Teisipäeval jäi maailm ühe lõbusa ja vahva koerakese võrra vaesemaks. Jääme sind igatsema, kallis Kassu!

Kassul on täna 12. sünnipäev. Palju õnne Kassu! :)

Meera aasta 2013

Meeraga oli 2013 meil väga tegutsemise ja õppimiserohke aasta. Selle aasta jooksul tegime debüüdi sõnakuulelikkuses ja näitusel. Tulemuseks oli kolmel mitteametlikul sõnakuulelikkuse võistlusel saadud I järk ning ametlikelt võistlustelt saadud I ja II järk. 

Ka trenni tegime ohtralt. Oleme käinud üksikute eranditega iganädalaselt kolmel erineval treeningplatsil sõnakuulelikkuse trennis (suvel lausa 2-3 korda nädalas). Alustasime kevadel ka agilityga, kus tuli pärast  mõningasi tagasilööke meile vahele küll ligi pooleaastane paus, kuid tänaseks oleme seal taas käinud regulaarselt 2 kuud ja teinud hulga edusamme. Samuti oleme hakanud tegema regulaarselt veotrenni jalgrattaga, mida saame tänu kehvale suusailmale jätkata veel mõnda aega. Aasta olulisim veotrenn oli meie jaoks Soomes Jämijärvi laagris tehtud trenn, kuna see andis meile mõlemale vajalikku enesekindlust juurde :).

Kassu aasta 2013

Kui Meeral on meil 2013 toimunud suur areng ja pidev õppimine, siis Kassukesega on lood täpselt vastupidised. Uusi asju ei ole ta omandanud juba peaaegu aasta ning vanadki asjad on järjest meelest läinud. Viimane trikk  mida ta õppis, oli palli äratoomine ja see oli esimene asi, mis tal tihedast kordamisest hoolimata uuesti meelest läks. Hoolimata minu pingutusest elus hoida  kõiki lihtsaid õpitud harjutusi, on tal häälkäskluste ja žestide äratundmine  tänaseks täielikult hääbunud. Viimasena unustas ta millalgi sügise alguses, kuidas anda käppa. Ka tema jaoks alati nauditavad mehaanilised oskused on tänaseks suuremalt jaolt kadunud. Enam ta ei oska tulla diivanile ega mängida maiuseid jagava palliga. Isegi selline lihtne asi nagu pilgukontakt on meie jaoks ammu juba ilus mäletus- täna ta ei oska vaadata enam inimestele otsa. 

Sellega seoses on naljakas, kuidas näiliselt lihtsad asjad muutuvad suurteks asjadeks. Näiteks naeratan ma sisimas, kui kuulen et ta piuksutab kuskil oma piuksupalli, püüab ja sööb isukalt talle visatud õunu või püüab meiega mängida. Vahel harva juhtub, et ta tõmbab veel kellelgi keelega üle näo ja see on väga-väga suur asi :). Söögiisu on tal jätkuvalt suurepärane, päeva jooksul magab ja liigub ta ühtemoodi palju ja entusiastlikult, tuppa hädade tegemise probleemi veel ei ole ja liigesed ei tee juba pool aastat enam silmnähtavalt liiga. Elame ühe päeva korraga ja naudime koosveedetud aega. Mul on hea meel, et ilusa ja pika elu lõpusirge kulgeb mu parimale sõbrale vähemalt valudeta ja muredeta :). Raske on ainult meil, kes me mäletame milline koer Kassu alati olnud on ja tunnistame, et täna on ta lihtsalt väga teistmoodi...


Selline on siis kokkuvõtvalt olnud meie 2013 aasta.
Soovime kõigile ilusat ja edukat uut aastat ja, et teie sõbrad ei jääks kunagi vanaks! :)

Pühapäeval käis väikevend Kid Kassul külas. Nii veider on neid kahte vaadata- kuidagi ootamatult on rollid vahetunud ja alati rahulikum olnud Kid tundub Kassu kõrval väga energiline...

Käisime paar nädalat tagasi taas maal suvitamas ja veetsime mõnusalt aega- meie tegime oma asju ja koertest Meera kaevas nagu alati ja Kassu jalutas hoovis ringi nagu alati. Selles osas on Kassu meil nagu üks väike igiliikur - ta kõnnib küll väga aeglaselt, aga ta ei jää kunagi seisma. Erinevatelt krundi piiridel olevatelt takistustelt on ta alati tagasi põrganud, sest temale meeldib jalutada, mitte mässelda kuskil raskel rajal. Vähemalt siiamaani oli olnud nii ja meie tundsime ennast päris mugavalt juba, ega pidanud vajalikuks iga sekund tema tegemistel silma peal hoidagi. See oli halb otsus!
Ühel hetkel läksin jälle rutiinselt Kassut nurga tagant otsima ja ...otsisin mis ma otsisin- Kassut aias ei olnud. Appi kui suur hirm mul peale tuli. Jooksujalu läksime teda lähiümbrusest otsima. Samal ajal helistasin sõbrannale Susannele ja rääkisin, mis juhtus. Susanne ei raisanud vist sekunditki ja pani kuulutused internetti üles ning teatas kohalikku varjupaika- see on super, kui sul on selliseid sõpru nagu Susanne!
Me otsisime Kassut kuskil tund aega, samal ajal juba väga murelikuks muutudes. Kassu ei ole ju enam esimeses nooruses ja ta võib nii kergesti ära eksida või hätta sattuda.
Õnneks pääsesimegi vaid tunniajase ehmatuse ja korraliku õppetunniga- varsti helises mu telefon ja mehehääl küsis, ega meil koer kadunud ei ole. Tuli välja, et Kassukene oli ennast läbi heinamaa esimesele pinnasteele läbi surunud ja siis sealt edasi paari kilomeetri kaugusele küla poole tõtanud. Küla peal ringi jalutades leidis ta üles mingid kanad ja kalpsas siis õnnelikult ja saamatult nende sabas, kuni kohalikud ta kinni püüdsid.
Sellest loost õppisin ma järgmist:
1) Mitte iial ei lase ma Kassut lahtiselt olles enam silma alt ära - ta ei oska ega saa mind ise jälgida ja selline õnnetus oleks võinud väga kurvalt lõppeda.
2) Alati, kui koertega lahtiselt jalutan, hoian neil kaelas oma telefoninumbriga nimesildi - just see Kassu koju tagasi aitaski.
3) Kunagi ei tea, millal midagi taolist juhtuda võib ja sellistel puhkudel igasugused erksavärvilised ja helkurribaga traksid nagu Kassul ning samamoodi kaelarihmad või kaelarätid-vestid, aitavad eksinud looma paremini näha- seega ka need on must-have meil edaspidigi lahtiselt jalutamisel.

Tegime oma reisil ka hunniku pilte, millel küll draamat näha ei ole...aga sellise õudusloo peale ongi toredam vaadata lõbusaid koeri omas elemendis :).

Käisime seekord jaanipäeva veetmas Ida-Virumaa suvilas. Oli väga tore nädalalõpp ka koerte jaoks.

Suvi on käes ja Kassu arvas, et oleks ka aeg talvepalitu seljast ja karupüksid jalast visata. Pärast tunnikest kammimist oli tulemus käes ja kõik asjaosalised rahul:

Kes tahab endale huskyt? korterisse? mitut? :D

Vau! Kas see kõi tuli minu seest?- jah, Kassu, täpselt nagu nädal tagasigi ;)