järk ja III koht 4 koeraga  klassis

Ligipääsetavus:  10x1=10
Püsilama: 10 x 3 = 30 Esimesel katsel lamas ilusti aga mõni sekund enne harjutuse lõppu hakkasid osad koerad ringi trallima ja meile anti uus võimalus. Eriti uhke olin, et enne trallimist ta ignoreeris platsile lennanud pabereid ja kiuslikku  linavästrikut. Teisel katsel lamas samuti ilusti pea maas ära kogu aja.
Kõrvalkõnd: 6 x 3 = 18 
Lamama minek liikumiselt: 7,5 x 3 = 22,5 
Juurdetulek: 9 x 3 = 27 
Seisma jäämine liikumiselt: 0 x 3 = 0 
Tõkke ületus: 5 x 3 = 15 Korduskäsuga tuli üle tõkke aga algasendisse tulekule eelnes
segaduses tiirlemine minu ees.
Üldmulje:  7,5 x 1 = 7,5
 
14.06 toimus sellel suvel üks ainuke ametlik sk võistlus Harjumaal, järgmine võimalus on alles augusti lõpus (Autosõidu tõttu ma ei julge see suvi Harjumaalt kaugemal toimuvaid võistlusi planeerida). Ma teadsin tegelikult, et me ei ole kindlasti 100% valmis selleks, kuid samas kuna ammu ei olnud võistelnud ja tööd on kodus kõvasti tehtud, siis ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna ja regasin Meera ALG klassi. Punktiskoori poolest meil ei läinud seekord sugugi hästi, kuid kõiki mõjutavaid tegureid arvesse võttes
ma sain kinnitust, et me liigume täiesti õiges suunas.

 Võistlusplatsil toimuv on vaid jäämäe tipp- heaks võistlussoorituseks on vaja palju enamat, kui koera kes tunneb elemente. See on pigem nagu kaardimaja- kui tõmbad alt liiga järsku või liiga palju kaarte ära, laguneb kokku ka kõik muu. Seda kõike arvesse võttes ma tegelikult teadsin, mis saab siis kui tingimused ei ole meie jaoks ideaalsed. Ja teadsin ka seda, et me ei ole veel päris selles etapis, et võistelda - ainult tsut-tsut jääb veel puudu. Aga ma lootsin tegelikult, et meile saab osaks veidi parem õnn ja et puudujääk ei ole enam nii suur. Kahjuks ma ei ole ennustaja ega võlur ja lootus jäi seekord lolli lohutuseks :D.

 Pika jutu kokkuvõtteks said saatuslikuks 3 peamist tegurit:
Sotsialiseerimise puudujäägid:  Meera on 3 kuud olnud kodusel režiimil ja õppinud autosõitu- me ei ole saanud kuskil  kodust eemal trenni tegemas või  sotsialiseerimas käia. Meera iseloomu eripärade tõttu on tal aga vaja  regulaarselt avalikes kohtades liikuda ja selle puudumine on jätnud oma jälje- võõrad koerad, kohad ja inimesed ajavad teda veidi hajevile.
Täis kõht: Autosõit läks meil super hästi- nii hästi et väike nagamann pressis terve tee mult maiuseid välja. Kuna selline enesekindel ja tiba ülbe suhtumine on autoga sõites minu poolt igati soovitav käitumine, premeerisin ma seda ohtralt  kaasavõetud praemaksaga ja alles kohale jõudes sain aru, et olen oma koeral
võistluse eel kõhu täis söötnud. Võistlemiseks on meil tegelikult vara senikaua, kuni nii tihe premeerimine autosõidul on veel vajalik. See on  väike mure, ma arvan :).
Pärast topelt-püsilamamist otsustasin ma suures vaimustuses Meerat premeerida korralikult ja ma usun, et see oli täpselt see viimane ports toitu, mis tal täis kõhust veel puudu oli. Pärast selle  kättesaamist lülitus koer leiva luusse laskmise režiimile ja muutus enda kohta loiuks ja kontaktituks. Kuna praegu ma laias laastus motiveerin teda veel peamiselt toiduga, siis ka motiveerimisvõimalustega tekkis meil väikene probleem- toit teda enam ei huvitanud.
Väsimus: Autosõit on Meera jaoks kindlasti psühholoogilises mõttes kurnav. Vanasti ei suutnud ta negatiivse stressi tõttu pärast autosõitu tööle  keskenduda. Nüüd oli negatiivse stressi asemel positiivne stress aga ka see väsitab koera. Sotsialiseerimispuudujääkide tõttu väsitas teda kindlasti tavalisest rohkem ka võõraste koerte, inimeste jms seltskond. Püsilamamise lõpus oli näha, et ta on väsinud. Kindlasti mõjutas teda ka minu enda väsimus- väsinud  koer ja väsinud koerajuht ei ole kunagi hea  kooslus.

Muud tegurid, mis konkreetselt sooritust mõjutasid olid treenimise puudujäägid- tugev tuul, platsi ääres möllavad koerad ja mõned teised nipet-näpet asjad. Kui me nüüd taas kodust väljas käia saame, siis paneme igasuguste analoogsete tingimustega kohanemisele edaspidi rohkem  rõhku.

 Elis tegi meist väikse video ka :):
 https://www.youtube.com/watch?v=HnFkfbbPyuo 

Pärast võistlust viisime Meera koju ja läksime Ronniga meie esimesele pikemale sõidule. Ronni pidas 200 km + 200 km ilusti vastu ja sai ka  toakoera eluga väga hästi hakkama. Sellel koeral käib kohanemine ja sotsialiseerimine tema eelkäijatega võrreldes ikka väga kergesti ja üle põlve :). Vahelduseks päris mõnus küll...

Meera
Meeraga olen võtnud sk ja ag trennidega aja täielikult maha. Neid me rutiinselt ei harjuta ja kui need teemaks on, siis keskendun peamiselt heale tujule ja kontaktile. Meera peamine trenn on viimased nädalad olnud hoopis autosõidu trenn. Nimelt avastasin mõni aeg tagasi, et taga pagasiruumis sõites jäi mulle märkamatuks, kuidas ta autosõite üle elas. Enam ta ei ilastanud ega oksenanud nagu kutsikana, kuid ta läks lukku ja värises vaikselt seal terve sõidu aja südame pekseldes. Ei reageerinud nimele ega ühelegi maiusele. Mõni ime siis, et mõne pikema või keerulisema sõidu järel ta mul emotsionaalselt täiesti katki oli!
Oleme nüüd hakanud täiesti otsast peale autosõitu õppima, igaks juhuks feromoonirihma ka abiks võttes. Alustasime seisva auto lähedal targeti puudutamisest. Sealt liikusime edasi töötava mootoriga autoni, auto peale hüppamise, uste kinni-lahti liigutamise, kohapeal gaasi andmise, lühikeste jõnksudega liikumiseni. Kaks nädalat iga päev oleme seda trenni teinud. Täna on seis selline, et väravate poole minnes Meera reaalselt rõõmustab autode ümber, mitte enam ei enneta samamoodi palavalt armastatud jalutuskäigule minekuid. Eile sõitsime esimest korda kahekesi 300 meetrit koos tagasipöördega. Meera istus terve sõidu aja kõrvalistmel, oli lõdvestunud ja heas tujus. Suurim saavutus oli minu meelest see, et ta nägi aknast kassi ja mõtles sellest terve tee. See on vist esimene kord, kus ta on vaadanud sõidu ajal auto aknast välja ja märganud, kui põnev see on. Elu väikesed rõõmud... :)
Meeraga teeme igapäevaselt veel erinevaid händlingu ja tasakaalu harjutusi, õpime jalutuskäikudel rahulik olemist (tema probleemi sümptom on tirimine, põhjus on üle erutumine lõhnamaailma ärrititest), kassi juuresolekul rahunemist ning käime koos canicrossi õppimas.

Ronni
Ronnil on veel väga palju õppida, seetõttu on meil iga toidukord ja muu tema jaoks tore asi arvel- püüame jälgida, et ta neid saades õpiks enamasti kasulikke asju. Igapäevaselt õpib Ronni järgmisi asju:

• Toas kinni olla ja oma järge oodata, ei ole nõme. 
• Auto pagasiruumis saab süüa ja see on kasulik koht, kuhu minna. 
• Igasuguseid omanikuta ahvatlevaid asju saab töenäolisemalt siis, kui neid märgates ruttu-ruttu pea teisele poole pöörata ja teha nägu, et ei märganud.
• Kui Meera saab süüa, siis see on eriti lahe, sest Ronni saab ka kohe mingit ekstra head nänni.
• Sikutusmängu käikus sõna "lahti" kuuldes, tuleb kohe kuskilt maius ja tasub sellele ümber lülituda.
• Väga kasulik on visata ennast külili ja lasta inimestel oma varbaküüsi näppida.
• Üldse igasugustest imelikest kohtadest puutumisele (näiteks nina, taganurgad, saba) järgneb nämm.
• Iga kord kui midagi saada tahad, on kõige kuulikindlam istuda või lamada- kargelmine üldiselt ei vii sihile.

Sekka satub ka mõni mitte nii kasulik õppetund- näiteks prügikastis tuhnimist on seal leiduvate hüvedega juba mitmel korral heldelt premeeritud.

Täna hommikul rõõmustas mind eriliselt esimene tõsiselt lahe trikk, mille Ronni selgeks sai. Nimelt alguses kui ta meile tuli oli tal kombeks hüpata inimeste kõrval ja näksata õrnalt neid näiteks õlast. Tema hüppevõime on nagu austraalia karjakoertel- kõigi nelja jalaga on ta võimeline hüppama nii kõrgele, et meie 1,70 m kõrgusest väravast ulatub ta suur peakolu vabalt üle :D. Käitumine, millest kujuneks suur probleem, kui külla tulevad lapsed, vanainimesed või lihtsalt normaalsed inimesed, kes ei taha mudaseks ja ilaseks saada.
Märkasin kohe alguses, et kui tal on mingi puupulk suus, siis ta enam ei hüppa, vaid tantsib sellega rõõmsalt meie ümber. Hakkasin seda kohe ise innustama ja pakkuma talle väravast sisenedes esimese asjana midagi hammaste vahele. Täna hommikul väravast sisenedes oli noormehel juba pulgake suus - Ronni esimene päris trikk hakkab selgeks saama :).

Kavatsen mõlema koera puhul keskendudagi esmajärjekorras eluks vajalike oskuste õpetamisele ja erinevate koerte jaoks ebaloomulike asjade juurde positiivse seose tekitamisega, sest see on iga koera elus kõige olulisem oskus. Usun, et kui midagi juhtub, siis mõlemad meie koerad lasevad ennast ilusasti käsitleda, kuid ma kahtlen, kas nad igat sellist tegevust ka naudkisid. Meerale õpetasin ma kunagi klikkeriga, et küünelõikamine ja kammimine on nauditavad asjad ning neid asju on nüüd väga meeldiv teha meie mõlema jaoks. Tahan, et kõigi muude igapäeva elus vajalike asjadega oleks mu koertel samasugused emotsioonid ja kogemused. Kuidas teie koertel eluks vajalike oskustega lood on?

Otsustasin teha täna hommikul eilsele trennile korduse, kuna eilne trenn läks luhta.
Mõeldud-tehtud. Seekord alustasime 06:45 maiuste ettevalmistamise ja Ronni tuppa toomisega. Ronnil oli täna lapsehoidja ka olemas ja toidutünnil uus uhke tuuning, mis peaks tõkestama selle lihtsat avamist tulevikus.
Kokku olin arvestanud kõrvalkõnni jaoks 10 maiust. Kõrvalkõnnil sain premeerida 2 algasendisse tulekut, 1 liikumiselt peatumist, 2 parempööret, 2 ümberpöördi ja 3 õiget asendit liikumiselt. Üks ümberpöörd ebaõnnestus ja jäi premeerimata. Üks kord ma premeerisin õiget asendit liikumisel hoolimata sellest, et sama harjutuse sees ta kaotas tegelikult korraks kontakti. See tähendab, et Meera eksis 1 kord, mina eksisin 2 korda ja 8 preemiat 10st läksid täiesti asja ette- jess! :)
Pärast seda läksime väravast välja auto juurde. Auto võtmed olid seekord kaasas ja saime teha ilusasti harjutuse ära. Autos ta oma superpreemiat veel sööma ei soostunud aga vähemalt võttis preemia rõõmuga vastu ja nautis seda kohe, kui autost välja sai. Enne ma sellest etapist edasi ei lähe, kui ta suudab preemiat ka autos süüa.
Jõudsime tuppa 06:55.
Kogu trenni vältel oleksin ma võinud kiitmisel veel entusiastlikum olla ja kontaktikaotust märgates ka koerale teada anda, et see ei olnud päris see, mis ma tahtsin. Aga laias laastus jäin trenniga seekord rahule :).

Kui on üks küsimus, millele iga koeraomanik oskab kindlalt vastata, siis see on- Mis on sinu koera lemmik preemia?
Või nii ma vähemalt arvasin...
Meil on detsember, jaanuar ja veebruar olnud rohkem nagu ameerika mäed:
1 nädal- maius on elu mõte, muud preemiad ei kõlba üldse kuhugi
2 nädal- piuksuvad asjad on elu mõte ja muud preemiad unusta ära
3 nädal- ei taha süüa, ei taha mängida...tee mulle lihtsalt pai ja ma teen kõik mis sa tahad
4 nädal- pall! pall on elu mõte!
5 nädal- kui ma saan kaevata, nuuskida või vaadata midagi, siis selle eest annaksin kõik.
6 nädal- sikutame! mis krdi maius, mis krdi pall?? Anna ma sikutan!
7 nädal- mängime niiama omavahel, pane ometi ära see söök ja mänguasi. 
8 nädal- jookseme! sina võid seista ka ja mina jooksen..
9 nädal- mängime suvaliste okste ja käbidega- need on kõik nii ägedad :)

Nende 1-9 nädalaga ma harjusin juba ära, et ma pean käigu pealt plaane muutma ja mõtlesin, et rohkem uusi tõlgendusi preemiale enam juurde ei tule ning saan hakata selle nimekirja asju tasapisi võrdsemaks tegema väärtuse poolest. Ja siis tuleb:

10 nädal- anna mulle maius või mänguasi ja ma lähen peidan selle hoolikalt kuskile ära kehvemateks päevadeks...

Hmm...huvitav...kuidas ma saan oma treeningplaani järgida, kui ma saan ühe treeningseanssi jooksul teha 10 korduse asemel 3, sest neiu veedab enamus treeningu ajast auku kraapides, saadud preemiat sinna sisse sättides ja seejärel hoolikalt auku kinni mätsides?

Nii võib võtta kokku meie jaanuari alguse :).
Ma võtan igat suhtlust oma koeraga, kui investeeringut- mida rohkem ma positiivseid seoseid loon, seda rohkem koguneb mul nn arvele raha. Kui aga võtta kätte ja raha mitte juurde laadida ning samal ajal käia ja šopata omale igasuguseid ägedaid ja kalleid asju...siis juhtubki varsti piinlik seik, et poemüüja ütleb "Vabandage, teie arvel ei ole piisavalt raha". Parem on muidugi, kui ise avastad...aga mõnikord ei avasta ja esimese hooga isegi palud mitu korda üle kontrollida.

Ma olen alati olnud väga uhke Meera kontakti üle. Ta on olnud koer, kes reageerib juhuslikule oma nime kuulmisele õhus ümber hüppamise ja pingsa silmakontaktiga. Selline koer, kes kutsumise peale tuleb alati tuhatnelja kutsuja juurde. Ma harjusin sellega ära ja hakkasin seda pidama iseenesest mõistetavaks, ega premeerinud seda enam sihipäraselt ja regulaarselt mõnda aega. Ehk siis ma ei ole laadinud panga-arvele piisavalt tihti piisavalt suuri summasid.

Mis puudutab aga kulutusi, siis neid olen ma teinud korralikult. Ma olen andnud Meerale tema arengutaseme jaoks pidevalt natuke liiga suuri pähkleid läbi närimiseks. Ja endalegi märkamatult ma olen kasutanud temaga suhtlemisel koolituslikus tähenduses positiivset karistust. Loomulikult mitte meelega ja loomulikult ei ole olnud tegemist klassikalise karistusega, nagu koera tuuseldamine või löömine, mille tegemine mulle kahe silma vahele kindlasti ei jääks. Probleem on hoopis selles, et Meeral oli tekkinud hambakivi ja hakkasin kasutama selle lagundamiseks ühte vängelõhnalist spetsiaalset hambapuhastusgeeli, mis osutus üllatavalt effektiivseks. Meera jaoks kahjuks on see protseduur hirmus ning kuna ma ei ole tahtnud ka teda sundida ega vägisi paigal hoida, siis ma olen teda protseduuri jaoks enda juurde meelitanud ja pärast preemiat jaganud. Paraku liikusin tulemuste ootuses edasi liiga kiiresti ning kukkusin seetõttu läbi positiivse seose tekitamises. Koera vastumeelsust on lihtne märgata, kui koer ei lase sind endale ligi või muul moel justkui karjub, et ta ei taha- Meera aga kannatab vaikselt vastu vaidlemata...kahjuks (loomulikult olid ta kehakeeles märgid olemas aga ma ise ei osanud neile paraku õigel hetkel õiget kaalu omistada). Tulemuseks sain koera, kes mingis suvalises olukorras kutsumisel tahtis tegelikult tulla minu juurde aga samas tundis ennast minu suhtes ebamugavalt ning pidas vajalikuks enne tulekut kõhelda :(.

Loo moraal on, et ka planeerimata karistus on karistus ning karistuse kasutamine mõjutab paratamatult koera-inimese suhet. Mil määral, see sõltub juba konkreetselt koerast ja sellest kui ränk tema jaoks see karistus on. Äratundmiseni, et meil Meeraga on vaja nüüd mõnda aega suhte-panka positiivseid emotsioone juurde laadida jõudsin ma juba tegelikult varem aga 3 nädalat tagasi hakkasin alles selles osas süstemaatiliselt tööd tegema. Mured Kassuga kahjuks mõjutasid ka meie mõlema emotsioone ning seetõttu on kuu alguse trennid olnud vähese efektiivsusega. Eelmisel nädalal suutsin trennidesse sisse pigistada kuskilt siiski veidi rohkem positiivsemaid emotsioone ning selle nädala alguseks olen peaaegu juba saanud oma vana koera tagasi. Salvestan saadud õppetunni oma püsimällu ja kavatsen jätkata samas mahus kontakti ja usalduse harjutustega edaspidi igapäevaselt kuni elu lõpuni. See on lubadus.

Väga võimalik, et selle analüüsi põhjus-tagajärg seos on mul olnud ekslik, kuid fakt on see et usaldav suhe koera ja omaniku vahel on kõige tähtsam. Samuti on selge, et selle suhte toetamine erinevate harjutustega on alati kasulik ning karistused mõjuvad paraku usaldusele õõnestavalt. Kõige krooniks tundub mulle, et kõige raskem on näha igapäevaelu tervik-pilti, koos kõigi nende nüanssidega mida me kinnistame või kinnistamata jätame ametlike trennikordade vahepeal, ehk 90% ajast. Isegi trennis sees võib juhtuda nii, et meie poolt preemiaks peetud asi ei ole tegelikult preemia, meie meelest premeerimata jäänud asi on tegelikult saanud premeeritud ja koer õpib meie kaunitest plaanidest sõltumata ikkagi midagi valesti tegema. Kui see ei oleks tõsi, oleks meil kõigil koerad kes teevad kõike ideaalselt :).

Meera aasta 2013

Meeraga oli 2013 meil väga tegutsemise ja õppimiserohke aasta. Selle aasta jooksul tegime debüüdi sõnakuulelikkuses ja näitusel. Tulemuseks oli kolmel mitteametlikul sõnakuulelikkuse võistlusel saadud I järk ning ametlikelt võistlustelt saadud I ja II järk. 

Ka trenni tegime ohtralt. Oleme käinud üksikute eranditega iganädalaselt kolmel erineval treeningplatsil sõnakuulelikkuse trennis (suvel lausa 2-3 korda nädalas). Alustasime kevadel ka agilityga, kus tuli pärast  mõningasi tagasilööke meile vahele küll ligi pooleaastane paus, kuid tänaseks oleme seal taas käinud regulaarselt 2 kuud ja teinud hulga edusamme. Samuti oleme hakanud tegema regulaarselt veotrenni jalgrattaga, mida saame tänu kehvale suusailmale jätkata veel mõnda aega. Aasta olulisim veotrenn oli meie jaoks Soomes Jämijärvi laagris tehtud trenn, kuna see andis meile mõlemale vajalikku enesekindlust juurde :).

Kassu aasta 2013

Kui Meeral on meil 2013 toimunud suur areng ja pidev õppimine, siis Kassukesega on lood täpselt vastupidised. Uusi asju ei ole ta omandanud juba peaaegu aasta ning vanadki asjad on järjest meelest läinud. Viimane trikk  mida ta õppis, oli palli äratoomine ja see oli esimene asi, mis tal tihedast kordamisest hoolimata uuesti meelest läks. Hoolimata minu pingutusest elus hoida  kõiki lihtsaid õpitud harjutusi, on tal häälkäskluste ja žestide äratundmine  tänaseks täielikult hääbunud. Viimasena unustas ta millalgi sügise alguses, kuidas anda käppa. Ka tema jaoks alati nauditavad mehaanilised oskused on tänaseks suuremalt jaolt kadunud. Enam ta ei oska tulla diivanile ega mängida maiuseid jagava palliga. Isegi selline lihtne asi nagu pilgukontakt on meie jaoks ammu juba ilus mäletus- täna ta ei oska vaadata enam inimestele otsa. 

Sellega seoses on naljakas, kuidas näiliselt lihtsad asjad muutuvad suurteks asjadeks. Näiteks naeratan ma sisimas, kui kuulen et ta piuksutab kuskil oma piuksupalli, püüab ja sööb isukalt talle visatud õunu või püüab meiega mängida. Vahel harva juhtub, et ta tõmbab veel kellelgi keelega üle näo ja see on väga-väga suur asi :). Söögiisu on tal jätkuvalt suurepärane, päeva jooksul magab ja liigub ta ühtemoodi palju ja entusiastlikult, tuppa hädade tegemise probleemi veel ei ole ja liigesed ei tee juba pool aastat enam silmnähtavalt liiga. Elame ühe päeva korraga ja naudime koosveedetud aega. Mul on hea meel, et ilusa ja pika elu lõpusirge kulgeb mu parimale sõbrale vähemalt valudeta ja muredeta :). Raske on ainult meil, kes me mäletame milline koer Kassu alati olnud on ja tunnistame, et täna on ta lihtsalt väga teistmoodi...


Selline on siis kokkuvõtvalt olnud meie 2013 aasta.
Soovime kõigile ilusat ja edukat uut aastat ja, et teie sõbrad ei jääks kunagi vanaks! :)

Võistlus: 07.12.2013 mitteametlik võistlus uute reeglite järgi
Koht: Tako uus hall Maardus (esimest korda külastasime)
Klass: ALG
Kohtunik: Anne Tammiksalu
Tulemus: 187,5 punkti, I järk ja II koht 9 koeraga klassis

Mälu järgi oli vist nii:
Püsilama: 8,5 x 3 = 28,5  Tõstis pea üles, nuuskis natuke aga lamas 2 minutit ära.
Kõrvalkõnd: 9 x 3 = 27  Üks kord hakkas kaotama kontakti ja andsin korduskäsu
Lamama minek liikumiselt: 9,5 x 3 = 28,5
Juurdetulek: 10 x 3 = 30
Seisma jäämine liikumiselt: 10 x 3 = 30
Tõkke ületus: 9 x 3 = 27  Tuli ilusti üle tõkke, poolel teel minuni otsustas ringi pöörata ja veel korra hüpata aga I kutse peale keeras uuesti otsa ümber ja tuli korrektselt algasendisse.
Üldmulje: 10 x 1 =10

Päris põnev oli uute reeglite järgi võistelda ja ausalt öelda- mulle meeldis :).
Väga lahe oli kuidagi ka see, et meie klassis moodustasid esikolmiku 3 sk jaoks natuke ebatraditsioonilist tüüpi koera- moloss, ajukoer ja püstkõrv. Sellist nalja tahaks kohe tihedamini näha :p.