Esmaspäev, teisipäev ei viitsinud-tahtnud Meera suureks pettumuseks suurt midagi teha. Kolmapäeva hommikul õnnestus tal pressida välja üks sk trenn. Kolmapäeva õhtul ja neljapäeva õhtul käisime Riisipere taga metsas rattavedu tegemas ja mõlemal korral tegime tagasiteel võõras-koht-on-fun trenni.
Kolmapäeval sõitsime 3 km rada õiget pidi ja panime endast kõik välja, arvan et tuli päris hea aeg aga kahjuks unustasin vaadata. Eile oli meil mõlemal kolmapäevast piimhape veel lihastes ja läbisime raja tagurpidi 12 minutiga. Uksumatu, et rada tagurpidi tundub nii lühike, ainult sellepärast et tõuse on vähem kui languseid. Nii kahju, et me kihutada ei jaksanud- peab puhanud peast proovima uuesti.
Põhapäeval on Baltospordi sügistreening- ootame seda suure põnevusega ja loodame seal palju õppida :).

Meera
Meeraga olen võtnud sk ja ag trennidega aja täielikult maha. Neid me rutiinselt ei harjuta ja kui need teemaks on, siis keskendun peamiselt heale tujule ja kontaktile. Meera peamine trenn on viimased nädalad olnud hoopis autosõidu trenn. Nimelt avastasin mõni aeg tagasi, et taga pagasiruumis sõites jäi mulle märkamatuks, kuidas ta autosõite üle elas. Enam ta ei ilastanud ega oksenanud nagu kutsikana, kuid ta läks lukku ja värises vaikselt seal terve sõidu aja südame pekseldes. Ei reageerinud nimele ega ühelegi maiusele. Mõni ime siis, et mõne pikema või keerulisema sõidu järel ta mul emotsionaalselt täiesti katki oli!
Oleme nüüd hakanud täiesti otsast peale autosõitu õppima, igaks juhuks feromoonirihma ka abiks võttes. Alustasime seisva auto lähedal targeti puudutamisest. Sealt liikusime edasi töötava mootoriga autoni, auto peale hüppamise, uste kinni-lahti liigutamise, kohapeal gaasi andmise, lühikeste jõnksudega liikumiseni. Kaks nädalat iga päev oleme seda trenni teinud. Täna on seis selline, et väravate poole minnes Meera reaalselt rõõmustab autode ümber, mitte enam ei enneta samamoodi palavalt armastatud jalutuskäigule minekuid. Eile sõitsime esimest korda kahekesi 300 meetrit koos tagasipöördega. Meera istus terve sõidu aja kõrvalistmel, oli lõdvestunud ja heas tujus. Suurim saavutus oli minu meelest see, et ta nägi aknast kassi ja mõtles sellest terve tee. See on vist esimene kord, kus ta on vaadanud sõidu ajal auto aknast välja ja märganud, kui põnev see on. Elu väikesed rõõmud... :)
Meeraga teeme igapäevaselt veel erinevaid händlingu ja tasakaalu harjutusi, õpime jalutuskäikudel rahulik olemist (tema probleemi sümptom on tirimine, põhjus on üle erutumine lõhnamaailma ärrititest), kassi juuresolekul rahunemist ning käime koos canicrossi õppimas.

Ronni
Ronnil on veel väga palju õppida, seetõttu on meil iga toidukord ja muu tema jaoks tore asi arvel- püüame jälgida, et ta neid saades õpiks enamasti kasulikke asju. Igapäevaselt õpib Ronni järgmisi asju:

• Toas kinni olla ja oma järge oodata, ei ole nõme. 
• Auto pagasiruumis saab süüa ja see on kasulik koht, kuhu minna. 
• Igasuguseid omanikuta ahvatlevaid asju saab töenäolisemalt siis, kui neid märgates ruttu-ruttu pea teisele poole pöörata ja teha nägu, et ei märganud.
• Kui Meera saab süüa, siis see on eriti lahe, sest Ronni saab ka kohe mingit ekstra head nänni.
• Sikutusmängu käikus sõna "lahti" kuuldes, tuleb kohe kuskilt maius ja tasub sellele ümber lülituda.
• Väga kasulik on visata ennast külili ja lasta inimestel oma varbaküüsi näppida.
• Üldse igasugustest imelikest kohtadest puutumisele (näiteks nina, taganurgad, saba) järgneb nämm.
• Iga kord kui midagi saada tahad, on kõige kuulikindlam istuda või lamada- kargelmine üldiselt ei vii sihile.

Sekka satub ka mõni mitte nii kasulik õppetund- näiteks prügikastis tuhnimist on seal leiduvate hüvedega juba mitmel korral heldelt premeeritud.

Täna hommikul rõõmustas mind eriliselt esimene tõsiselt lahe trikk, mille Ronni selgeks sai. Nimelt alguses kui ta meile tuli oli tal kombeks hüpata inimeste kõrval ja näksata õrnalt neid näiteks õlast. Tema hüppevõime on nagu austraalia karjakoertel- kõigi nelja jalaga on ta võimeline hüppama nii kõrgele, et meie 1,70 m kõrgusest väravast ulatub ta suur peakolu vabalt üle :D. Käitumine, millest kujuneks suur probleem, kui külla tulevad lapsed, vanainimesed või lihtsalt normaalsed inimesed, kes ei taha mudaseks ja ilaseks saada.
Märkasin kohe alguses, et kui tal on mingi puupulk suus, siis ta enam ei hüppa, vaid tantsib sellega rõõmsalt meie ümber. Hakkasin seda kohe ise innustama ja pakkuma talle väravast sisenedes esimese asjana midagi hammaste vahele. Täna hommikul väravast sisenedes oli noormehel juba pulgake suus - Ronni esimene päris trikk hakkab selgeks saama :).

Kavatsen mõlema koera puhul keskendudagi esmajärjekorras eluks vajalike oskuste õpetamisele ja erinevate koerte jaoks ebaloomulike asjade juurde positiivse seose tekitamisega, sest see on iga koera elus kõige olulisem oskus. Usun, et kui midagi juhtub, siis mõlemad meie koerad lasevad ennast ilusasti käsitleda, kuid ma kahtlen, kas nad igat sellist tegevust ka naudkisid. Meerale õpetasin ma kunagi klikkeriga, et küünelõikamine ja kammimine on nauditavad asjad ning neid asju on nüüd väga meeldiv teha meie mõlema jaoks. Tahan, et kõigi muude igapäeva elus vajalike asjadega oleks mu koertel samasugused emotsioonid ja kogemused. Kuidas teie koertel eluks vajalike oskustega lood on?

Otsustasin teha täna hommikul eilsele trennile korduse, kuna eilne trenn läks luhta.
Mõeldud-tehtud. Seekord alustasime 06:45 maiuste ettevalmistamise ja Ronni tuppa toomisega. Ronnil oli täna lapsehoidja ka olemas ja toidutünnil uus uhke tuuning, mis peaks tõkestama selle lihtsat avamist tulevikus.
Kokku olin arvestanud kõrvalkõnni jaoks 10 maiust. Kõrvalkõnnil sain premeerida 2 algasendisse tulekut, 1 liikumiselt peatumist, 2 parempööret, 2 ümberpöördi ja 3 õiget asendit liikumiselt. Üks ümberpöörd ebaõnnestus ja jäi premeerimata. Üks kord ma premeerisin õiget asendit liikumisel hoolimata sellest, et sama harjutuse sees ta kaotas tegelikult korraks kontakti. See tähendab, et Meera eksis 1 kord, mina eksisin 2 korda ja 8 preemiat 10st läksid täiesti asja ette- jess! :)
Pärast seda läksime väravast välja auto juurde. Auto võtmed olid seekord kaasas ja saime teha ilusasti harjutuse ära. Autos ta oma superpreemiat veel sööma ei soostunud aga vähemalt võttis preemia rõõmuga vastu ja nautis seda kohe, kui autost välja sai. Enne ma sellest etapist edasi ei lähe, kui ta suudab preemiat ka autos süüa.
Jõudsime tuppa 06:55.
Kogu trenni vältel oleksin ma võinud kiitmisel veel entusiastlikum olla ja kontaktikaotust märgates ka koerale teada anda, et see ei olnud päris see, mis ma tahtsin. Aga laias laastus jäin trenniga seekord rahule :).

Lõbus lugu täna hommikust:
Kell on 5 minutit enne 7:00. Mul on aega täpselt 10 minutit ja siis pean olema autos ja sõitma.
Ilus plaan oli olnud teha Meeraga lühike kõrvalkõnni harjutus ja seisva mootoriga autosse mineku harjutus. Kõik oli peensusteni tegelikult läbi mõeldud- mida, kuidas ja kas premeerida.
Alustasime kõrvalkõndi maja eest väravani. Koer läks pärast pööret ette ja ma lasin tal uuesti proovida edasi liikudes. Sealt edasi ta loomulikult läks veel ette, kõndis laialt ja tegi igasugust muud pulli, kui seda mida mina tahtsin. Aga mina tahtsin tingimata jõuda väravani (Miks???), ehkki plaan oli premeerida ainult juhul, kui koer teeb esimesel katsel õigesti...või premeerida vähemalt tihedalt, et ta saaks aru mida tahan. Mina lihtsalt marssisin edasi. Viimased 5 meetrit ma sain siis mis ma tahtsin. Koerake oli väga tubli, asi hakkas lõppema perfektse sirge kõrvale istumisega...aga suures imetluses ei vaadanud ma mida ma teen ja ma astusin oma koerale hoopis varba peale :D.
Nii palju siis sellest. Suurest ehmatusest ja süümekatest andsin lohutuseks talle täiesti plaaniväliselt preemia ära ja hakkasin autovõtmeid otsima. Autovõtmed jäid tuppa. Ok plaan muutus, läksime lihtsalt auto juurde ja koer sai preemia kätte (mis see kasutegur oli, ma ei tea :D).
Seejärel läksime tuppa ja ma avastasin et meie armas 2 aastane teine kutsikas on samal ajal avanud koeratoidu tünni ja söönud sisse teadmata koguse krõbinaid ning oli väga õnnelik.
Trenni analüüs:
Mida õppis Meera? Mida õppis Ronni? Mida mina?
Esimesed kaks ei õppinud kindlasti seda, mida mina plaanisin õpetada. Enda kohta võin aga öelda, et õppisin et trenni teha ei tohi, kui on kiire (mida ma ju tean). Et trenni tehes tuleb püsida plaani juures (mida ma ju tean) ja et hommikuti on neid mõlemaid asjaolusid veel eriti-eriti oluline jälgida, sest aju ei pruugi olla veel ärganud :D. Vähemalt oli mul 10 lõbusat minutit oma koertega...

Kui on üks küsimus, millele iga koeraomanik oskab kindlalt vastata, siis see on- Mis on sinu koera lemmik preemia?
Või nii ma vähemalt arvasin...
Meil on detsember, jaanuar ja veebruar olnud rohkem nagu ameerika mäed:
1 nädal- maius on elu mõte, muud preemiad ei kõlba üldse kuhugi
2 nädal- piuksuvad asjad on elu mõte ja muud preemiad unusta ära
3 nädal- ei taha süüa, ei taha mängida...tee mulle lihtsalt pai ja ma teen kõik mis sa tahad
4 nädal- pall! pall on elu mõte!
5 nädal- kui ma saan kaevata, nuuskida või vaadata midagi, siis selle eest annaksin kõik.
6 nädal- sikutame! mis krdi maius, mis krdi pall?? Anna ma sikutan!
7 nädal- mängime niiama omavahel, pane ometi ära see söök ja mänguasi. 
8 nädal- jookseme! sina võid seista ka ja mina jooksen..
9 nädal- mängime suvaliste okste ja käbidega- need on kõik nii ägedad :)

Nende 1-9 nädalaga ma harjusin juba ära, et ma pean käigu pealt plaane muutma ja mõtlesin, et rohkem uusi tõlgendusi preemiale enam juurde ei tule ning saan hakata selle nimekirja asju tasapisi võrdsemaks tegema väärtuse poolest. Ja siis tuleb:

10 nädal- anna mulle maius või mänguasi ja ma lähen peidan selle hoolikalt kuskile ära kehvemateks päevadeks...

Hmm...huvitav...kuidas ma saan oma treeningplaani järgida, kui ma saan ühe treeningseanssi jooksul teha 10 korduse asemel 3, sest neiu veedab enamus treeningu ajast auku kraapides, saadud preemiat sinna sisse sättides ja seejärel hoolikalt auku kinni mätsides?

Püsivus, püsivus, püsivus...see on see meie kirstunael. 17 külmakraadiga me õues eriti harjutada ei saa ka, sest plika käpad ei ole veel selliste kraadidega kohanenud. Toas harjutame iga päev, keskendudes peamiselt just segajate ignoreerimisele, ajafaktorile ja liigutamata olemisele. Distantsi, mida peaksime tegelikult kõige enam harjutama, toas me kahjuks eriti harjutada ei saa (toas püsib ta ilusti ka siis, kui olen ise mitu minutit teises toas). Olen fookusesse võtnud ka kõrval-asendi püsivuse, kuna võistlustel on see peamine element.

Kõrvalkõnd. Teeme tööd distantsidega ja püüan enam mitte premeerida kontaktikaotusega sooritusi. Ühtlasi pööran rohkem tähelepanu sellele, kuidas ja mida ma premeerin. Endale märkamatult olen ma õpetanud koerale viltust asendit seda kinnistades ning preemiat valesti serveerides. Kodus treenides naudin juba mänguasjaga premeerimise võimalusi. Kõrvalkõnnis mänguasi võimaldab paremini asendit kinnistada, kui maius.

Mäng. Praegu olen õpetanud maiuste abiga sikutusmängu tehnikat ja mängimise tehnilist poolt kodust väljaspool. Tänase seisuga kodus ja koduõues ma teen trenne valdavalt ilma maiuseta mänguga premeerides ja nendes keskkondades on Meeral hasart päris suur. Söök veel muidugi napilt-napilt ületab mängu väärtust aga iga päevaga näen, et need kaks preemiat hakkavad tõusma võrdsele pulgale. Maiusega premeerides olen saavutanud kahe nädalaga selle, et Meera haarab ja sikutab üha kindlamalt mänguasja ka võõrastes kohtades (nt poe ees, rongijaamas ja põllul) ning üha tõenäolisemalt saan ma teda sellistes kohtades mängu haarata ka ilma maiuseid asjasse segamata.

Need on põhilised kolm elementi, millele praegu keskendun. Ebaregulaarselt teeme lisaks asendivahetusi (vahemaa, kus ta ilma nihkumata teeb veel ilusti on hetkel 2 m. käsklusega ei eksi kunagi, kuid vahel nihkub 2 cm ette või taha ja vahel hüppab elevusest õhku ja maandub kus juhtub). Vahel harva kordame ka asendeid liikumiselt (kõrvalkõnnilt, juurdetulekult ja eemale jooksult), hantli toomist, tõket ja ruutu. Nende elementidega  probleeme ei ole, kuigi esineb juhuslikke eksimisi.

Oleme nüüd umbes kuu aega Meeraga taas reedeti agilitys käinud ja iga trenniga on näha, kuidas plikal hasart kasvab. Selle nädala trenn oli selles mõttes ehtne 13 ja reede. Meera tormas mul trenni alguses suurest vaimustusest lukus kõrvadega täiskiirusel kiigele - mina ehmatasin väga, tema ehmatas natuke. Õnneks sain ta siiski väga väikse vaevaga veel kaks korda kiigele meelitada selliselt, et kiik enam nii järsku ei kukkunud. Alla ei hüpanud ja püsis ilusti preemia saamiseni kontaktpinnal. Poom muutus aga kohe kõvasti ettevaatlikumaks, kui enne...aga ka siiski mitte nii hulluks, et üldse poleks peale julgenud minna või poole pealt maha hüpata oleks tahtnud.
Õnneks oli meil pühapäeval huskyühinguga korraldatud ühistrenn Maardu agilityhallis ja saime veel värskeid positiivseid kogemusi juurde. Tundub, et seekord samasugust tagasilööki meil ei tulnud, nagu pool aastat tagasi - tookord hakkas Meera kartma igasugust ronimist ja seetõttu meil üldse ongi agilitys nii pikk paus olnud. Tegime mitme kuu jooksul kõvasti tööd erinevate pindade peale ronimisega ja paistab, et sellest on abi olnud.
Pühapäevane ühistrenn oli ka muidu väga tore- sai tutvuda teiste harrastajatega ja sain palju inspiratsiooni nende sooritustest. Ise tegime Meeraga ka ühe korraliku trenni. Harjutasime juurdetulekut, püsivust, kõrvalkõndi, aportit, juurdetuleku peatuseid, liikumiselt asendisseminekuid, puuri saatmist, sikutusmängu ja agilityrajal lisaks poomile ka tunneleid, A-d, tõkkeid ja rõngast. Tuleb välja, et koos pausidega kokku umbes 3 tunnise trenniga väsib isegi minu väike duracell lõpuks ära :).

Käisime 12-13 oktoobril sõprade huskyinimestega Soomes Jämijärvi kelgukoerte treeninglaagris, kuhu Meera kasvataja meid juba teist aastat järjest kutsus.
Kogu reis oli ääretult tore kogemus ja kuidas saakski teisiti olla, kui reisikaaslased ja laagrilised kõik on nii toredad inimesed.
Samal ajal kui Ülle võistles, saime meie Stinaga proovida enda koeri 10ses rakendis ATV taga ja ammutada nii palju teadmisi kõige kohta, mis seda harrastust puudutab, kui vähegi võimalik. Ja seda infot oli tõesti palju!
Meera oli minu jaoks seekord tõeline üllataja. Kõigepealt pidas ta terve pika tööpäeva minuga koos ilusti stressamata vastu, siis elas laevasõidu ilusti üle ja kui laevalt maha saime selgus, et tema jaoks oli ka koerteboksidega järelhaagises sõitmine käkitegu. Mina muidugi tegelikult enne reisi kartsin neid kõiki kolme ja olin mõelnud igasuguseid alternatiivseid lahendusi välja.
Edasi otsustas ta mind üllatada oma avatud suhtumisega võõrastesse inimestesse ja koertesse laagriplatsil, stakeoutis rahulikult olemisega isegi siis kui mina läksin eemale ja 10ses rakendis võõraste koerte kambas sai ta ka hakkama...Alguses ehmatas pisut ära aga kui liikuma saime, siis jooksis kohe mõnuga. Eks ma ise oma mula ja muretsemisega teda alguses ka tegelikult segasin. Rahu säilitamiseks olid tal muidugi head eeskujud Woddy, Missy, Enidi, Esme ja Hiluxi näol ka olemas kes on minu diivanihuskyga võrreldes ikkagi vanad ja kogenud karmid kelgukoerad juba :).
Ühesõnaga tuleb nii välja, et minu väike kutsikas on sirgunud suureks, tasakaalukaks ja tubliks kelgukoeratirtsuks :).
Kohapeal sai näha ka Meera õdesid-vendi, emmet-issit ja muid lähisugulasi. Hästi tore oli näha kui sarnased nad ikka on. Samuti oli eriti lahe oma silmaga tunnistada, et Meera isa, ema ja tädid endiselt aktiivselt kordamööda juhtkoeratööd teevad ja kui tubli juhtkoerahakatis Meera õde juba on. Meil on vaja kõvasti tööd tegema hakata, et perekonna lippu kõrgel hoida :).
Eriliselt rõõmustas ka, et Üllel läks võistlusel nii hästi nagu tal läks- esimese katsega kohe REK2 kätte saada on ikka super tulemus ju!
Igatahes tänud kõigile tänu kellele see suurepärane reis võimalikuks sai- on kohe mida meenutada ja mida tahaks kunagi jälle korrata :).

Hakkasin koostama ülevaadet meie SK elementide tasemest ja avastasin, et minulegi arusaamatutel põhjustel me teatud asju ei ole veel õppima hakanudki ja mõnda asja õpime nii harva, et üldse pole ime, et koer ei oska. Selle vältimiseks koostasin tunniplaani selliselt, et igat harjutust või selle osa me teeme nädala jooksul 4-5 trennikorral. Jagasin harjutused ära nädalapäevade vahel selliselt, et iga päev jäi hommikusse ja õhtusesse trenni enam-vähem võrdselt elemente ja iga päev on igas tunnis ka midagi uut. Kusjuures ühel trennikorral on ainult 4-5 elementi. Ja juba esimesel päeval selguski karm ja valus tõde- mõni harjutus on minu enda meelest nõme ja ma täiesti endale aru andmata väldin neid. Pärast seda avastust olen nui neljaks teinud kõike tunniplaani järgi ja üllatus-üllatus, palju vanu probleeme on saanudki lahendatud!

Et elu liiga igavaks ei läheks, teeme lisaks ka triki- ja koordinatsioonitrenni ning rattavedu. Huvitaval kombel sellest kõigest jääb ikka veel väheks ja õhtul, kui magama lähen, kuulen kutsika sügavat ja pettunud ohet- on alles laisk perenaine :D.

Siin on meie SK elementide seis täna:

Ligipääsetavus- UUS tegime trenni selle peale, et kõrval asendis tuleb keegi ja järjest pealetükkivamalt suhtleb koeraga. See õppetund on kõige rohkem kajastunud ka muus elus ja Meera on enesekindlamaks muutunud võõraste inimestega suhtlemisel.

Püsivus- lamamisel ja istumisel- aeg, vahemaa, stiimulikontroll. Oleme teinud kuni 4 minutit varjes koos segajatega. Segajateks toidu kukkumine maha, palli viskamine ja kõrvalised inimesed-koerad koperdamas ja kolistamas koera läheduses.

Kõrvalkõnd- pöörded, ümberpöörded üle mõlema õla, peatumised, tempomuutused, asendisse tulek erineva nurga alt ja nii seismise pealt kui liikumiselt, stiimulikontroll. Igal trennil pöörame tähelepanu ühele konkreetsele osale elemendist ja parandame vigu. Põhilised vead on ette ruttamine ja pööretel minust veidi eemale vajumine. Asendisse tulekul juhtub vahel viltust asendit ja vahel tekib mingi konflikt, kus koer pakub midagi muud mida me hiljuti palju teinud oleme. Kõige naljakam on, kui ta läheb selja taha mulle ja püüab oma nina mu põlvede vahelt läbi pressida.. Asendisse tulek liikumisel tuleb väga hästi välja, samuti peatused ja tempomuutused. Stiimulikontrolliks teeme seda, et kõrvalkõnni ajal kukuvad maha maiused või muud asjad ja pärast kõnnime nende kohalt mitu korda üle. See on raske aga areng on märgatav.

Asendivahetus- istu-lama, seisa-istu ja seisa-lama. Seisa-istu puhul ta seisma tulles astub natuke ühe jalaga ettepoole ja vahel läheb seisma veidi poolikult, sellega tuleb tööd teha. Teised on hea tehnikaga ja saab kasvatada vahemaad. Hetkel on suurim vahemaa, kus ta eksimatult teeb, umbes 3 meetrit. Sealt edasi kannatab natuke tehnika aga õnneks keskendumine ise on hea.

Toomine- puuhantli, pulga ja metallhantliga. Puuhantliga on väga hea kõik- kiirus, haare ja lõppasend. Metallhantliga on asendisse tulek raskem aga see on pigem sellepärast et hantel ise on ebamugav ja läheb vahel silma ette. Pulgaga on tagasi jälle see tore närimine…eks hakkame sellega uuesti tegelema.

Suunatud toomine- UUS nii et koer alguses istub minu ees näoga minu poole. Oleme teinud mõlemat poolt eraldi trennides mõnikord lihtsalt eseme haaramiseni ja mõnikord ka lõppasendisse tulemiseni. Seni on hästi läinud, püüame lähiajal proovida kahe esemega, siis läheb raskemaks.

Nuuskimine- POOLUUS hakkasin tegema kahe pulgaga. Alguses proovis nuuskimata suvalise haarata. Siis mängisin ühe pulgaga peitust ja pärast mitut otsimist tõin jälle teise pulga areenile. See toimis ja rohkem ta enam teist pulka ei haaranud vaid kasutas nina.

Märki saatmine- UUS oleme esimesed korrad natuke proovinud ja hakkab pihta saama, mis asja point on.

Ruutu saatmine- POOLUUS vahel teeb hästi, vahel otsustab enne ruutu jõudmist peatuda ja lamama minna. Maiusega teeb õigesti ja vahetult pärast seda maiuseta tehes ka ei eksi. Isegi otsima ei hakka. Lamama ma teda lähitulevikus ruutu saatmisel üldse ei kamanda igaks-juhuks.

Asendid liikumiselt- kuna asendid kõrval liikumisel tulevad väga hästi välja, olen teinud trenni ka asenditesse minekule suva tegevuse pealt. Vahel taban teda ootamatult, vahel reageerib õigesti. Positiivne on see, et sellega on asendissemineku kiirus paranenud. Kõige raskem on asendisse minek, kui koeral on siht silme ees (lõhn, maiused, pall) aga mida rohkem harjutame, seda kergemini see tuleb.

Peatus juurdetulekul- UUS viimane kord kui tegime pani kõigil katsetel pidurid galopi pealt plokki. Alles kaks nädalat tagasi tegime veel palliga ja alles esimesi kordi. Väga hea. Lamamine juurdetulekul on algusest peale väga hea olnud.

Juurdetulek- tuleb ilusti ja enam ei maga maha käsklust ega tule aeglaselt. Lõppasend on ka tavaliselt korrektne.

Tõke- kahjuks selle jaoks puudub meil hetkel kodus võimalus.

Meera kiigel kiikumas :)

All videol on väike tükike SK trenni jänesenahast dummyga.