Diivanihuskyd
Siberi huskyd ja muud krantsid
  • Uudised
  • Koertekool
  • Koerad
  • mina
  • siberi husky
  • Lemmikud lingid
  • Lemmikud raamatud
  • Kontakt

Kellele on vaja probleemkoeri?

26/11/2015

11 Comments

 
PictureTere, mina olen Kiefer. Mina kardan ümbritsevat suurt maailma, eriti teisi koeri, autosid ja inimesi. Pimedas on need asjad veel eriti hirmsad. Ma võin agressiivselt reageerida kõigele, mida ma ei tunne ja minu moto on: parim kaitse on esimesena rünnata. Kas sa oleksid valmis minusuguse koera jaoks? *
Kellele on vaja probleemkoeri?
Probleemkoera all mõtlen ma koeri, kellel on geneetiline eelsoodumus olemas ja välja on kujunenud mõni käitumisprobleem. Probleemiks võib olla madal ärritite taluvuslävi (reaktiivsus, argus), väikene stressitaluvuslävi (koer läheb kergesti endast välja), selge pea puudumine (koer ei suuda ärritunud seisundis vahet teha sõbral ja vaenlasel), ebakindlus (koer on ebakindel uutes olukordades), sundkäitumised, oskamatus rahuneda või puudulik elukogemus. Eks probleemne võib olla ka tegelikult igasugune muu koer, kelle juures mingi omadus teeb temaga koos elamise tülikaks (pimedus, kurtus ja muud erivajadused näiteks, või ka lihtsalt kasvatamatus). Need viimased ei ole otseselt probleemkoerad, aga ka nendega kooselu võib olla väga raske.

Tõstke käsi, kes tahab endale sellist koera!

Umm... ma ei näe käte merd.  Tõstan siis ise vargsi käe, sest mulle pakub sügavat huvi koerte psühholoogia ja probleemkäitumiste lahendamine. Ma olen valmis õppima ja parim viis õppimiseks on otsene kogemus. Ja veel - mu lemmik tõug (siberi husky) tuleb tavaliselt sissekodeeritud probleemidega nagu kõrge jahiinstinkt, madal karjainstinkt inimese suhtes, tohutu energia ja suurepärane probleemilahendamise võime. Nad on lärmakad, nad jooksevad ära, nad murravad teisi loomi, neid ei pea kinni ükski aed... ja ometi on nad täiesti vapustavad koerad, kui neile pakkuda seda mida nad vajavad. Aga mitte igaühe jaoks. Ma näen kuidas kuskil eemal paar inimest veel tõstavad vargsi käe. See on tore.

Nüüd tõstke käed, kellel teist on kodus ruumi kasvõi ühele sellisele koerale veel?  

Mina kätt ei tõsta, mul on kohad täis. Raske on aru saada, kas keegi seal tagapool tõesti tõstis käe, või niheles lihtsalt.

Jah, mis siin salata- Ei ole just palju inimesi, kes tahavad oma igapäevaellu ca kümneks aastaks mingit sellist koera, kellega peab iga päev intensiivselt tegelema, et hoida teda kaine mõistuse juures. Veel vähem on inimesi, kes tahavad endale koera, kellel on juba väljakujunenud käitumisprobleemid. Mida raskemini on koer integreeritav ühiskonda, seda väiksem on ta võimalus leida endale kodu. Kui see koer on lisaks ilma paberiteta, näeb välja mittemidagiütlev, on hiigelsuur ja tugev, ei ole oma esimeses nooruses ja ei võimalda harrastada mõnda spordiala oma füüsiliste või vaimsete eelduste tõttu... siis sellisele koerale tahtjat leida ei olegi kohati võimalik.

PictureTere, mina olen Jassu. Ma olen väsimatu ja iseseisev husky. Olen spetsialiseerunud aiast väljamurdmisele ja lisaks olen vaimustav jahimees. Ükski aed ei hoia mind kinni ja ükski loom ei pääse mu eest pakku! Kas sa tahaksid minusugust koera endale?*
Kes on potentsiaalsed omanikud sellistele koertele?
Tavalise inimese jaoks, kel puudub arusaam koerte psühholoogiast, kes ei oska lugeda koera kehakeelt ja kes ei ole iial edukalt õpetanud koerale lihtsamaidki käskluseid, on selline koer väga raskesti hallatav. Selleks, et tavaline inimene sellise koeraga hakkama saaks, on vaja väga head õnne- see inimene peab koera saama siis, kui tal on palju vaba aega, valmidus õppida ja kui tal on tõsiselt pühendunud treener abiks võtta. Samas ei tea see tavaline inimene enamasti nendest kriteeriumitest midagi ja on ülimalt tõenäoline, et pärast esimest ehmatust pannakse see koerake elu lõpuni keti otsa elama või hakatakse talle otsima uut kodu. Terve internet on täis koeri, kelle pidamisega on mingi probleem, millega inimene toime ei tule ja kes seetõttu otsivad uut kodu. See on väga ebameeldiv pool koeramaailmast, sest ühelt poolt on see tohutult ebaõiglane koera suhtes aga samas on see ka tohutult raske koeraomanikule. Lisaks suurele igapäevasele murele kodus, materdatakse selliseid koeraomanikke igal pool, kuigi enamasti on tegemist inimestega, kes ei teinud oma otsust teadlikult ega saanud riske adekvaatselt hinnata. Surnud hobuse peksmine on see rahvakeeli, sest keegi ju ei küsi, kuidas need inimesed üldse said sellise koera (keegi pidi ta ju neile anda otsustama).

Parim võimalus probleemkoera jaoks on kogemustega koolitaja, sest neil on teadmised ja oskused sellise koera käsitlemiseks. Jess, meil on suurepärane lahendus olemas! ...aga kas ikka on? Reaalses elus on ülimalt ebatõenäoline, et kasvõi ühele eelkirjeldatud tingimusele vastav probleemkoer satuks kogenud koolitaja kätte. Mõni paberitega katkine bordercollie, saksa lambakoer, labrador või malinois ehk veel, kui koolitaja viitsib raisata sportkoera koolitamiseks kuluvat väärtuslikku aega täiskasvanud koera eelnevaks remondiks. Krantsidel, vanadel koertel ja füüsiliste või vaimsete puudujääkidega koertel on lootus sellisesse koju saada aga suhteliselt olematu. Põhjus väga lihtne- koolitajaid motiveerivad tulemused. Nad tahavad sportkoera, kellega saavutada kõrgeid tulemusi kiiremini, kui teised koolitajad. See on võistlus, kus aeg on määrava tähtsusega. Valides parima võimaliku geneetika ja varase kasvatusega kutsika, alustades tema treenimist sportkoera suunal juba 7 nädalaselt ja arendades teda iga päev, on pidevalt oht, et keegi ikkagi on kiirem ja parem. Kui aga võtta täiskasvanud koer või probleemkäitumistega koer, on see sisuliselt endale jalga tulistamine kohe teekonna alguses.

Teine probleem on veel. Nimelt seavad erinevad koeraspordialad koeramaterjalile päris korralikud piirid. Mitte ainult, et paberiteta koeraga ei saa MM tasemel võistelda ega CH tiitleid saavutada. Lisaks eeldavad kõik spordialad koeralt ka teatud vaimseid ja füüsilisi võimeid. Sportkoeral peab enamasti olema väga tugev stressitaluvusvõime, keskendumisvõime, kontakt inimesega,  kõrge motivatsioon toidu või mängu suhtes (eelistatavalt mõlemad), suurepärane koordinatsioon, kehaehitus mis võimaldab arendada suuri kiiruseid ja kiireid peatuseid, selge pea, enesekindlus, tolerantsus ja pommikindlus võõraste koerte ja inimeste suhtes jne. Palun lugege uuesti mu kirjutise esimesi lõike, kus on kirjeldatud millised omadused iseloomustavad probleemkoera ja milliste omadustega koertele on kõige raskem kodu leida. Mis te arvate, milline on tõenäosus et üks tavaline varjupaiga koer leiab omale kodu koolitaja juures? Ma ütleks, et tuhandeid kordi väiksem, kui tõenäosus, et nad jõuavad tavainimese kätte, kes nendega midagi peale ei oska hakata.

PictureTere, mina olen Ronni. Ma olen suur ja jõuline koer, kes ei mõtle mitu korda, et kaitsta hammastega oma varandust ja iseennast kõige eest mida ma kardan. Ma kardan autosid, trimmereid, naisterahvaid, võõraid koeri, hobuseid, kasse, rollereid, jalgrattureid, pauke, muruniidukeid ja kõike muud mis mulle on võõras. Kardan väga ka autosõite, siseruume ja üksi jäämist. Ja igasuguse inimkontakti üle olen nii õnnelik, et näksan ja tõukan oma sõpru suurest elevusest. Kas sa tahaksid minusugust koera endale?*
Kust need koerad tulevad?
Varjupaika jõuavad need koerad, kellele uut kodu ei suudeta/taheta/osata otsida. Enamasti segaverelised koerad, kellel ei ole olnud eelmist omanikku või eelmine omanik oli jobu. Segaverelisi koeri sünnib iga päev ja me ei saa sinna midagi eriti teha. Me saame reklaamida kastreerimise/steriliseerimise võimalusi (aga ka riske!), selgitada inimestele kui raske on leida sellistele koertele sobivaid kodusid, tõsta ühiskonna teadlikkust koerakasvatusest jne. Aga sellegipoolest jääb alati inimesi, kellel „lihtsalt juhtus“, et tulid kutsikad.

Siin on veel teine pool. Nimelt tõukoerte maailmas on samade juurtega probleem väga laialdane. Inimestel on kodus tõukoer, naabril või sõbral on juhtumisi sama tõugu koer ja kutsikad on ju nii armsad. Mõeldud-tehtud ja sünnibki üks pesakond hetkeemotsiooni ajel. Vahel ei ole tegemist isegi omaniku valikuga, sest koerad said kogemata kokku ja pesakond on tulemas (Mõnikord muidugi on nii sündinud ka vapustavalt häid pesakondi). Minu meelest on selline mõtlematult sündiv tõukoerte mass tohutult suur probleem. Miks?
Tõukoerad, olgu nad siis paberitega või ilma, näevad atraktiivsed välja. Nende suhtes on teatud ootused ja neil on teatud maine. Kui inimesed hakkavad mõtlema koeravõtu peale, ongi nende esimene mõte- mis tõugu koer valida? Ruttu hakkavad nad googeldama ja raamatuid lappama, et leida see tõug, mis tundub neile kõige nunnum. Enamasti ei järgne sellele analüüsi, mis iseloomuga see koer on, või mismoodi valida korralikku kasvatajat. Vastupidi, inimesed tahavad ruttu-ruttu saada just SELLISE välimikuga koera ja võimalikult ODAVALT.

Teiselt poolt on pikalt planeerimata kutsikate kasvatajatel peenike pihus- kutsikad söövad, tahavad tegelemist ja kasvavad-kasvavad-kasvavad. Mida pikemalt nad kätte jäävad, seda halvem on. Kuna kutsikad sündisid ilma pikema planeerimiseta, ei ole neile järjekorda ukse taga. Telefon heliseb sada korda päevas. Küsitakse rumalaid küsimusi, tehakse nõmedaid ettepanekuid. See kõik on väga väsitav. Lõpuks, kui ilmub inimene, kes on enam-vähem tõsiselt võetav (st suuteline maksma ja kindel kutsikaostu soovis), antakse talle pikema jututa kutsikas kaenlasse ja jess, ongi üks mure vähem. Viis murelast veel ja saabki jälle hingata. Lõpuks saavad kõik kutsikad kodudesse ja elu on lill. Kasvataja on õnnelik ja kutsikaostja on õnnelik. Probleemi nagu ei olekski.

Aga probleeme on, ja suisa kaks. Esiteks niimoodi kiirustades ja läbimõtlemata kutsikat ostes, satub omanik tavaliselt supi sisse. Ta avastab, et kutsikas käitub tõuomaselt (jahikoer jahib, valvekoer valvab, karjakoer karjatab) või veel hullem, üllatab mõne käitumisprobleemiga, sest kutsika vanemate valikul ei tehtud mingit korralikku selektsiooni. Inimene on paanikas, otsib väljapääsu ja kui ta ei oska probleemi kuidagi lahendada, lähebki koer teisele ringile. Nüüd sõltub kõik sellest, kui kiire on omanikul uue omaniku otsimisega ja kui suur on probleem. Kui omanikul on väga kiire ja probleem on väga suur, on ülimalt tõenäoline, et koer läheb taas teisele ringile. Ja kolmandale. Ja neljandale...

Teine probleem on, et sellised kutsikad võtavad tegelikult reaalselt ära võimaluse varjupaigakoertel kodu leida. Kui turul on ületootlus, siis inimesed muutuvad valivaks. Nad tahavad ju ometi parimat, mis saada on võimalik. Ilusat koera. Tarka koera. Naabri koerast paremat. Miks peaksid nad leppima mingi second hand koeraga varjupaigast? Ja nii ei eksi need inimesed kunagi isegi varjupaiga kodulehele ära. Samas kui sealsed toredad koerad ootavad oma õiget inimest kuude kaupa. Sellised koerad, kellest võiks saada suurepärane kaaslane kõrgemate koolitusambitsioonideta inimesele, kui ta viitsib natukene näha vaeva koera
kasvatusega. Mõned täiesti normaalsed aga tavalise välimusega koerad ootavad oma kodu varjupaigas isegi aastaid.

Ehk siis kallid kasvatajad, jõuame punkti juurde, mida ma tahan panna teile südamele. Kui te ei planeeri pesakonda- hoidke palun oma isased ja emased koerad eraldi. Kui see ei ole aga mitte mingil moel võimalik, siis püüdke leida lahendus rendilepingute näol selliselt, et eri soost koerad ei ela samas kodus või kaaluge kastreerimise/steriliseemise varianti koerte osas, keda ei ole kavas aretuses kasutada. Ka uue kodu otsimine aretusperspektiivita koertele on hea lahendus, eriti kui pühenduda tõeliselt hea pere leidmisse.

Kui te plaanite pesakonda teha, mõelge väga hoolega läbi ja vastake järgmistele küsimustele:

Kes on teie kutsikate sihtgrupp?
Mis on teie pesakonna tegemise eesmärk?
Kui palju inimesi te teate, kes saaks nende kutsikatega hakkama ja kellel on võimalus neid ka võtta?

Ärge vastake neile küsimustele kiirustades, võtke aega et mõelda. Argumenteerige oma peas korralikult. Kirjutage need vastused paberi peale välja ja hinnake neid kriitiliselt. Veel parem, kui panete need vastused kirja ka näiteks oma kodulehele, sest kutsikaostjale on see ülioluline informatsioon. Kui te olete kõike seda teinud, vaadake palun järgmistele lehtedele:

http://www.pets.ee/hoiupaik/koerad/
http://www.loomadevarjupaik.eu/loomad-varjupaigas/koerad-varjupaigas/koerad-kodu-ootel
http://www.greydogs.ee/index.php?option=com_zoo&task=category&category_id=207&Itemid=212&lang=et
http://valga.varjupaik.ee/view_album.php?set_albumName=album05
http://parnu.varjupaik.ee/view_album.php?set_albumName=koerad_koduootel

PictureTere, mina olen Hilux. Ma olen väga kiire ja tubli kelgukoer, aga ma kardan hirmsasti inimesi. Mulle ei meeldi kui nad mind vaatavad, jälitavad või katsuvad. Minu usalduse võitmine võib võtta kuid. Kas sa oleksid valmis minusuguse koera jaoks?*
Ja nüüd küsige endalt- kas teie planeeritav pesakond on ikka nii kuradi hea, et väärib kodu rohkem, kui need koerad seal varjupaikades? Kui saate vastata ausalt JAH, tehke see pesakond. Toetan teid kahel käel ja kallistan ka, sest selliseid häid kasvatajaid on nii vähe :). Kui teie hääl väriseb ja te peate hakkama enda kaitseks põhjendusi välja mõtlema - palun-palun-palun, jätke see pesakond parem tegemata. Ärge koormake meie niigi ülekoormatud varjupaiku uute koertega.

Lisan siia lõppu ka veidi statistikat (tuginen 2014 aasta andmetele, sest 2015 kokkuvõtteid ei ole veel tehtud).

Varjupaikadest käis läbi 687 (Varjupaikade MTÜ) + 419 (Tartu Koduta Loomade Varjupaik) + ca 700 (Tallinna Loomade Hoiupaiga kohta statistikat ei leidnud ja suurusjärgu arvutasin välja 2015 ligikaudsest koerte arvust) = ca 1800 koera.
Eesti Kennelliit registreeris 4349 koera. Populaarseim tõug oli kuldne retriiver, keda registreeriti 271 koera.

Fun fact: Minu lemmik tõugu, siberi huskysid, sündis 71 koera (Tuletame meelde, kui „kerged“ koerad  nad tüüpiliselt nad on. Kas Eestis tekib tõesti igal aastal 71 peret, kes tulevad sellise koeraga toime?)
Mis te arvate kui paljud neist Kennelliidus registreeritud pesakondadest olid põhjalikult läbi mõeldud ja planeeritud?

Korrutame Kennelliidu andmed vähemalt kahega, sest umbes teist sama palju sünnib Eestis paberiteta tõukoeri. Seega sünnib Eestis keskeltläbi igal aastal ca 8700 koera, kelle hulgast ca 1800 muutuvad üleliigseks.

Kas Eestis on vaja nii palju koeri?
Mis teie arvate, mis saaks siis, kui igal aastal jääks sündimata ca 2000 koera? Kas siis võiks äkki juhtuda, et varjupaikades oma kodu otsivate koerte arv väheneks (praegu käib sealt aastas läbi veidi alla 2000 koera)? Kas mõtlematu koeravõtu statistika oleks väiksem? Äkki tekiks probleemkoeri tekiks vähem?

Kindlasti ei laheneks nii kõik probleemid. Kindlasti sünniks veel palju planeerimata pesakondi ja kindlasti võtaksid osad inimesed mõtlematult koeri, kelle haldamine käib neil üle jõu. Aga ma arvan, et kui iga kasvataja mõtleks väga tõsiselt eeltoodud kolmele küsimusele ja eitavate vastuste korral jätaks mõne pesakonna tegemata, oleks see päris hea algus. Ja mis veel parem - iga kasvataja saab aidata kaasa sellele muutusele!

*Kiefer, Ronni ja Hilux on kodudes, kus neid armastatakse ja nende mured on tänaseks enamuses minevikuks saanud. Jassu elutee lõppes ebaõiglaselt varakult, kui ta ühel oma rännakul auto alla jäi.


11 Comments
Marit
26/11/2015 05:26:00 am

Vägagi nõus selle tekstiga, aga see 4350 koera, kes Eesti Kennelliidus on registreeritud, kui palju neist jääb Eestisse? Väga paljudes tõugudes läheb enamus kutsikaid välismaale, eriti headelt kasvatajatelt ning kindlasti ei võta nemad kunagi ära ühegi varjupaiga koera kodu.

Reply
Emma link
26/11/2015 05:48:10 am

Aitäh :). Eks need numbrid ongi väga ümmargused ja vaieldavad. Panin nad kirja rohkem selleks, et saada silme ette suurusjärku. Kindlasti ei väida ma, et kõik Kennelliidus registreeritud pesakonnad võtaks varjupaiga koertelt kodusaamise võimalust. Pigem just pidasingi silmas neid kasvatajaid, kes ei planeeri pesakondi pikalt ette. Pooldan igati läbimõeldud ja head aretustööd :).

Reply
Triinu
26/11/2015 11:45:43 am

Tere, enam-ähem nõus artikli sisuga aga murekoht ei ole siiki ju kasvatajad (EKL kasvatajad mitte suvalised emase koera omanikud).

Kui inimesel on mingi kindel eesmärk, miks ta koera võtab nt. jaht, töö, lemmik, ja soov saada kindla välimuse ja iseloomuga koera, siis ta varjupaika suvalist krantsut võtma ei lähe. Ükski varjupaiga/probleemkoer ei kaota kodu tõukoerte pärast, vaid pigem seetõttu, et neid endid on liiga kergekäeliselt maailma toodud.

Probleem algab ju sellest, et iga inimene võib minna ja võtta lemmiku ning siis ta hüljata, pole üleriigilist kohustust loomi kiipida ega koolitada.


Reply
Emma link
26/11/2015 10:48:21 pm

Aitäh mõtteid jagamast :)
Loomulikult on sellel probleemil mitu tahku ja kindlasti on suur probleem ka krantside ületootlus. Samas sellele sihtgrupile suunatud artikleid on juba päris palju ning minu blogisse see sihtgrupp üsna tõenäoliselt ei satu.
Tõukoerte maailmas on minu hinnangul siiski ka probleem päris suur, sest kuulen tihti inimestelt muret järgmiste probleemidega:
1) Teenistuskoerad, kes on helitundlikud ja ebakindlad
2) Retriiverid, kellel ei ole kaasasündinud pehmet haaret
3) Kelgukoerad, kes tahaksid teisi koeri lõunaks süüa
Neid näiteid on veelgi aga ma ei suuda neid kõiki ühe kommentaari või blogipostitusega haarata. Kui kõik need koerad on kellegi teadliku aretusvaliku tulemus, siis on minu meelest midagi valesti. Inimesi, kes võtavad koera teadlikult töö või spordi jaoks on väga väike hulk võrreldes inimestega, kes tahavad endale lihtsalt lemmiklooma. Samas eelnimetatud iseloomuprobleemidega koertest ei ole tegelikult huvitatud ju kumbki sihtgrupp.
Seda probleemi, et iga inimene saab võtta mõtlematult koera ja siis ta hüljata, aitaks samuti lahendada see, kui kasvatajad teeksid pesakondi mingi eesmärgiga ja ei annaks kutsikaid suvalistele inimestele.

Reply
maarja
26/11/2015 08:56:27 pm

meil on kodus alaska malamuut kellel probleemid . ja kuna tal on ka eriti suur ravimite allergia siis on ta mitukorda peale manustamist sattunud haiglasse kuna kardame teda. on pogenenud ja rynnanud oma inimest. oleme tahtnud teda ka ara anda ( onneks leidsime põgenemisele lahenduse). ja nii kohutav on see et pole kuhugi poorduda oma probleemse koeraga. kuna peres on ka vaike laps siis on vaga raske.v ahepeal tuleb nii suur stress et peab koera õue laskma aeda ja mõtled et kas sellist looma on vaja. ( aga siis tuleb ta tuppa ja kõik on korras)

Reply
Emma link
26/11/2015 10:54:57 pm

Aitäh, et julgesid jagada oma lugu. Kujutan ette, kui pingeline võib olla elu koeraga, kes on pereliikmeid rünnanud. Kahjuks olen kuulnud sarnaseid lugusid veel paljudelt malamuudi omanikelt, nii et te ei ole oma mures üksi. Kui soovite abi treeneri või kirjalike abimaterjalide otsimisel, võite kirjutada mulle meilile ja aitan rõõmuga. Ka on mul plaanis avaldada lähiajal artikkel ressursivalvamise probleemist, mis on üks levinumaid põhjuseid koerte inimestevastase agressiooni korral (kuigi on ka sadu muid põhjuseid).

Reply
Katrin
26/11/2015 09:44:29 pm

Sain veerbruaris koplist leitud hundikoera.hirme tal on aga järjekindlusega armastusega oleme mega edusamme teinud.ma ei mõelnud kordagi miks .kas jne.tuli .on.jääb

Reply
Emma link
26/11/2015 10:58:22 pm

Väga tore kuulda, et julgesite teha sellise valiku. Teiesugused inimesed on peamine tugitala selle probleemirägastiku leevendamisel-lahendamisel. Kindlasti on selliste murekoerte probleemide lahendamine raske töö, aga eks seal on ka oma positiivne pool, sest iga väiksemgi edusamm teeb tuju rõõmsaks nii inimesel kui ka koeral :).

Reply
Siiri
28/11/2015 08:34:40 am

Läbi 40 aasta on meie peres olnud kokku 10 koera, esimene suri avarii tagajärel, olin siis väga väike..., teine porvo viirusesse teistkordsel nakatumisel, vaktsineerimisest soltumata, kolmas 17-aastaselt (väike koer), neljas 11-eluaastal (suur koer), praegu on minul kodus 3 ja emal 3 erineva suurusega koera, koik neist on hästi toidetud (mitte ainult kuivtoiduga), armastatud-hoitud, öösiti toas ja aiast väljas ei lähe rihmata ka kuigi kaugele inimkaaslasest. Eranditult koik on segaverelised, kuid vähemalt pooltõukoerad (s.t üks vanematest, ema reeglina, on olnud tõukoer). Varjupaigast ei ole siiski ühtki looma votnud, sest kokkupuude nende pidajatega ei ole andnud positiivset emotsiooni, pigem vastupidi, kahjuks. Kassi olen mõelnud võtta, aga mulle on nende mone katse puhul isegi vastamata jäetud!! Meilidele nimelt. Kahtlemata on halb, kui kutsikad sünnivad ootamatult ja jumal teab, kellel, taksil saksa lambakoeraga, mille tulemusel voib emane ise surra... (tean sellist juhust), AGA veel hullem on see, et kui keegi püüab oma toutunnistuseta kutsikale voi kassipojale kodu leida, saab ta FB l rohkem negatiivset kriitikat, kui keegi iial ära teeninud on... Minu meelest. Jah, ka meil on olnu üks segavereline pesakond ja jumal tänatud, saan senini positiivset tagasisidet enamiku kutsikate uutelt omanikelt... 40 a kohta pole see just hull tootmine ja oleme hiljem osanud ka steriliseerimata/kastreerimata loomad lahus hoida selle lühikese ajal jooksul, kui voiks midagi juhtuda. Jah, inimeste teadlikkust voiks tosta, kuid voiks ka mitte soimata, kui neid segaverelisi loomi on. Kui ma veel kunagi peaksin koera votma, siis ikka ilmselt poolverelise ja kellegi kodust ning tean ka teisi sama suhtumisega inimesi, s.j nende hulgast, kes on kallist toukoera oi kui palju ravinud ja ta ikkagi suhteliselt noorelt matnud. Ma voin olla rumal ja eelarvamustega, aga ma tean, mis verd koera ma iial ei vota ja miks ma naljalt ka ühtegi varjupaika ei külasta.

Reply
Emma link
29/11/2015 10:45:36 pm

Aitäh arvamuse jagamise eest. Eks see artikkel oli samuti minu isiklik arvamus. Põhjus, miks mina ei poolda teadmata taustaga koertele pesakondade tegemist, on ennekõike selles, et ma olen umbes 15 aastat õppinud, kuivõrd keeruline on isegi teadaoleva sugupuuga koerte aretusvalikuid tehes erinevaid tervise ja iseloomu probleeme vältida. Koerte sugupuud tundmata ei saa minu meelest teadlikust riskide vähendamisest üldse rääkida. Aga eks igal inimesel on õigus oma arvamusele ja see on tore, et julgesite ka oma arvamuse välja öelda :). Sellega olen 100% nõus, et inimesed on vahel põhjendamatult õelad FB ja foorumite kommentaare kirjutades ning ma mingil juhul ei kiida seda heaks.

Reply
Kristiina
26/11/2016 08:32:02 am

Muidu nõus, aga väide, et tõukoertele pojad võtavad ära varjupaik koerte võimaluse on kaheldav. Need, kes tahavad tõukoera ei võtaks niikuinii varjupaigast. Pigem jätaks mitmed siis hoopiski võtmata. Kas seen hea pole kindel, sest ka koerainimeseks võibkasvada koeraomanikuna.

Reply

Your comment will be posted after it is approved.


Leave a Reply.

    Me ei saa alati seda koera, keda me tahame.

    Aga me saame alati selle koera, keda me vajame :)

    Kategooriad

    All
    Aasta Kokkuvõtted
    Agility
    Kassi Koolitamine
    Kassu Seiklused
    Kassu Trenn
    Meera Näitus
    Meera Seiklused
    Meera Trenn
    Meera Võistlus
    Mõtisklused
    Motivatsioon
    Raamat
    Ronni Seiklused
    Ronni Trenn
    Siberi Husky Imeline Koeratõug
    Sk Video
    Sõnakuulelikkus
    Treeningplaanid
    Vedu

    ArHIIV

    July 2018
    April 2018
    March 2018
    January 2018
    July 2017
    June 2017
    May 2017
    March 2017
    February 2017
    January 2017
    December 2016
    October 2016
    September 2016
    July 2016
    April 2016
    February 2016
    January 2016
    December 2015
    November 2015
    October 2015
    September 2015
    August 2015
    July 2015
    June 2015
    May 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    July 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013

    RSS Feed

Powered by Create your own unique website with customizable templates.