Meera küsib: "Mis edasi?" Koerakoolitusringkondades on väga levinud arusaam, et kui koer midagi kardab, ei tohi koerast välja teha, teda kiita, silitada ega maiuseid anda, sest muidu on väga suur oht, et hirmu väljendav käitumine kinnistub. Nii näeme me iga päev tänavapildis koeri, kes nüüd aastavahetuse künnisel toimuvatest paugutamistest ehmuvad ja paanikasse lähevad samal ajal, kui nende omanikud justkui seda märkamata tuimalt edasi marsivad, ilmselt uskudes, et teevad kõige õigemat asja.Tahan täna kirjutada sellest, miks minu meelest selline aruaam ei ole mitte ainult vale, vaid kohati lausa ohtlik.
Kõigepealt arutleme veidi teemal tahtlik käitumine vs instinktiivne käitumine, et mõista hirmureaktsioonide tagamaid ja hirmuvaste kinnistumise süsteemi.
Operantne käitumine ehk teadlik käitumine:
Kui me õpetame oma koerale käsklust „istu“, siis on selle eelduseks koerapoolne kaasamõtlemine ja keskendmine. Seepärast soovitataksegi alustada õpetamist maksimaalselt heade maiustega võimalikult vaikses ja turvalises keskkonnas. Selliselt on koera tähelepanu koondatud konkreetsele harjutusele ning treeneri mehaanilistest oskustest sõltuvalt avastab koer varem või hiljem seose- istu=maius. Selle tagajärjel hakkab koer täiesti teadlikult järjest rutem ja rohkem istuma.
Operantsele käitumisele meeleolu lisamine, ehk klassikaline tingimine:
Kui me hoolitseme koera koolitamisel hoolikalt selle eest, et trenn oleks koera jaoks alati tohutult tore elamus, siis hakkab koer alateadlikult trenne armastama. Selle eelduseks on turvatunde pakkumine, füüsiliste eelduste loomine, selge ja jõukohase kriteeriumi seadmine, käitumise õigeaegne markeerimine ja koera poolt hinnatud preemia saamine. Kui teha aga viga ühes või teises aspektis piisavalt tihti, siis sõltuvalt koera närvisüsteemist võime me koeral tingida ka üsna halva meeleolu seoses trennidega. See väljendub klassikaliselt aeglases soorituses, stressisignaalide esinemissageduses, häälitsemises, ärajooksmises või kinni kiilumises. Erinevat meeleolu on võimalik tingida ka keskkonna või konteksti põhiselt (näiteks koer on rõõmus kodustes trennides, aga läheb ärevaks võistlusplatsil). Meeleolu tingimise põhiline iseloomustav joon on aga see, et koer ei mõtle ega planeeri meeleolu- tal lihtsalt seondub teatud olukordadega teatud emotsioon ja see võib olla väga erinev sõltuvalt individuaalsetest kogemustest ja närvikavast (nii nagu meist osadel tekib jõulude lähenemisega seoses soe ja rõõmus ootus, samas kui teistes tekitab sama sündmuse lähenemine paanikat ja ängi).
Olles uurinud veidi käitumise ja meeleolu tingimise seaduspärasid, joonistub üsna ilusti välja see, et koer täidab käsklusi üsna teadlikult sellele mõeldes, samas kui meeleolu kujuneb välja kuskil alateadvuses tekkivate seoste läbi. Ühtlasi tuleb ka väga teravalt ilmsiks see, et kuna meie oleme oma koera võti maailma ja omame nii suurt kontrolli tema elu üle, on emotsionaalse vaste tingimisel meie õlgadel tunduvalt suurem roll, kui koeral endal. Meie planeerime ome trennid, otsustame milliste katsumustega nemad peavad rinda pistma ja kas, või kuidas me neid selleks ette valmistame. Rääkimata selleks, et meie liigikaaslaste tegevuse või tegevusetuse läbi on nad üldse siia ilma sündinud sellistena nagu nad on (kõik eelsoodumused hirmuprobleemide tekkeks kaasa arvatud).
Koerakoolitajad räägivad ka üsna palju sellest, et inimene peab olema oma koerale nö karjajuht. Lugedes vastavat kirjandust, leiab üsna palju viiteid sellele, kuidas ennast koera silmis kehtestada. Seda saab teha lihtsalt ja vähem invasiivselt, kui kontrollid koera elutegevuseks vajalikke ressursse (koer saab süüa, magada, pissile jne ainult siis kui ta täidab selleks omaniku poolt seatud tingimused). Ennast saab kehtestada ka läbi vägivalla, nii vaimse kui füüsilise. Kurb on aga see, et samal ajal kui kirjutatakse pikki ja detailse harjutustekirjeldusega peatükke sellest, kuidas juhina ennast kehtestada, puudutatakse heaks juhiks olemise teemat üsna põgusalt. Milline on hea juht?
Mõtleme korraks oma ülemustele või autoriteetidele oma elus. Kumb tekitab meis suuremat soovi endale järgneda? Kas ülemus, kes ennast pidevalt kehtestab, või ülemus, kellel on kõige lahedamad ideed? Kumb tekitab suuremat austust? Kas ülemus, kes annab korraldusi, või ülemus kes on oma nõu ja jõuga toeks ja aitab kaasa töö paremale sujumisele? Kumb tekitab suuremat usaldust? Kas ülemus, kes naeruvääristab sinu puhkusesoove kolleegide ees, või ülemus, kes märkab et oled veidi tõbine ja küsib kas sooviksid vaba päeva, et homme produktiivsem olla?
Sama lugu on ka koertega, ainult et meie nende omanikena oleme saanud sõltumata oma varasemast CV-st kohe ka edutuse juhtivale kohale. Kuidas me seda positsiooni kasutame, on meie teha, aga ka tagajärgede eest vastutame meie ise. Seetõttu on mõistlik istuda maha ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaksime me olla oma koerale heaks juhiks.
Hirmude juurde tagasi tulles avanebki meile selleks suurepärane võimalus. Nimelt saame me märgata, mõista, aidata ja toetada oma sõpra koledates olukordades ning planeerida hiljem oma käike selliselt, et me ei paneks teda uuesti liiga raskesse olukorda.
Kui meie sõbranna mees jätab ta maha, siis mida me teeme? Me lähme meelitame ta kodust välja, ostame võib-olla pudeli veini ja laseme tal nutta ja rääkida kõik hingelt ära, samal ajal mõistvalt noogutades ja teda kallistades. Kui meie laps kardab ilutulestikku, siis me läheme koos temaga vaiksesse nurka, teeme kõik selleks et õues toimuva mäsu hääled ära summutada ja räägime talle muinasjutte ning pakume kooki. Kui meie abikaasal on ees suur esinemine aditooriumi ees, siis me aitame tal ennast koguda ja minna kohale just siis, kui tema tunneb et ta on selleks valmis, isegi kui see on 10 minutit lubatud esinemisajast hiljem. Me julgustame teda inspireerivate näidetega teiste inimeste eduslugudest, me pakume talle ehk suhkruvett ja me sosistame talle vaikselt kõrva „Sa saad sellega hakkama!“ just vahetult enne, kui ta läheb. Ja loomulikult oleme me auditooriumis esireas, plaksutame kõige kõvemini ja vastame talle sooja naeratusega iga kord, kui meie pilgud kohtuvad.
Miks peaks koertega kuidagi teisiti olema? Kui su koer sai suure ehmatuse osaliseks, siis aita ta esimese asjana hirmsast olukorrast ära- vii ta tuppa, autosse või jookse lihtsalt koos temaga kaugele eemale, kuni näed et koer rahuneb ja ta turvatunne taastuma hakkab. Kui su koer on pikemalt šokis millestki, mis juhtus (näiteks ilutulestikust), siis loo talle mõnus pesa kuskile vaiksesse toanurka, pane kardinad ette ja raadio käima ning istu tema kõrval, naerata soojalt ja räägi temaga. Vahet ei ole mida sa räägid, koer tunneb sinu häälest, et sa oled talle toeks ja sina oled tema kalju. Kui koer võtab vastu mõne maiuse, ei tee ka see paha. Kui sa lähed aga oma koeraga veterinaari juurde, groomeri juurde või näitusele ja sa näed, et tal kints veidi väriseb ning ta nuusib palju suurest ärevusest, siis anna talle võimalus ennast veidi eemal koguda, suhtle temaga siis kui ta seda soovib ning lõpuks, kui ta ennast ületab ja astub sammu oma hirmuobjekti suunas, siis anna talle kogu oma hingest mõista, milline superstaar ta on!
Aga kas ma ei kinnista sellega koera hirmu? Äkki ta hakkab edaspidi veel rohkemgi kartma? Kas eeltoodud inimnäidetele tuginedes kardaksid sa, et äkki su sõber hakkab saama meeste poolt rohkem maha jäetud, kui sa teda lohutad, või su laps iga kord ilutulestiku peale nutma, et kommi saada, või su mees esinemisele minekul jokutama, et sinu ergutuskõnet kuulata? Ilmselt mitte. Ja kui see juhtubki, siis on tegemist juba teadliku käitumisega, mis allub operantse tingimise seaduspäradele ja mida on tänu sellele võimalik ka palju lihtsamini muuta, kui emotsionaalset vastet tingida oli.
Loomulikult on võimalik koera ka paanikasse ajada oma lohutamiskatsetega, aga see viitab juba asjaolule, et omanik on ise väga ähmis ega tea, kuidas koera aidata. Selleks, et asi toimiks, keskendu kõigepealt enda hingamisele. Hinga pikalt sisse ja hinga välja, tee seda kuni tunned et hakkad rahunema. Ka sirutamine ja lõdvestamine aitavad. Mana näole naeratus ja meenuta vaimusilmas mingit eriti sooja ja toredat hetke, sellega saad viia oma mõtted positiivsematele radadele. Hoia oma selg koeraga suheldes srigena ja silita koera õrnalt enda poolsest küljest käeseljaga, see mõjub kõige rahustavamalt. Ja kui sa tunned, et sa seda kõike praegu momendil lihtsalt ei suuda, siis liigu koeraga kähku keskkonnast välja- mitte isegi niiväga koera, kui sinu enda pärast. Te mõlemad peate tundma ennast hästi selleks, et teineteist aidata! Ja kui sa pididki keskkonnast lahkuma enda pärast, siis ära ole enda peale pahane. See, et sa nii tundsid, näitab ju selgelt, kui väga sulle su sõbrakese heaolu hinge läheb. Küll järgmine kord läheb juba paremini :).
Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks- ära karda olla oma koerale hea juht ja olla tema kalju rasketel hetkedel!
Siin on meie FDSA Train the dog in front of you kursuse kodutöö (Aitäh kallid sõbrad, tänu kellele ma saan seda kuld-tasemel võtta! :) ) video, millelt on näha, et pakkudes koerale tuge, koer mitte ainult ei anna endast hiljem töötades rohkem aga ka tema vajadus pauside järele hakkab tasapisi vähenema:
Kõigepealt arutleme veidi teemal tahtlik käitumine vs instinktiivne käitumine, et mõista hirmureaktsioonide tagamaid ja hirmuvaste kinnistumise süsteemi.
Operantne käitumine ehk teadlik käitumine:
Kui me õpetame oma koerale käsklust „istu“, siis on selle eelduseks koerapoolne kaasamõtlemine ja keskendmine. Seepärast soovitataksegi alustada õpetamist maksimaalselt heade maiustega võimalikult vaikses ja turvalises keskkonnas. Selliselt on koera tähelepanu koondatud konkreetsele harjutusele ning treeneri mehaanilistest oskustest sõltuvalt avastab koer varem või hiljem seose- istu=maius. Selle tagajärjel hakkab koer täiesti teadlikult järjest rutem ja rohkem istuma.
Operantsele käitumisele meeleolu lisamine, ehk klassikaline tingimine:
Kui me hoolitseme koera koolitamisel hoolikalt selle eest, et trenn oleks koera jaoks alati tohutult tore elamus, siis hakkab koer alateadlikult trenne armastama. Selle eelduseks on turvatunde pakkumine, füüsiliste eelduste loomine, selge ja jõukohase kriteeriumi seadmine, käitumise õigeaegne markeerimine ja koera poolt hinnatud preemia saamine. Kui teha aga viga ühes või teises aspektis piisavalt tihti, siis sõltuvalt koera närvisüsteemist võime me koeral tingida ka üsna halva meeleolu seoses trennidega. See väljendub klassikaliselt aeglases soorituses, stressisignaalide esinemissageduses, häälitsemises, ärajooksmises või kinni kiilumises. Erinevat meeleolu on võimalik tingida ka keskkonna või konteksti põhiselt (näiteks koer on rõõmus kodustes trennides, aga läheb ärevaks võistlusplatsil). Meeleolu tingimise põhiline iseloomustav joon on aga see, et koer ei mõtle ega planeeri meeleolu- tal lihtsalt seondub teatud olukordadega teatud emotsioon ja see võib olla väga erinev sõltuvalt individuaalsetest kogemustest ja närvikavast (nii nagu meist osadel tekib jõulude lähenemisega seoses soe ja rõõmus ootus, samas kui teistes tekitab sama sündmuse lähenemine paanikat ja ängi).
Olles uurinud veidi käitumise ja meeleolu tingimise seaduspärasid, joonistub üsna ilusti välja see, et koer täidab käsklusi üsna teadlikult sellele mõeldes, samas kui meeleolu kujuneb välja kuskil alateadvuses tekkivate seoste läbi. Ühtlasi tuleb ka väga teravalt ilmsiks see, et kuna meie oleme oma koera võti maailma ja omame nii suurt kontrolli tema elu üle, on emotsionaalse vaste tingimisel meie õlgadel tunduvalt suurem roll, kui koeral endal. Meie planeerime ome trennid, otsustame milliste katsumustega nemad peavad rinda pistma ja kas, või kuidas me neid selleks ette valmistame. Rääkimata selleks, et meie liigikaaslaste tegevuse või tegevusetuse läbi on nad üldse siia ilma sündinud sellistena nagu nad on (kõik eelsoodumused hirmuprobleemide tekkeks kaasa arvatud).
Koerakoolitajad räägivad ka üsna palju sellest, et inimene peab olema oma koerale nö karjajuht. Lugedes vastavat kirjandust, leiab üsna palju viiteid sellele, kuidas ennast koera silmis kehtestada. Seda saab teha lihtsalt ja vähem invasiivselt, kui kontrollid koera elutegevuseks vajalikke ressursse (koer saab süüa, magada, pissile jne ainult siis kui ta täidab selleks omaniku poolt seatud tingimused). Ennast saab kehtestada ka läbi vägivalla, nii vaimse kui füüsilise. Kurb on aga see, et samal ajal kui kirjutatakse pikki ja detailse harjutustekirjeldusega peatükke sellest, kuidas juhina ennast kehtestada, puudutatakse heaks juhiks olemise teemat üsna põgusalt. Milline on hea juht?
Mõtleme korraks oma ülemustele või autoriteetidele oma elus. Kumb tekitab meis suuremat soovi endale järgneda? Kas ülemus, kes ennast pidevalt kehtestab, või ülemus, kellel on kõige lahedamad ideed? Kumb tekitab suuremat austust? Kas ülemus, kes annab korraldusi, või ülemus kes on oma nõu ja jõuga toeks ja aitab kaasa töö paremale sujumisele? Kumb tekitab suuremat usaldust? Kas ülemus, kes naeruvääristab sinu puhkusesoove kolleegide ees, või ülemus, kes märkab et oled veidi tõbine ja küsib kas sooviksid vaba päeva, et homme produktiivsem olla?
Sama lugu on ka koertega, ainult et meie nende omanikena oleme saanud sõltumata oma varasemast CV-st kohe ka edutuse juhtivale kohale. Kuidas me seda positsiooni kasutame, on meie teha, aga ka tagajärgede eest vastutame meie ise. Seetõttu on mõistlik istuda maha ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaksime me olla oma koerale heaks juhiks.
Hirmude juurde tagasi tulles avanebki meile selleks suurepärane võimalus. Nimelt saame me märgata, mõista, aidata ja toetada oma sõpra koledates olukordades ning planeerida hiljem oma käike selliselt, et me ei paneks teda uuesti liiga raskesse olukorda.
Kui meie sõbranna mees jätab ta maha, siis mida me teeme? Me lähme meelitame ta kodust välja, ostame võib-olla pudeli veini ja laseme tal nutta ja rääkida kõik hingelt ära, samal ajal mõistvalt noogutades ja teda kallistades. Kui meie laps kardab ilutulestikku, siis me läheme koos temaga vaiksesse nurka, teeme kõik selleks et õues toimuva mäsu hääled ära summutada ja räägime talle muinasjutte ning pakume kooki. Kui meie abikaasal on ees suur esinemine aditooriumi ees, siis me aitame tal ennast koguda ja minna kohale just siis, kui tema tunneb et ta on selleks valmis, isegi kui see on 10 minutit lubatud esinemisajast hiljem. Me julgustame teda inspireerivate näidetega teiste inimeste eduslugudest, me pakume talle ehk suhkruvett ja me sosistame talle vaikselt kõrva „Sa saad sellega hakkama!“ just vahetult enne, kui ta läheb. Ja loomulikult oleme me auditooriumis esireas, plaksutame kõige kõvemini ja vastame talle sooja naeratusega iga kord, kui meie pilgud kohtuvad.
Miks peaks koertega kuidagi teisiti olema? Kui su koer sai suure ehmatuse osaliseks, siis aita ta esimese asjana hirmsast olukorrast ära- vii ta tuppa, autosse või jookse lihtsalt koos temaga kaugele eemale, kuni näed et koer rahuneb ja ta turvatunne taastuma hakkab. Kui su koer on pikemalt šokis millestki, mis juhtus (näiteks ilutulestikust), siis loo talle mõnus pesa kuskile vaiksesse toanurka, pane kardinad ette ja raadio käima ning istu tema kõrval, naerata soojalt ja räägi temaga. Vahet ei ole mida sa räägid, koer tunneb sinu häälest, et sa oled talle toeks ja sina oled tema kalju. Kui koer võtab vastu mõne maiuse, ei tee ka see paha. Kui sa lähed aga oma koeraga veterinaari juurde, groomeri juurde või näitusele ja sa näed, et tal kints veidi väriseb ning ta nuusib palju suurest ärevusest, siis anna talle võimalus ennast veidi eemal koguda, suhtle temaga siis kui ta seda soovib ning lõpuks, kui ta ennast ületab ja astub sammu oma hirmuobjekti suunas, siis anna talle kogu oma hingest mõista, milline superstaar ta on!
Aga kas ma ei kinnista sellega koera hirmu? Äkki ta hakkab edaspidi veel rohkemgi kartma? Kas eeltoodud inimnäidetele tuginedes kardaksid sa, et äkki su sõber hakkab saama meeste poolt rohkem maha jäetud, kui sa teda lohutad, või su laps iga kord ilutulestiku peale nutma, et kommi saada, või su mees esinemisele minekul jokutama, et sinu ergutuskõnet kuulata? Ilmselt mitte. Ja kui see juhtubki, siis on tegemist juba teadliku käitumisega, mis allub operantse tingimise seaduspäradele ja mida on tänu sellele võimalik ka palju lihtsamini muuta, kui emotsionaalset vastet tingida oli.
Loomulikult on võimalik koera ka paanikasse ajada oma lohutamiskatsetega, aga see viitab juba asjaolule, et omanik on ise väga ähmis ega tea, kuidas koera aidata. Selleks, et asi toimiks, keskendu kõigepealt enda hingamisele. Hinga pikalt sisse ja hinga välja, tee seda kuni tunned et hakkad rahunema. Ka sirutamine ja lõdvestamine aitavad. Mana näole naeratus ja meenuta vaimusilmas mingit eriti sooja ja toredat hetke, sellega saad viia oma mõtted positiivsematele radadele. Hoia oma selg koeraga suheldes srigena ja silita koera õrnalt enda poolsest küljest käeseljaga, see mõjub kõige rahustavamalt. Ja kui sa tunned, et sa seda kõike praegu momendil lihtsalt ei suuda, siis liigu koeraga kähku keskkonnast välja- mitte isegi niiväga koera, kui sinu enda pärast. Te mõlemad peate tundma ennast hästi selleks, et teineteist aidata! Ja kui sa pididki keskkonnast lahkuma enda pärast, siis ära ole enda peale pahane. See, et sa nii tundsid, näitab ju selgelt, kui väga sulle su sõbrakese heaolu hinge läheb. Küll järgmine kord läheb juba paremini :).
Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks- ära karda olla oma koerale hea juht ja olla tema kalju rasketel hetkedel!
Siin on meie FDSA Train the dog in front of you kursuse kodutöö (Aitäh kallid sõbrad, tänu kellele ma saan seda kuld-tasemel võtta! :) ) video, millelt on näha, et pakkudes koerale tuge, koer mitte ainult ei anna endast hiljem töötades rohkem aga ka tema vajadus pauside järele hakkab tasapisi vähenema:
RSS Feed
