Pühapäeval käisime Meera ja Susannega kuskil Kõrvemaa metsades Baltospordi sügistreeningul, kus oli kohal veel palju meie sõpru. Kokku osales üritusel mitukümmend inimest ja koeri oli nii lootusetult palju, et ma ei julge neid kokku lugedagi- juba Ülle ja Helle koerad annaksid ju 20 koera numbri lõdvalt kokku aga muid osalejaid oli ka väga palju :).
Kõigepealt räägiti pikalt kõike, mida algaja võiks teada kelgukoeramisest. Räägiti varustusest, jootmisest, koera kaalust, treenimisest ja sellest kuidas saada madalama motiga koerast rohkem veolusti kätte. Olen küll ise ka lugenud ja kuulnud paljusid nüannse aga sellegipoolest sain uut ja huvitavat teada :).
Loengu järel pandi kirja stardijärjekord lühemale distantsile (u 1,5 km), pikemat (u. 3,5 km) pidi veidi ootama. Vahepeal läks ilm palavamaks ja kui pikem rada oli üles pandud hakkasin muretsema, et ehk ei ole siiski hea mõte pikka maad selle soojaga ette võtta. Rajal sõitsime koerte nõudmisel Stina ja Woddyga suhteliselt koos- Meera millegipärast ei olnud nõus heast sõbrast mööda minema ja Woddy oma talvepalituga hoidis nii head tempot, et ega see kerge ei oleks olnudki :D. Üldse oli sel korral Meera enda kohta kuidagi aeglane ja vähemotiveeritud... Ma ei teagi kas segasid teda seenelised (keda oli hoolimata seente olematusest metsaalune tõesti paksult täis), palavus või olid eelmise nädala trennid liiga väsitavad. Eks kolmapäevases trennis Riisiperes näeb, mis seis on.
Kuna ilm oli tõesti palavaks kiskunud arutasime veel, et peaks tegema siiski lühema raja. Aga lühemale rajale ära keeramise kohas keegi meist ei kuulanud Woddyt, kes suunda ette näitas ja blondiinid sõitsid ikka 3,5 km maha, ise veel mõtiskledes, et järsku see on see 1,5 km rada :D.
Pärast seda kui kõik olid raja läbinud, jäid osad meist veel vorstikesi grillima ja kelgukoerajuttu puhuma. See osa oli ka väga tore, kahju et rohkem rahvast sinna ei jäänud...
Mulle väga meeldis, et Meera oli inimestega suheldes terve päeva nagu väike rõõmurull- igaühe sülle oli vaja pugeda ja kõigile tuli saba liputada. Mitte miski ei viidanud sellele, et ta kunagi oleks kartnud võõraid inimesi. Mul on nii hea meel :). Puu küljes rihmas olla ja oodata oskab ta mul ka väga hästi- ei vingu, ei rabele, ei näri ...tudub lihtsalt nagu teeks ta seda iga päev.
Kokkuvõtvalt võiks tõdeda, et selliseid ühistreeninguid toimub ilmselgelt liiga vähe. Peaks eesmärgiks seadma kasvõi paari sõbra ringis aeg-ajalt metsas kohtumist ja rallimist. Jalutama on kõik alati käpad, aga miks ei võiks enne siis väikse tiiru rattaga soojenduseks teha? :P
Kõigepealt räägiti pikalt kõike, mida algaja võiks teada kelgukoeramisest. Räägiti varustusest, jootmisest, koera kaalust, treenimisest ja sellest kuidas saada madalama motiga koerast rohkem veolusti kätte. Olen küll ise ka lugenud ja kuulnud paljusid nüannse aga sellegipoolest sain uut ja huvitavat teada :).
Loengu järel pandi kirja stardijärjekord lühemale distantsile (u 1,5 km), pikemat (u. 3,5 km) pidi veidi ootama. Vahepeal läks ilm palavamaks ja kui pikem rada oli üles pandud hakkasin muretsema, et ehk ei ole siiski hea mõte pikka maad selle soojaga ette võtta. Rajal sõitsime koerte nõudmisel Stina ja Woddyga suhteliselt koos- Meera millegipärast ei olnud nõus heast sõbrast mööda minema ja Woddy oma talvepalituga hoidis nii head tempot, et ega see kerge ei oleks olnudki :D. Üldse oli sel korral Meera enda kohta kuidagi aeglane ja vähemotiveeritud... Ma ei teagi kas segasid teda seenelised (keda oli hoolimata seente olematusest metsaalune tõesti paksult täis), palavus või olid eelmise nädala trennid liiga väsitavad. Eks kolmapäevases trennis Riisiperes näeb, mis seis on.
Kuna ilm oli tõesti palavaks kiskunud arutasime veel, et peaks tegema siiski lühema raja. Aga lühemale rajale ära keeramise kohas keegi meist ei kuulanud Woddyt, kes suunda ette näitas ja blondiinid sõitsid ikka 3,5 km maha, ise veel mõtiskledes, et järsku see on see 1,5 km rada :D.
Pärast seda kui kõik olid raja läbinud, jäid osad meist veel vorstikesi grillima ja kelgukoerajuttu puhuma. See osa oli ka väga tore, kahju et rohkem rahvast sinna ei jäänud...
Mulle väga meeldis, et Meera oli inimestega suheldes terve päeva nagu väike rõõmurull- igaühe sülle oli vaja pugeda ja kõigile tuli saba liputada. Mitte miski ei viidanud sellele, et ta kunagi oleks kartnud võõraid inimesi. Mul on nii hea meel :). Puu küljes rihmas olla ja oodata oskab ta mul ka väga hästi- ei vingu, ei rabele, ei näri ...tudub lihtsalt nagu teeks ta seda iga päev.
Kokkuvõtvalt võiks tõdeda, et selliseid ühistreeninguid toimub ilmselgelt liiga vähe. Peaks eesmärgiks seadma kasvõi paari sõbra ringis aeg-ajalt metsas kohtumist ja rallimist. Jalutama on kõik alati käpad, aga miks ei võiks enne siis väikse tiiru rattaga soojenduseks teha? :P
RSS Feed