TAKO SK suvekarika II etapp 31.08.2013
Võistluse tüüp: Ametlik võistlus, ALG klass
Kohtunik: Kaja Koor
Asukoht: Vahi küla Marana talu (meie üks koduplatse)
Ilm: palav
Tulemus: 162,5 punkti, I järk, III ja IV koht jagatud ühe vahva russeli moodi kutsiga, kokku 6 koera klassis.
1. Ligipääsetavus 10x1=10
2. Paigal lamamine 10x3=30
3. Liikumine kõrval rihma otsas 9x2=18
4. Liikumine kõrval rihmata 5x4=20
5. Lamama minek 10x2=15
6. Juurdetulemine 7,5x3=22,5
7. Seismine 8,5x2=17
8. Takistuse ületamine 8,5x2=17
9. Üldmulje 8x1=8
Päeva algus oli paljutõotav. Sain ilusasti oma närvi maha jalutatud ja mängitud ja kõik harjutused, mis väljaspool platsi tegime õnnestusid hästi. Püsilamamine ja ligipääsetavus olid superhead. Kohe tõesti olid – Meera lasi näiteks kohtunikul rahulikult tervet oma pead silitada, ilma kuidagi ebakindlust välja näitamata (kes on näinud teda kolme-nelja kuusena, teavad miks see nii suur asi on). Ja ta istus ilusasti kõrval kogu aja, kui me kohapeal olime. Lamama läks ta küll pisut viltu aga mina käskisin tegelikult tal oma kehakeelega seda teha :D. Lamama läks ta esimese käsuga ilusasti lõuaga maha ja püsis niiviisi kõik 2 minutit. Lõpus tuli ilusasti kõrvale ka. No mida veel ühest koerakesest tahta!
Individuaalvõtted aga rikkusin ma ära. Esiteks ei järginud ma plaani. Pidin ju jälgima, millal eelmine võistleja on poole peal ja hakkama siis koera ja ennast õigele lainele viima … ja olin ka otsustanud tegelikult et kui on ikka näha et nässu läheb, tuleks katkestada, et koerale ei jääks võistlusega seoses mingit olulist negatiivset seost. Aga vot mina unustasin ennast istuma ja lobisema kuni meid ringi kutsuti. Ja siis ma ehmatasin nii ära, et mäletan seda hetke kui olin ringis sees ja vaatasin kuidas mul käed lausa värisesid. Mingit plaani mul meelde ei tulnudki ja tegelikult ma ei mäletagi eriti mida ja kuidas me seal platsil tegime.
Kõrvalkõnnid läksid kohe aia taha. Koer kes iial ei tule selle pealegi trennides, et minna nuuskima läks kohe mitu-mitu korda. Aga mis oli teisiti? Plats oli sama, tingimused ei olnud ka trennist eriti erinevad, isegi trennikaaslased ja muud tuttavad näod olid kohal. Teisiti oli see, et mina olid jobu :D. Selle asemel, et oma koerakene ilusasti rõõmsalt kontakti võtta ja reipalt temaga kõndida, nagu me tavaliselt teeme, ma võtsin kätte ja hakkasin teda käsutama. Kõrvalkõnd ei ole meil käsklus, see on meeleseisund. See on see harjutus, kus me lülitume koeraga ühele lainele ja kõnnime rõõmsalt koos teineteisega kasvõi läbi kadalipu. Kõrvalkõnni ajal vaatab Meera mulle lootusrikkalt silma sisse ja usaldab mind. Aga kuidas sa teed seda paaristantsu üksipäini? Seda ei ole ma Meerale küll õpetanud. Meera nägi, et mina ei olnud temaga ja isegi kui tema proovis olla minuga, olin mina ikka oma mõtetega kuskil teises kohas. Eks nii ta siis loobuski … ei saa seda talle pahaks panna.
Kõik ülejäänud võtted tegi ta mul kuidagi hoolimata kõigest ära. Siin ka ei saa veel öelda, et ma oleksin teda aidanud ja ise ennast kokku võtnud- oo ei, minul läks närv vähemaks alles kuskil viimaste võtete ajal. Meeral lihtsalt on refleksid nii tugevalt kinnistatud, et tal tundub olevat savi kas ma seisan pea peal või teen hundiratast samal ajal kui ma ütlen „lama“. Lama on ikka lama. Tubli tüdruk oli!
Samas minu poolest võib koer ka esikäppadel joostes üle A-tõkke omaniku käsu peale minna – kui koerajuht ja koer töötavad selle juures eraldi, ei ole see väärt mitte midagi. Tõesti, minu arust võiks olla SK võistlustel kirjas eraldi võte „koostöö“ mille punktisumma korrutatakse sajaga ja milles läbikukkumisel ei olegi võimalik mingeid järke, kohti või asju saadagi. Koostöö on kõige alus, see on see mis kogu mängu üldse atraktiivseks teeb. Kui see ei ole oluline, võiksime me ju kõik lasta endale hiinlastel kokku panna mingi custom-made roboti ja käia sellega võistlemas. Aga kes see seal osaleda või seda vaadata viitsiks? Puunukuna ringi jalutamine ja korralduste andmine ei ole mingi kunst!
Kohtunik ütles lõpus kommentaariks, et soovitab meil kontaktiga tööd teha. Usun, et ta mõtles selle all koera ja tundmata meid, ei saa seda talle ka pahaks panna. Aga tegelikult tuleb mul hakata tööd tegema ise-endaga. Mina ei võtnud koeraga kontakti, mitte vastupidi. Koerake tegelikult üritas päris mitu korda minuga kontakti võtta ju. See koer on valmis tulema minuga koos kasvõi maailma lõppu, kui mina jään rahulikuks ja ütlen talle, et kõik on hästi. No pagan, ma olen sellele samale koerale suutnud ju näidata, et nii paljud tema meelest hirmsad asjad siin maailmas on tegelikult täitsa toredad! Koer, kes alles mõni kuu tagasi kartis igasuguste asjade peale ronida, eriti veel ebakindlate pindade peale, hüppab mul nüüd täiesti omal initsiatiivil kodus kiigele ja hakkab seal näitama, mis trikke ta repertuaaris on :D.
Pärast platsilt lahkumist olin ma kohutavalt pettunud … mitte koeras, vaid endas ja ma olen tohutult tänulik oma sõpradele, kes sel raskel hetkel mind lohutasid ja mõtted mujale viisid. Ja Meerale, kes kõigest hoolimata juba paari minuti pärast rõõmsalt minuga vee ääres pulka mängis.
Mulle oli tohutu üllatus saadud punktisumma ja järk ning hoolimata sellest, et ma ise usun et meie etteaste seda 100% väärt ei olnud, on mul sellegipoolest hea meel, et väikese Meera võistlusraamat sai avatud just sellise tema väärilise tulemusega. Eks me peame nüüd registreerima järgmistele võistlustele ja esinema enda tasemele vastavalt. Või saama kehvemaid punktisummasid, kui mina edasi jukerdan- see oleks aus meie kaasvõistlejate suhtes. Samas kohtunikule ma tema leebust pahaks ei pane ja laupäeval ma esimest korda tegelikult tundsin ja sain aru, millest räägitakse, kui öeldakse et vahel kohtunikutöö nõuab leebemat hindamist, et algajaid mitte heidutada. Alg klassi tulemus ei näita koera koolitatuse kohta veel eriti midagi, aga teadmine, et ka väga vähesega tulemus kirja võidakse saada, annab tõepoolest julgust uuesti registreerida ja hakata trenne tegema järgmiste klassidega silme ees.
Igatahes õppetund oli korralik. Luban ennast käsile võtta ja teha enda kallal sama palju tööd kui ma teen oma koeraga. See on õnneks alles meie teekonna algus. Meera on mulle ammu näidanud, milleks ta võimeline on ja sel päeval, kui mina enda probleemidest üle saan, saab Meera seda teistelegi näidata.
Oli suurepärane päev, mis oli täis paljusid emotsioone ja millest oli, mida õppida!
Võistluse tüüp: Ametlik võistlus, ALG klass
Kohtunik: Kaja Koor
Asukoht: Vahi küla Marana talu (meie üks koduplatse)
Ilm: palav
Tulemus: 162,5 punkti, I järk, III ja IV koht jagatud ühe vahva russeli moodi kutsiga, kokku 6 koera klassis.
1. Ligipääsetavus 10x1=10
2. Paigal lamamine 10x3=30
3. Liikumine kõrval rihma otsas 9x2=18
4. Liikumine kõrval rihmata 5x4=20
5. Lamama minek 10x2=15
6. Juurdetulemine 7,5x3=22,5
7. Seismine 8,5x2=17
8. Takistuse ületamine 8,5x2=17
9. Üldmulje 8x1=8
Päeva algus oli paljutõotav. Sain ilusasti oma närvi maha jalutatud ja mängitud ja kõik harjutused, mis väljaspool platsi tegime õnnestusid hästi. Püsilamamine ja ligipääsetavus olid superhead. Kohe tõesti olid – Meera lasi näiteks kohtunikul rahulikult tervet oma pead silitada, ilma kuidagi ebakindlust välja näitamata (kes on näinud teda kolme-nelja kuusena, teavad miks see nii suur asi on). Ja ta istus ilusasti kõrval kogu aja, kui me kohapeal olime. Lamama läks ta küll pisut viltu aga mina käskisin tegelikult tal oma kehakeelega seda teha :D. Lamama läks ta esimese käsuga ilusasti lõuaga maha ja püsis niiviisi kõik 2 minutit. Lõpus tuli ilusasti kõrvale ka. No mida veel ühest koerakesest tahta!
Individuaalvõtted aga rikkusin ma ära. Esiteks ei järginud ma plaani. Pidin ju jälgima, millal eelmine võistleja on poole peal ja hakkama siis koera ja ennast õigele lainele viima … ja olin ka otsustanud tegelikult et kui on ikka näha et nässu läheb, tuleks katkestada, et koerale ei jääks võistlusega seoses mingit olulist negatiivset seost. Aga vot mina unustasin ennast istuma ja lobisema kuni meid ringi kutsuti. Ja siis ma ehmatasin nii ära, et mäletan seda hetke kui olin ringis sees ja vaatasin kuidas mul käed lausa värisesid. Mingit plaani mul meelde ei tulnudki ja tegelikult ma ei mäletagi eriti mida ja kuidas me seal platsil tegime.
Kõrvalkõnnid läksid kohe aia taha. Koer kes iial ei tule selle pealegi trennides, et minna nuuskima läks kohe mitu-mitu korda. Aga mis oli teisiti? Plats oli sama, tingimused ei olnud ka trennist eriti erinevad, isegi trennikaaslased ja muud tuttavad näod olid kohal. Teisiti oli see, et mina olid jobu :D. Selle asemel, et oma koerakene ilusasti rõõmsalt kontakti võtta ja reipalt temaga kõndida, nagu me tavaliselt teeme, ma võtsin kätte ja hakkasin teda käsutama. Kõrvalkõnd ei ole meil käsklus, see on meeleseisund. See on see harjutus, kus me lülitume koeraga ühele lainele ja kõnnime rõõmsalt koos teineteisega kasvõi läbi kadalipu. Kõrvalkõnni ajal vaatab Meera mulle lootusrikkalt silma sisse ja usaldab mind. Aga kuidas sa teed seda paaristantsu üksipäini? Seda ei ole ma Meerale küll õpetanud. Meera nägi, et mina ei olnud temaga ja isegi kui tema proovis olla minuga, olin mina ikka oma mõtetega kuskil teises kohas. Eks nii ta siis loobuski … ei saa seda talle pahaks panna.
Kõik ülejäänud võtted tegi ta mul kuidagi hoolimata kõigest ära. Siin ka ei saa veel öelda, et ma oleksin teda aidanud ja ise ennast kokku võtnud- oo ei, minul läks närv vähemaks alles kuskil viimaste võtete ajal. Meeral lihtsalt on refleksid nii tugevalt kinnistatud, et tal tundub olevat savi kas ma seisan pea peal või teen hundiratast samal ajal kui ma ütlen „lama“. Lama on ikka lama. Tubli tüdruk oli!
Samas minu poolest võib koer ka esikäppadel joostes üle A-tõkke omaniku käsu peale minna – kui koerajuht ja koer töötavad selle juures eraldi, ei ole see väärt mitte midagi. Tõesti, minu arust võiks olla SK võistlustel kirjas eraldi võte „koostöö“ mille punktisumma korrutatakse sajaga ja milles läbikukkumisel ei olegi võimalik mingeid järke, kohti või asju saadagi. Koostöö on kõige alus, see on see mis kogu mängu üldse atraktiivseks teeb. Kui see ei ole oluline, võiksime me ju kõik lasta endale hiinlastel kokku panna mingi custom-made roboti ja käia sellega võistlemas. Aga kes see seal osaleda või seda vaadata viitsiks? Puunukuna ringi jalutamine ja korralduste andmine ei ole mingi kunst!
Kohtunik ütles lõpus kommentaariks, et soovitab meil kontaktiga tööd teha. Usun, et ta mõtles selle all koera ja tundmata meid, ei saa seda talle ka pahaks panna. Aga tegelikult tuleb mul hakata tööd tegema ise-endaga. Mina ei võtnud koeraga kontakti, mitte vastupidi. Koerake tegelikult üritas päris mitu korda minuga kontakti võtta ju. See koer on valmis tulema minuga koos kasvõi maailma lõppu, kui mina jään rahulikuks ja ütlen talle, et kõik on hästi. No pagan, ma olen sellele samale koerale suutnud ju näidata, et nii paljud tema meelest hirmsad asjad siin maailmas on tegelikult täitsa toredad! Koer, kes alles mõni kuu tagasi kartis igasuguste asjade peale ronida, eriti veel ebakindlate pindade peale, hüppab mul nüüd täiesti omal initsiatiivil kodus kiigele ja hakkab seal näitama, mis trikke ta repertuaaris on :D.
Pärast platsilt lahkumist olin ma kohutavalt pettunud … mitte koeras, vaid endas ja ma olen tohutult tänulik oma sõpradele, kes sel raskel hetkel mind lohutasid ja mõtted mujale viisid. Ja Meerale, kes kõigest hoolimata juba paari minuti pärast rõõmsalt minuga vee ääres pulka mängis.
Mulle oli tohutu üllatus saadud punktisumma ja järk ning hoolimata sellest, et ma ise usun et meie etteaste seda 100% väärt ei olnud, on mul sellegipoolest hea meel, et väikese Meera võistlusraamat sai avatud just sellise tema väärilise tulemusega. Eks me peame nüüd registreerima järgmistele võistlustele ja esinema enda tasemele vastavalt. Või saama kehvemaid punktisummasid, kui mina edasi jukerdan- see oleks aus meie kaasvõistlejate suhtes. Samas kohtunikule ma tema leebust pahaks ei pane ja laupäeval ma esimest korda tegelikult tundsin ja sain aru, millest räägitakse, kui öeldakse et vahel kohtunikutöö nõuab leebemat hindamist, et algajaid mitte heidutada. Alg klassi tulemus ei näita koera koolitatuse kohta veel eriti midagi, aga teadmine, et ka väga vähesega tulemus kirja võidakse saada, annab tõepoolest julgust uuesti registreerida ja hakata trenne tegema järgmiste klassidega silme ees.
Igatahes õppetund oli korralik. Luban ennast käsile võtta ja teha enda kallal sama palju tööd kui ma teen oma koeraga. See on õnneks alles meie teekonna algus. Meera on mulle ammu näidanud, milleks ta võimeline on ja sel päeval, kui mina enda probleemidest üle saan, saab Meera seda teistelegi näidata.
Oli suurepärane päev, mis oli täis paljusid emotsioone ja millest oli, mida õppida!
RSS Feed
