2015 on selleks korraks nüüd läbi ja nagu tavaks on saanud, võtan ka oma blogis selle aasta sündmused lühidalt kokku.
See aasta oli minu jaoks päris keeruline aasta. Aasta alguses elasin üle mitu tohutult rasket lööki isiklikus elus. Esimesel poolaastal oli tunne, et kaotasime kõik mis meil on, ning koerte treenimine ei olnud sel hetkel absoluutselt mingi prioriteet. Samas koerte treenimisest sai minu õlekõrs, mis aitas rõõmu tuua kurbadesse päevadesse ning andis indu ootamaks homset päeva. Kuigi aega, raha ja energiat nappis, näen ma praegu tagasi vaadates, et ma olen saanud siiski väga palju osaleda koolitustel. Osalt stipendiumite toel, osalt kallite sõprade abiga. Ma olen selle eest lõpmatult tänulik.
2015 aasta oli huvitaval kombel ka see aasta, kus ma leidsin lõpuks võtmed oma koerte treenimisprobleemide lahendamiseks. Õppisin tegema trennid Meera jaoks lõbusamaks ja pingevabamaks läbi erinevate uute mängude ja pühendumistrennide. Ronniga õppisin ma lõhkuma kriteeriume rohkem, kui kunagi varem ning kasutama sotsiaalset toetust stressi ennetamiseks. Mõlema koeraga õppisin ma võtma eksimusi, kui informatsiooni, ning seadma meievahelise suhte ja trennimeeleolu alati kõrgemale, kui harjutuse õnnestumise. Kui koer eksib, siis ma naeratan, premeerin teda hääle ja maiustega ning seejärel organiseerin harjutuse ümber selliselt, et ta järgmisel korral lihtsalt saaks õnnestuda.
Ma tean, et need muudatused on olnud edukad, sest vaadates oma koerte trennivideoid nüüd ja võrreldes neid varasemaga, näen ma pehmemat kehakeelt, vähem stressisignaale, suuremat indu ja kvaliteetsemaid sooritusi. Kuigi ma olen alati nautinud trenne oma koertega ja püüdnud anda endast parima, et need koerte jaoks samuti lõbusad oleksid, pean ma märkima, et nii lõbusaid trenne nagu selle aasta trennid, ei ole meil iial olnud. Kuidas sa saadki kurvastada, kui praktiliselt iga harjutuse peamine eesmärk on anda endast 110% rõõmu, et koer tõeliselt tajuks millise suurepärase asjaga ta hakkama sai. Tõeline naeruteraapia! :)
Meeraga oli see aasta ka seetõttu oluline, et sain lõpuks jälile tema isu ja tuju kõikumiste suurele põhjusele. Pärast steriliseerimist on Meera meeleolu ja enesetunne stabiilselt hea ning tänu stabiilsusele näen ma tegelikult iga päevaga, kuidas ta enesekindlus aina kasvab.
Kuna mul on tekkinud harjumus regulaarselt filmida oma trenne, et neid hiljem analüüsida ja oma treeningplaane korrigeerida, siis oli mul aasta lõpuks kuhjunud arvutisse tohutu hulk videofaile. Loomulikult ei ole videotele salvestatud kõik, mis me trennides tegime ning kindlasti ei suutnud ma mahutada ka filmilindile jäänud trennidest kõiki ühte kokkuvõtvasse videosse. Aga ma kogusin kokku ja kombineerisin videoks mõned momendid, mis tõid uuesti vaadates taas naeratuse näole.
Ronni 2015 nägi välja näiteks selline:
See aasta oli minu jaoks päris keeruline aasta. Aasta alguses elasin üle mitu tohutult rasket lööki isiklikus elus. Esimesel poolaastal oli tunne, et kaotasime kõik mis meil on, ning koerte treenimine ei olnud sel hetkel absoluutselt mingi prioriteet. Samas koerte treenimisest sai minu õlekõrs, mis aitas rõõmu tuua kurbadesse päevadesse ning andis indu ootamaks homset päeva. Kuigi aega, raha ja energiat nappis, näen ma praegu tagasi vaadates, et ma olen saanud siiski väga palju osaleda koolitustel. Osalt stipendiumite toel, osalt kallite sõprade abiga. Ma olen selle eest lõpmatult tänulik.
2015 aasta oli huvitaval kombel ka see aasta, kus ma leidsin lõpuks võtmed oma koerte treenimisprobleemide lahendamiseks. Õppisin tegema trennid Meera jaoks lõbusamaks ja pingevabamaks läbi erinevate uute mängude ja pühendumistrennide. Ronniga õppisin ma lõhkuma kriteeriume rohkem, kui kunagi varem ning kasutama sotsiaalset toetust stressi ennetamiseks. Mõlema koeraga õppisin ma võtma eksimusi, kui informatsiooni, ning seadma meievahelise suhte ja trennimeeleolu alati kõrgemale, kui harjutuse õnnestumise. Kui koer eksib, siis ma naeratan, premeerin teda hääle ja maiustega ning seejärel organiseerin harjutuse ümber selliselt, et ta järgmisel korral lihtsalt saaks õnnestuda.
Ma tean, et need muudatused on olnud edukad, sest vaadates oma koerte trennivideoid nüüd ja võrreldes neid varasemaga, näen ma pehmemat kehakeelt, vähem stressisignaale, suuremat indu ja kvaliteetsemaid sooritusi. Kuigi ma olen alati nautinud trenne oma koertega ja püüdnud anda endast parima, et need koerte jaoks samuti lõbusad oleksid, pean ma märkima, et nii lõbusaid trenne nagu selle aasta trennid, ei ole meil iial olnud. Kuidas sa saadki kurvastada, kui praktiliselt iga harjutuse peamine eesmärk on anda endast 110% rõõmu, et koer tõeliselt tajuks millise suurepärase asjaga ta hakkama sai. Tõeline naeruteraapia! :)
Meeraga oli see aasta ka seetõttu oluline, et sain lõpuks jälile tema isu ja tuju kõikumiste suurele põhjusele. Pärast steriliseerimist on Meera meeleolu ja enesetunne stabiilselt hea ning tänu stabiilsusele näen ma tegelikult iga päevaga, kuidas ta enesekindlus aina kasvab.
Kuna mul on tekkinud harjumus regulaarselt filmida oma trenne, et neid hiljem analüüsida ja oma treeningplaane korrigeerida, siis oli mul aasta lõpuks kuhjunud arvutisse tohutu hulk videofaile. Loomulikult ei ole videotele salvestatud kõik, mis me trennides tegime ning kindlasti ei suutnud ma mahutada ka filmilindile jäänud trennidest kõiki ühte kokkuvõtvasse videosse. Aga ma kogusin kokku ja kombineerisin videoks mõned momendid, mis tõid uuesti vaadates taas naeratuse näole.
Ronni 2015 nägi välja näiteks selline:
Meera 2015 oli aga selline:
Rõõmuga on aga sellised lood, et kui sa oled rõõmus, tahad seda teistegagi jagada. Nii ma tüütasin kõiki oma lähedasemaid sõpru pidevate vaimustusetuhinatega oma trennidest. Ma olen tänulik, et viitsisite mind ikka ja jälle ära kuulata ja häid sõnugi öelda :). Samas oli siin ka teine pool. Nimelt oli mitmel mu sõbral endal mure oma koeraga ning seetõttu minu jutt võis kohati olla päris demotiveeriv neile. Püüdsin siis ikka ja jälle nende tuju tõsta, aidates kaasa mõelda, kuidas nemad oma probleemikesi lahendada saaksid. Mäletan eriti selgelt, kuidas näiteks Mari mitu korda selle aasta jooksul tegi mulle ettepaneku, et ma võiksin aidata tal planeerida ja läbi viia Kieferi reaktiivsuse probleemi lahendamiseks trenne. Ja iga kord puiklesin ma sellest teemast kõrvale, sest ei pidanud ennast absoluutselt pädevaks. Ükskord aga kuskil augustikuus tõstatas ta taas selle teema ühes FB vestluses ja ma kirjutasin talle taas suurepärase selgituse valmis, miks ma mingil juhul seda teha ei saa. Aga ma ei vajutanud enterit, vaid lugesin uuesti tema küsimust ja oma vastust. Ma mäletan, et ma tundsin ennast järsku väga halvasti, sest see mida ma kirjutasin kõlas nii isekalt. Mu sõber palus mult abi ja mina keeldusin aitamast mingite oma kollide pärast kapis. Nii ma siis kustutasingi selle teksti ära ja vastasin hoopis, et proovime siis.
Edasi läks ülejäänud kuu planeerimise nahka. Kas me saaksime seda tööd teha grupina? Milline teoreetiline teadmistepagas peaks igal inimesel olemas olema? Kus ja kuidas tööd teha? Palju sai tehtud katsetusi ja palju mõtteid, mis alguses tundusid head, sai kiiresti üle parda visatud. Praegu kirjalikke materjale lugedes, kisub mind muigama, sest päris elus kujunes trennide setup täiesti erinevaks. Esimesed 10 trenni näiteks tegime me siiski individuaalselt, kuna enne ärritiga töö alustamist oli vaja üles ehitada vundament kogu tööks. Kuna meie töö baseerub valdavalt FDSAs õpitule, siis oli vaja saada koerte ja inimeste vahele korralik koera poolt pakutud kontakt ning arendada tuli erinevaid mängu oskuseid. Samuti vajasid kõik koerad alguses aega veendumaks, et ILMA ärritita keskkonnas ei ole kuskilt nurga tagant välja hüppamas kolekolli. Kahe koeraga pidime mõne trenni järel vahetama ka keskkonda, sest meie algsel trenniplatsil oli nende jaoks siiski liiga palju häirivaid asjaolusid, et nad saaksid üldse lõdvaks end lasta.
Tänaseks oleme me tööd teinud 4 kuud kord nädalas. Mõni nädal on muidugi ka vahele jäänud. Nende kuude jooksul ma ei soovinud meie tegemisi eriti kellegagi jagada, sest ma ei olnud üldse kindel kuidas meil see kõik õnnestub. Täna ma aga näen, et meie töö on kandnud vilja ning kõik koerad on teinud läbi tohutu arengu. Kui trenne alustades oli neil raske lõdvestuda isegi ärrititeta keskkonnas ning teist koera nähes läksid nad kõik omal moel katki, siis nüüd suudavad nad kõik ilma omaniku käskude-keeldudeta hakkama saada ja mänguliselt suhelda ka siis, kui teine koer on ca 30 m kaugusel.
Metoodika, mida kasutame, on hoolikalt planeeritud töö kontrollitud keskkonnas ettevaatlike järk-järguliste kriteeriumi tõstmistega. Me kasutame ärriti vaatamist ja vaatamisest loobumist (LAD. Look and Dismiss), natuke fuktsionaalseid preemiaid (BAT, Behaviour Adjustment Training) ja loomulikult vastutingimist (Counter Conditioning). Peamise preemiana kasutame rahulikumas energias mängu ja sotsiaalset tuge ning koera jaoks madalama väärtusega maiuseid, et säilitada koera signaalide puhtust ning vältida frustratsiooni väljaelamist tugeva toidule fokusseerimisega. Väga olulisel kohal on koera lugemise oskus ja tema enesetundega arvestamine- kui koer ei paista tundvat end hästi, ega suuda teha tööd, siis me ei peibuta ega sunni teda töötama selles keskkonnas sellel päeval, vaid lõpetame trenni. Igale trennile järgneb analüüs, kus me vaatame kriitilise pilguga üle kõik toimunu. Kas kriteerium oli koera jaoks liiga lihtne? Kas ta vajab veel trenne sama kriteeriumiga? Kas kriteeriumit tuleks muuta lihtsamaks? Kui koer ärritus või läks stressi, siis mis põhjusel võis see juhtuda. Jne. Pärast analüüsi planeerime me sellele tuginedes järgmise trenni. Abimaterjalina kasutame filmimist. Tänu sellele sain kokku panna ka järgmise kokkuvõtva video loo meie tegemistest:
Edasi läks ülejäänud kuu planeerimise nahka. Kas me saaksime seda tööd teha grupina? Milline teoreetiline teadmistepagas peaks igal inimesel olemas olema? Kus ja kuidas tööd teha? Palju sai tehtud katsetusi ja palju mõtteid, mis alguses tundusid head, sai kiiresti üle parda visatud. Praegu kirjalikke materjale lugedes, kisub mind muigama, sest päris elus kujunes trennide setup täiesti erinevaks. Esimesed 10 trenni näiteks tegime me siiski individuaalselt, kuna enne ärritiga töö alustamist oli vaja üles ehitada vundament kogu tööks. Kuna meie töö baseerub valdavalt FDSAs õpitule, siis oli vaja saada koerte ja inimeste vahele korralik koera poolt pakutud kontakt ning arendada tuli erinevaid mängu oskuseid. Samuti vajasid kõik koerad alguses aega veendumaks, et ILMA ärritita keskkonnas ei ole kuskilt nurga tagant välja hüppamas kolekolli. Kahe koeraga pidime mõne trenni järel vahetama ka keskkonda, sest meie algsel trenniplatsil oli nende jaoks siiski liiga palju häirivaid asjaolusid, et nad saaksid üldse lõdvaks end lasta.
Tänaseks oleme me tööd teinud 4 kuud kord nädalas. Mõni nädal on muidugi ka vahele jäänud. Nende kuude jooksul ma ei soovinud meie tegemisi eriti kellegagi jagada, sest ma ei olnud üldse kindel kuidas meil see kõik õnnestub. Täna ma aga näen, et meie töö on kandnud vilja ning kõik koerad on teinud läbi tohutu arengu. Kui trenne alustades oli neil raske lõdvestuda isegi ärrititeta keskkonnas ning teist koera nähes läksid nad kõik omal moel katki, siis nüüd suudavad nad kõik ilma omaniku käskude-keeldudeta hakkama saada ja mänguliselt suhelda ka siis, kui teine koer on ca 30 m kaugusel.
Metoodika, mida kasutame, on hoolikalt planeeritud töö kontrollitud keskkonnas ettevaatlike järk-järguliste kriteeriumi tõstmistega. Me kasutame ärriti vaatamist ja vaatamisest loobumist (LAD. Look and Dismiss), natuke fuktsionaalseid preemiaid (BAT, Behaviour Adjustment Training) ja loomulikult vastutingimist (Counter Conditioning). Peamise preemiana kasutame rahulikumas energias mängu ja sotsiaalset tuge ning koera jaoks madalama väärtusega maiuseid, et säilitada koera signaalide puhtust ning vältida frustratsiooni väljaelamist tugeva toidule fokusseerimisega. Väga olulisel kohal on koera lugemise oskus ja tema enesetundega arvestamine- kui koer ei paista tundvat end hästi, ega suuda teha tööd, siis me ei peibuta ega sunni teda töötama selles keskkonnas sellel päeval, vaid lõpetame trenni. Igale trennile järgneb analüüs, kus me vaatame kriitilise pilguga üle kõik toimunu. Kas kriteerium oli koera jaoks liiga lihtne? Kas ta vajab veel trenne sama kriteeriumiga? Kas kriteeriumit tuleks muuta lihtsamaks? Kui koer ärritus või läks stressi, siis mis põhjusel võis see juhtuda. Jne. Pärast analüüsi planeerime me sellele tuginedes järgmise trenni. Abimaterjalina kasutame filmimist. Tänu sellele sain kokku panna ka järgmise kokkuvõtva video loo meie tegemistest:
Igal juhul, kui septembris ma alustasin kerge kõhedustundega, siis nüüd ma olen tohutult õnnelik, et ma julgesin selle sammu astuda. Ja ma olen ka meeletult tänulik kõigile oma õpilastele ja abilisele, et nad usaldasid mind ja andsid mulle selle võimaluse. Nad on kõik väga tublid ja hoolivad koeraomanikud ja ma olen nende kõigi üle meeletult-meeletult uhke. Samuti olen ma tohutult tänulik kõigile oma perele ja sõpradele, kes mind sellel teekonnal toetanud on. Eriliselt pean tooma välja Sirje, kes on mind usaldanud vahel oma trenne asendama ja seeläbi kogemusi omandama ning julgustanud ja innustanud mind alati õppima ja katsetama uusi asju. Samuti olen ma tohutult tänulik tema õele Reedale, oma endisele trennikaaslasele Elisele ja paljudele teistele headele sõpradele, kellega saan alati vajadusel mõtteid vahetada (kui ma peaks püüdma kõiki nimesid välja tuua, siis veniks see postitus kohutavalt pikaks. Ma loodan, et kui sa seda loed, siis tead, et mõtlen ka sind siin all!). 2015 aasta on paistnud silma sellega, et ma veendusin uuesti ja veel rohkem kui kunagi varem, et mu ümber on tohutult palju tohutult võrratuid inimesi. Ma olen selle eest väga-väga tänulik :).
Ühe suure muudatusena veel olen ma sel aastal hakanud rohkem kirjutama blogipostitusi, mis ei puuduta konkreetselt minu enda koerte igapäevast elu ja treeninguid. Olen hakanud kirjutama arvamusartikleid ja jagama treenimisalaseid mõtteid ja kogemusi. Seda mitte sellepärast, et ma peaksin ennast mingiks maailma targaks, vaid seepärast, et eesti keeles ei ole minu meelest ilmunud piisavalt materjale sellest koerakoolituse koolkonnast, kus mina tegutsen. Ma ei taha muuta maailma, aga mul oleks hea meel, kui mõnda minu postitust lugedes satub mõni lugeja materjalideni, mida ta muidu võib-olla ise interneti avarustest üles ei leiaks. Kindlasti on inimesi, kes minu arvamustega ei nõustu, aga mulle meeldib ajada vett natukene sogasemaks. Kes teab, mida uut ja huvitavat niimoodi pinnale kerkida võib? ;)
Selline on olnud meie 2015. Sai alustada otsast, sai palju ennast harida, sai hüpata tundmatutes kohtades vette ja sai õppida, et see kõik on päris tore. Ootan põnevusega, mida toob uus aasta ja soovin kõigile oma kallitele sõpradele õnnestumisi ja rõõmu uueks aastaks! :)
RSS Feed