Käisime 12-13 oktoobril sõprade huskyinimestega Soomes Jämijärvi kelgukoerte treeninglaagris, kuhu Meera kasvataja meid juba teist aastat järjest kutsus.
Kogu reis oli ääretult tore kogemus ja kuidas saakski teisiti olla, kui reisikaaslased ja laagrilised kõik on nii toredad inimesed.
Samal ajal kui Ülle võistles, saime meie Stinaga proovida enda koeri 10ses rakendis ATV taga ja ammutada nii palju teadmisi kõige kohta, mis seda harrastust puudutab, kui vähegi võimalik. Ja seda infot oli tõesti palju!
Meera oli minu jaoks seekord tõeline üllataja. Kõigepealt pidas ta terve pika tööpäeva minuga koos ilusti stressamata vastu, siis elas laevasõidu ilusti üle ja kui laevalt maha saime selgus, et tema jaoks oli ka koerteboksidega järelhaagises sõitmine käkitegu. Mina muidugi tegelikult enne reisi kartsin neid kõiki kolme ja olin mõelnud igasuguseid alternatiivseid lahendusi välja.
Edasi otsustas ta mind üllatada oma avatud suhtumisega võõrastesse inimestesse ja koertesse laagriplatsil, stakeoutis rahulikult olemisega isegi siis kui mina läksin eemale ja 10ses rakendis võõraste koerte kambas sai ta ka hakkama...Alguses ehmatas pisut ära aga kui liikuma saime, siis jooksis kohe mõnuga. Eks ma ise oma mula ja muretsemisega teda alguses ka tegelikult segasin. Rahu säilitamiseks olid tal muidugi head eeskujud Woddy, Missy, Enidi, Esme ja Hiluxi näol ka olemas kes on minu diivanihuskyga võrreldes ikkagi vanad ja kogenud karmid kelgukoerad juba :).
Ühesõnaga tuleb nii välja, et minu väike kutsikas on sirgunud suureks, tasakaalukaks ja tubliks kelgukoeratirtsuks :).
Kohapeal sai näha ka Meera õdesid-vendi, emmet-issit ja muid lähisugulasi. Hästi tore oli näha kui sarnased nad ikka on. Samuti oli eriti lahe oma silmaga tunnistada, et Meera isa, ema ja tädid endiselt aktiivselt kordamööda juhtkoeratööd teevad ja kui tubli juhtkoerahakatis Meera õde juba on. Meil on vaja kõvasti tööd tegema hakata, et perekonna lippu kõrgel hoida :).
Eriliselt rõõmustas ka, et Üllel läks võistlusel nii hästi nagu tal läks- esimese katsega kohe REK2 kätte saada on ikka super tulemus ju!
Igatahes tänud kõigile tänu kellele see suurepärane reis võimalikuks sai- on kohe mida meenutada ja mida tahaks kunagi jälle korrata :).
Kogu reis oli ääretult tore kogemus ja kuidas saakski teisiti olla, kui reisikaaslased ja laagrilised kõik on nii toredad inimesed.
Samal ajal kui Ülle võistles, saime meie Stinaga proovida enda koeri 10ses rakendis ATV taga ja ammutada nii palju teadmisi kõige kohta, mis seda harrastust puudutab, kui vähegi võimalik. Ja seda infot oli tõesti palju!
Meera oli minu jaoks seekord tõeline üllataja. Kõigepealt pidas ta terve pika tööpäeva minuga koos ilusti stressamata vastu, siis elas laevasõidu ilusti üle ja kui laevalt maha saime selgus, et tema jaoks oli ka koerteboksidega järelhaagises sõitmine käkitegu. Mina muidugi tegelikult enne reisi kartsin neid kõiki kolme ja olin mõelnud igasuguseid alternatiivseid lahendusi välja.
Edasi otsustas ta mind üllatada oma avatud suhtumisega võõrastesse inimestesse ja koertesse laagriplatsil, stakeoutis rahulikult olemisega isegi siis kui mina läksin eemale ja 10ses rakendis võõraste koerte kambas sai ta ka hakkama...Alguses ehmatas pisut ära aga kui liikuma saime, siis jooksis kohe mõnuga. Eks ma ise oma mula ja muretsemisega teda alguses ka tegelikult segasin. Rahu säilitamiseks olid tal muidugi head eeskujud Woddy, Missy, Enidi, Esme ja Hiluxi näol ka olemas kes on minu diivanihuskyga võrreldes ikkagi vanad ja kogenud karmid kelgukoerad juba :).
Ühesõnaga tuleb nii välja, et minu väike kutsikas on sirgunud suureks, tasakaalukaks ja tubliks kelgukoeratirtsuks :).
Kohapeal sai näha ka Meera õdesid-vendi, emmet-issit ja muid lähisugulasi. Hästi tore oli näha kui sarnased nad ikka on. Samuti oli eriti lahe oma silmaga tunnistada, et Meera isa, ema ja tädid endiselt aktiivselt kordamööda juhtkoeratööd teevad ja kui tubli juhtkoerahakatis Meera õde juba on. Meil on vaja kõvasti tööd tegema hakata, et perekonna lippu kõrgel hoida :).
Eriliselt rõõmustas ka, et Üllel läks võistlusel nii hästi nagu tal läks- esimese katsega kohe REK2 kätte saada on ikka super tulemus ju!
Igatahes tänud kõigile tänu kellele see suurepärane reis võimalikuks sai- on kohe mida meenutada ja mida tahaks kunagi jälle korrata :).
koerad vasakult paremale järjest rakendi esiotsa poole- Meera, Espen, Ellie, Woddy, Meera tädi Hunni, Meera isa Geir, Meera ema Black ja Meera tädi Hippi
Meera all vasakus nurgas :D
Meera poolvennad Ural ja Ysi
Meera issi on kaamera poolt teine koer- see peaaegu valge :)
Meera isa on samavana pensionär nagu Kassu aga jookseb suure rakendi ees ikka veel nagu noor koer...
Laying down like this- it's a family thing
yep, it's a family thing :p
Meera vennale vist väga ei meeldi, kuidas tema ja Meera õde laulab :D
Sarjast veel üks Meera, ehk Meera teine õekene :)
Meera koos näitusemaailma legendi härra Espeniga pärast jooksu
Siit pildilt on küll veel puudu ainult silmapilgutus ja jutumull: "ma ju ütlesin, et ma saan hakkama"
RSS Feed
