
Näitusele võtsin kaasa Meera, kellega tegime hästi vähekene sk trenni ja enamus aja harjutasime lihtsalt selles melus rahulikult olemist. Inimeste suhtes üllatas Meera mind suure avatusega, koerte suhtes aga oli ta seekord veidi pirtsakas.
Õhtul sai sotsialiseerida ka Ronnit- nimelt sai teda kokku lasta Marja noore ja tõsiselt sõbraliku-kannatliku-armsa njuufa Minttuga. Alguses Ronni pelgas teda aga üsna pea kutsus teda mängule. Ma ei olegi teda veel nii kiireid liigutusi tegemas näinud :D. Kui Minttu ka rihmast lahti oli ja Ronnile järgnes siis Ronni taas pelgas teda veidi...aga siin tuli talle appi Meera. Nimelt iga kord kui Ronni ilmutas mingitki hirmu oma kehakeelega, pressis Meera ennast Ronni ja Minttu vahele ja rääkis Minttule huskyde keelse jorinaga, et ei tohi tema sõpra kiusata :). Lõpuks siiski Ronni väsis ära ja muutus Minttu suhtes veidi pahuraks, seetõttu ühine mäng pikalt ei kestnud. Aga mulle meeldis näha, et hoolimata valjust haukumisest, on Ronni koertega suheldes väga osav kasutama ja lugema kehakeelt ning tahab eelkõige tutvust sobitada, mitte silmad kinni rünnata :). Siit edasi on tal vaja lihtsalt kogemusi juurde saada.
Pühapäeval käisin uuesti seenel ja sain tagasihoidliku saagi võrreldes enamuse oma tuttavatega. Aga siiski peab siia lisama ju kohustusliku seenepildi, sest tegu on minu enda isikliku suurima seenesaagiga:
Kes ütles, et herilased on laisemad kui mesilased?