Kassu oli õige leplikum koer, keda ma tundnud olen. Kui keegi teda pahandas, siis maksimum reaktsioon tema poolt oli karvade turri ajamine ja ülepingutatult suur urin. See oli nii läbinähtav bluff, et ükski mängukaaslane ei võtnud seda kunagi eriti tõsiselt ning edasi mängides sai selgeks, et polnudki vaja. Kassu mitte kunagi oma elu jooksul ei rünnanud ühtegi koera ega inimest. Isegi enesekaitseks ei teinud ta mitte kunagi kedagi katki. Tegelikult ka mänguhoos ei kutsunud ta oma ülemeelikuid kaasalasi korrale- pidin alati ise vahele astuma, kui teda liiga hullult kiusama hakati. Vanaduspõlves jäi ta haardetugevuse tunnetus nõrgemaks ja mõnikord ta mängides või maiust võttes võis teha kogemata haiget - aga mitte iial ei teinud see koer ühelegi inimesele ega koerale tahtlikult haiget. Kunagi ei pidanud ma kartma uute koerte või inimestega kohtudes, et Kassu käituks kuidagi halvasti (ok päris vanast peast muutus ta ka natukene kiuslikuks). Ta oli see koer, kes sai alati kõigi koertega hästi läbi. Isegi nendega, kes tema suhtes üldse sõbralikud ei olnud. Ma ei pidanud sellepärast isegi mõtlema kunagi, et äkki talle mõni koer ei passi, sest see oli tema puhul lihtsalt nii loomulik, et ta kõigiga sõbralik oli. Kassu ei pidanud ka kunagi pikka viha- sai peksa, raputas korra ja kutsus oma vaenlase mängima või keeras ennast tema kõrvale kerra tudule. Mäletan kuidas me Konuveres imestasime, et ta alati ronis Kissy küljealla magama- koera, kes teda millegipärast kõige vähem sallis. Kissy urises, läks eemale ja mõni hetk hiljem läks Kassu talle vaikselt järgi ja keeras ilma suhtlust alustamata uuesti tema kõrvale kerra :D. Ta vist ei saanudki elu lõpuni aru, et kõik koerad maailmas ei ole sõbralikud. Isegi pärast kümneid rünnakuid nooruspõlves oli Kassu reaktsioon igale lähenevale võõrale koerale rõõmus sabaliputus ja mängulekutse sõltumata teise koera kehakeelest. Tänu oma rõõmsameelsele ja leplikule loomusele oli Kassul palju sõpru. Koer-sõpru ja inim-sõpru igas suuruses ja vanuses. Igal pool kus me elasime, tekkis tal mõne majaelanikuga mingi isiklik sõprus. Nii ei olnud ebatavaline, kui tänaval jalutades minu jaoks võõrad inimesed lehvitasid ja hüüdsid "Tere Kassu". Mõnedel inimestel oli temaga nii eriline suhe, et nad võtsid vaevaks spetsiaalselt Kassule osta mänguasju ja närimismaiuseid ning tõtata oma tegemiste kõrvalt õue neid Kassule üle andma. Võõrad inimesed. Kassu sõbrad :). Samuti oli kõikjal kus me elasime, Kassul mingi isiklik laste fännklubi. Tihti juhtus, et keset jalutuskäiku jooksis meie juurde kamp mudilasi ja Kassu kadus paide rahe alla ära niimoodi, et ainult tema õnnelikult lehviv saba oli näha. Minu ülesanne oli jälgida kõigi nende suhtluste juures, et keegi kogemata kellelegi liiga ei teeks ja Kassu midagi lubamatut sisse ei sööks. Ja loomulikult kaasnes ka kohustus rääkida Kassu eest tema elulugu ja päeva kokkuvõtteid :). Kassu on otse või ümber nurga toonud minu ellu ka palju väga kalleid sõpru, mille üle mul on eriliselt hea meel. Kallistused siinkohal teile kõigile! :) Kassu ei olnud mingi komissaar Rex. Tema trikkide ja sõnakuulelikkuse repertuaar ei olnud suur ega ka lõpuni viimistletud. Mõnda käitumisprobleemi ma ei osanud tema nooruses lahendada ja need leidsid lahenduse alles pensionipõlves, kus minu huvi koolituse vastu kasvama hakkas. Näiteks oli tal väga tugev jahiinstinkt, mis kulmineerus saakloomade tapmisega. Selle jahiinstinkti tõttu ei olnud ta ka rihmata jalutamiseks piisavalt usaldusväärne. Talle meeldis meie rõõmuks mängu ajal lärmata ja püsivus või kannatlikkus ei olnud tema tugevaimad küljed. Samuti ei olnud ta oma keha tunnetamises ja koordinatsioonis kõige osavam koer. Aga tema elutee lõpusirgel ma mõistsin, et need kõik probleemid olid suurelt jaolt koolituslikud probleemid- minu lahendada. Täna ma oma koera enam samamoodi ei kasvataks. Kassu kasvas suuresti ise. Ja üllatavalt hästi kasvas tegelikult. Palju tema käitumisprobleeme siiski said tema eluajal lahendatud. Näiteks põdes ta üksindusahistust ja ulgus üksi jäädes, ei osanud täiskasvanuna meile tulles toas puhtust pidada, tiris rihmaga jalutamisel, tuuseldas prügikaste, varastas ja näris sokke jmt. Oma lapsepõlve oli ta veetnud metsas omasuguste keskel ja sotsialiseerimistööd oli vaja teha väga palju. Alguses kartis ta paljusid asju sellisel määral, et läks nende läheduses täielikult lukku. Aga sellest kõigest sai nagu möödaminnes minevik ja peagi ei uskunud enam keegi, et tal tegelikult mingeid probleeme oleks olnud. Hiljem õpetas ta mulle, et sõbralikult motiveerides ja avatud suhtumisega ei ole isegi väga keerulistest katsumustest raske üle saada. Nii õnnestus mul õpetada talle (või äkki tal mulle?) lahtiselt jalutades meiega koos püsimist ning uskuge või mitte- väikeloomade jahti katkestama. Ma ise pidin ka imestusest pikali kukkuma, kui avastasin et minu skepsise tõttu tegelikult täiesti ebaregulaarselt tehtud harjutused andsid tulemuse, kus varem väikeloomi murdnud koer hüppas kassi järele sööstes õhus ümber vaid mõne kuiva krõbina nimel (pigem oli see refleks, mitte preemia, mis teda selleks sundis). Pean seda õppetundi kõige väärtuslikumaks, mida koerad mulle õpetanud on, sest see muutis minu suhtumist koerte koolituse osas selliseks nagu ta praegu on. Loomulikult seavad geneetika ja halvad elukogemused koerakoolituses ka teatavaid piire aga liiga tihti me ütleme asjade kohta "see on võimatu" enne, kui me oleme korralikult pead murdes välja mõelnud ja proovinud erinevaid strateegiaid. Mõnikord võib siiras usk oma koerasse olla ainus positiivne asi, mis meid tagant innustab...ja kui sa usud enda koera, siis on vähe asju mida ta teha ei suuda. Selline on minu kogemus. Kassu oli minu väike kohvrikoer. Ta ei olnud tegelikult väike aga ta saatis mind peaaegu igal pool ja oli sealjuures peaaegu märkamatu. Märgati teda ainult tänu tema ilusale välimusele. Võisin ta võtta kaasa sõprade juurde, kooli, ülikooli loengutesse, raamatukokku, tööle või kuhu iganes. Ta käis olude sunnil meiega kaasas isegi mitmetel suguvõsa kokkutulekutel, matustel ja muudel teatava etiketiga suurematel üritustel. Sõitsime koos ühistranspordiga ja liikusime jala ajuvabalt pikkasid matkasid. Lapsena oli küllalt tavaline, et me hulkusimegi Kassuga koos terve päeva kuskil väljas. Ja mitte kunagi ei olnud temast tüli. Kui liikusime, liikus ta ilusti viisakalt kaasa, kui olime paigal siis ta võis kasvõi tunde vaikselt puhata kuskil tooli all. Ja kui keegi sõber või võõras tegi talle seda rõõmu, et kutsus mängima, siis Kassu kaks korda ennast paluda ei lasknud. Väga uhke tunne oli, kui inimesed kiitsid tema viisakat käitumist. Ehkki mulle jäi arusaamatuks, mida see koer siis tegema peaks näiteks loengul istumise ajal- kisama, märatsema ja ringi jooksma või? Loengutes ikka ju magatakse :D. Kohvrikoerana saatis Kassu mind alati ka Konuveres. Seal veetsime lapsepõlves peaaegu kõik koolivaheajad. Hoolitsedes kenneltüdrukuna 15 husky, 4 njuufa, hobuste ja kutsikapesakondade eest, oli Kassu ka alati kõigesse kaasatud. Seda küll ka sellepärast, et ta oli mu lemmik aga suuresti ka sellepärast, et Kassu oli alati tegutsemiseks käpp. Jalutama?- tavai! Trenni tegema?- jee! Näitusetrenni?- Noo hea küll... Ükskõik mida me ette võtsime, alati andis ta energilise soorituse ja jättis kergestu mulje, et ta ei väsigi ära. Kassu oli kloun ka. Tal juhtus tihtipeale äpardusi, kus ta jäi kuhugi kinni või tegi mingeid akrobaatiliselt veidraid asju jamast pääsemiseks. Oma muretu suhtumisega tuli ta alati probleemidest kergelt välja ja ehmatust sisaldanud juhtumised said edasi räägitud juba kui naljalood. Tal juhtus palju äpardusi, aga talle meeldis ka esineda. Mäletan, kuidas ta näiteks oma seakõrvaga mängis häälekalt ja teatraalselt. Ja kui see seakõrv mängutuhinas lendas meie vaateväljast minema, siis mäng katkes seniks, kuni Kassu oma kõrva üles leidis ja nagu muuseas meie nähtavusse tagasi tuli. Sealt jätkus mäng endise hooga edasi. Kusjuures alati ta kontrollis ühe silmaga, kas me ikka vaatame. Paljudele sõpradele jäi eriliselt meelde ka tema jutukus- nimelt iga mängu juurde kuulus alati huskydele omane jauramine, jorin ja Kassule endale nii tüüpiline räuskamine. Kalduvus kisada tahtis tal igal juhul avalduda söögiaegadel, jalutama minnes või millegi muu toreda ootuses, ehkki terve elu püüdsin talle õpetada, et nii ta neid hüvesid küll ei saa. Eriliselt meeldis talle juttu puhuda sk trennides püsivõtete ajal koos sõprade malamuutidega ja siis kui ta ühel hetkel käsu alt ära tuli ja minu ümber rallima hakkas. Ulguda Kassu hästi ei osanud aga räuskamisega läbisegi sai ta vähemalt üritamise eest alati maksimum punktid. Vaiksetel kaisutamishetkedel tegi ta sarnaselt oma emale ja mõnele pesakonnakaaslasele vaevukuuldavat vilinat, mida meie peres kutsuti sosistamiseks :). ...jätkub... | |
0 Comments
Leave a Reply. |
Me ei saa alati seda koera, keda me tahame. Kategooriad
All
ArHIIV
July 2018
|