Udune pilt jaanipäeva jalutuskäigust kahe koer-sõbraga
Ronni erinevatest hirmuprobleemidest on järele jäänud vaid hirm teiste loomade ees- neid nähes võib ta juhe nii kokku joosta, et ta röögib ja rabeleb rihma otsas suures paanikas. Oleme nüüd lõpuks saanud süstemaatilisemalt ka selle probleemi lahendamisega tegelema hakata, kuna leidsin võimaluse vältida igapäevaseid reaktsioone aiast mööduvate koerte osas (regulaarne ebameeldiv kokkupuude ärritiga ei lase teraapiatöös eriti edasi liikuda).
Panen kirja väikse trennikordade tabeli, kus on info viimase kahe kuu treeningpartnerite, ülesehituse ja edukuse kohta. Kuupäevi ei mäleta aga trennid on leidnud aset umbes paar korda nädalas mai keskpaigast kuni tänaseni. Sellise tabeli pidamisest on abi, kui on vaja erapooletult hinnata treeningplaani edukust. Antud juhul on näha, et muretumate ja heade sotsiaalsete oskustega koertega laabusid trennid paremini, kui koertega kellel on sarnased probleemid teiste koertega suhtlemisel (mida oligi oodata). Samuti on näha selge seos väsimuse või võimaliku eelneva reaktsiooni ning ebaõnnestunud trenni vahel.
Planeeritud trennidega paralleelselt on meil olnud juhuslikke kohtumisi mööduvate koertega, millest enamust olen saanud paari panna maiusega ning millele ta seetõttu enam ei ole väga aldis reageerima. Ainsaks erandiks oli halb juhus eelmisel nädalal, kui meie peitu pargitud autost möödus lähedalt võõras koer ja mina olin autost kaugel- sellele järgnes tugev reaktsioon (võimalik et seda süvendas ka Ronni väsimus).
Lisaks kohtumistele kodust väljaspool, tekkis ühel päeval meie kõrvalaeda vene hurt, kelle ilmumist ma alguses ei märganud ja kelle peale Ronni esimese hooga haukus. Hiljem tegin rihma otsas suuremal distantsil oma aias BAT setupi ning õhtu jooksul toimunud 3 sessiooniga jõudsime nii kaugele, et koerad tutvusid läbi aia ning kutsusid teineteist mängule. Samas avastasin, et meie külla on tekkinud uus tädike, kes jalutab oma suure ja samuti reaktiivse koeraga igapäevaselt täpselt meie aiast mööda ja siis kohe tagasi. Seda koera nähes reageerib Ronni tugevamalt, kui ühelegi teisele koerale ning nagu oli näha ka trennide logist, mõjutas selle koera nägemine teda ka kohtumistel teiste koertega. Selleks et Ronni seda koera rohkem ei näeks ja talle reageerida ei saaks, on Ronni kolinud ümber tubasele režiimile ja jalutab väljas ainult koos minuga. Selle koera nägemisel rahulikuks jäämine on meie töö nö viimane level.
Üldjoontes võib öelda, et Ronni on muutunud selle lühikese ajaga palju kergemini juhitavaks ja pehmemaks teiste koertega kohtumisel ning teeb suurema tõenäosusega õigeid valikuid (pea ära keeramine ja eemaldumine, kui hakkab ebamugav ning ärritite rahulik vaatlemine).
Eile toimus meil kolmas trenn juba tuttava tiibeti mastifiga (tervitused Otule!) Kiilis ning saavutasime BAT tüüpi sessiooniga lõpuks umbes 5 meetrise vahemaa, kus mõlema koera lihased jäid pehmeks, rihm lõdvaks ning suudeti vaadata teineteist rahulikus meeleolus ja seejärel juba pöörduda iseseisvalt tagasi nuuskima. Võib arvata, et mõlema koera arusaam koledatest suurtest mustadest koertest muutus seega veidi positiivsemaks. See on nii hea tunne, kui trennid laabuvad plaanipäraselt :).
Panen kirja väikse trennikordade tabeli, kus on info viimase kahe kuu treeningpartnerite, ülesehituse ja edukuse kohta. Kuupäevi ei mäleta aga trennid on leidnud aset umbes paar korda nädalas mai keskpaigast kuni tänaseni. Sellise tabeli pidamisest on abi, kui on vaja erapooletult hinnata treeningplaani edukust. Antud juhul on näha, et muretumate ja heade sotsiaalsete oskustega koertega laabusid trennid paremini, kui koertega kellel on sarnased probleemid teiste koertega suhtlemisel (mida oligi oodata). Samuti on näha selge seos väsimuse või võimaliku eelneva reaktsiooni ning ebaõnnestunud trenni vahel.
Planeeritud trennidega paralleelselt on meil olnud juhuslikke kohtumisi mööduvate koertega, millest enamust olen saanud paari panna maiusega ning millele ta seetõttu enam ei ole väga aldis reageerima. Ainsaks erandiks oli halb juhus eelmisel nädalal, kui meie peitu pargitud autost möödus lähedalt võõras koer ja mina olin autost kaugel- sellele järgnes tugev reaktsioon (võimalik et seda süvendas ka Ronni väsimus).
Lisaks kohtumistele kodust väljaspool, tekkis ühel päeval meie kõrvalaeda vene hurt, kelle ilmumist ma alguses ei märganud ja kelle peale Ronni esimese hooga haukus. Hiljem tegin rihma otsas suuremal distantsil oma aias BAT setupi ning õhtu jooksul toimunud 3 sessiooniga jõudsime nii kaugele, et koerad tutvusid läbi aia ning kutsusid teineteist mängule. Samas avastasin, et meie külla on tekkinud uus tädike, kes jalutab oma suure ja samuti reaktiivse koeraga igapäevaselt täpselt meie aiast mööda ja siis kohe tagasi. Seda koera nähes reageerib Ronni tugevamalt, kui ühelegi teisele koerale ning nagu oli näha ka trennide logist, mõjutas selle koera nägemine teda ka kohtumistel teiste koertega. Selleks et Ronni seda koera rohkem ei näeks ja talle reageerida ei saaks, on Ronni kolinud ümber tubasele režiimile ja jalutab väljas ainult koos minuga. Selle koera nägemisel rahulikuks jäämine on meie töö nö viimane level.
Üldjoontes võib öelda, et Ronni on muutunud selle lühikese ajaga palju kergemini juhitavaks ja pehmemaks teiste koertega kohtumisel ning teeb suurema tõenäosusega õigeid valikuid (pea ära keeramine ja eemaldumine, kui hakkab ebamugav ning ärritite rahulik vaatlemine).
Eile toimus meil kolmas trenn juba tuttava tiibeti mastifiga (tervitused Otule!) Kiilis ning saavutasime BAT tüüpi sessiooniga lõpuks umbes 5 meetrise vahemaa, kus mõlema koera lihased jäid pehmeks, rihm lõdvaks ning suudeti vaadata teineteist rahulikus meeleolus ja seejärel juba pöörduda iseseisvalt tagasi nuuskima. Võib arvata, et mõlema koera arusaam koledatest suurtest mustadest koertest muutus seega veidi positiivsemaks. See on nii hea tunne, kui trennid laabuvad plaanipäraselt :).
RSS Feed
