
Uut oli tema jaoks palju- nägime erinevas suuruses ja vanuses võõraid koeri, võõraid inimesi. Harjutasime nimele reageerimist, pika nööri otsas jalutamisel kutsumise peale tulekut, istumist, lamamist ja silmakontakti.
Kui huskydega on esimene trenn mulle meelde jäänud alati suhteliselt keerulise ettevõtmisena, siis ma isegi ei oodanud eriti midagi Ronniga minnes. Uus koht ja vähene sotsialiseerimine...hea kui saan ta kasvõi natukeseks endale keskenudma. Aga siiski-siiski, tuleb välja et Ronni on üks raudsete närvidega tubli nohik-koer :).
Jube mõnus oli trennis täielikult lõõgastuda ja avastada, et ilma igasuguse pingutuseta püsib koer lihtsalt kontaktis ja rõõmustab iga tühiasja üle maksmaalselt. Põhimõtteliselt oleks ta olnud motiveeritav ka lihtsalt hea sõna ja paidega...aga toidu eest on ta valmis andma kõik. Saba käis terve aja nagu propeller taga.
Temaga pean vist hakkama tegelema rahunemise õpetamisega hoopis teises võtmes kui huskydel. Kui huskysid on vaja õpetada rahulikult võtma väliseid ärriteid, siis Ronnile oleks vaja õpetada, et igasugune inimkontakt ei ole nii suur ilmaime, et sellepärast oleks vaja sabapropelleriga lendu tõusta :).
Kokkuvõtteks võib öelda, Ronni on üks tubli poiss :).