Tere, mina olen Kiefer. Mina kardan ümbritsevat suurt maailma, eriti teisi koeri, autosid ja inimesi. Pimedas on need asjad veel eriti hirmsad. Ma võin agressiivselt reageerida kõigele, mida ma ei tunne ja minu moto on: parim kaitse on esimesena rünnata. Kas sa oleksid valmis minusuguse koera jaoks? * Kellele on vaja probleemkoeri?
Probleemkoera all mõtlen ma koeri, kellel on geneetiline eelsoodumus olemas ja välja on kujunenud mõni käitumisprobleem. Probleemiks võib olla madal ärritite taluvuslävi (reaktiivsus, argus), väikene stressitaluvuslävi (koer läheb kergesti endast välja), selge pea puudumine (koer ei suuda ärritunud seisundis vahet teha sõbral ja vaenlasel), ebakindlus (koer on ebakindel uutes olukordades), sundkäitumised, oskamatus rahuneda või puudulik elukogemus. Eks probleemne võib olla ka tegelikult igasugune muu koer, kelle juures mingi omadus teeb temaga koos elamise tülikaks (pimedus, kurtus ja muud erivajadused näiteks, või ka lihtsalt kasvatamatus). Need viimased ei ole otseselt probleemkoerad, aga ka nendega kooselu võib olla väga raske.
Tõstke käsi, kes tahab endale sellist koera!
Umm... ma ei näe käte merd. Tõstan siis ise vargsi käe, sest mulle pakub sügavat huvi koerte psühholoogia ja probleemkäitumiste lahendamine. Ma olen valmis õppima ja parim viis õppimiseks on otsene kogemus. Ja veel - mu lemmik tõug (siberi husky) tuleb tavaliselt sissekodeeritud probleemidega nagu kõrge jahiinstinkt, madal karjainstinkt inimese suhtes, tohutu energia ja suurepärane probleemilahendamise võime. Nad on lärmakad, nad jooksevad ära, nad murravad teisi loomi, neid ei pea kinni ükski aed... ja ometi on nad täiesti vapustavad koerad, kui neile pakkuda seda mida nad vajavad. Aga mitte igaühe jaoks. Ma näen kuidas kuskil eemal paar inimest veel tõstavad vargsi käe. See on tore.
Nüüd tõstke käed, kellel teist on kodus ruumi kasvõi ühele sellisele koerale veel?
Mina kätt ei tõsta, mul on kohad täis. Raske on aru saada, kas keegi seal tagapool tõesti tõstis käe, või niheles lihtsalt.
Jah, mis siin salata- Ei ole just palju inimesi, kes tahavad oma igapäevaellu ca kümneks aastaks mingit sellist koera, kellega peab iga päev intensiivselt tegelema, et hoida teda kaine mõistuse juures. Veel vähem on inimesi, kes tahavad endale koera, kellel on juba väljakujunenud käitumisprobleemid. Mida raskemini on koer integreeritav ühiskonda, seda väiksem on ta võimalus leida endale kodu. Kui see koer on lisaks ilma paberiteta, näeb välja mittemidagiütlev, on hiigelsuur ja tugev, ei ole oma esimeses nooruses ja ei võimalda harrastada mõnda spordiala oma füüsiliste või vaimsete eelduste tõttu... siis sellisele koerale tahtjat leida ei olegi kohati võimalik.
Probleemkoera all mõtlen ma koeri, kellel on geneetiline eelsoodumus olemas ja välja on kujunenud mõni käitumisprobleem. Probleemiks võib olla madal ärritite taluvuslävi (reaktiivsus, argus), väikene stressitaluvuslävi (koer läheb kergesti endast välja), selge pea puudumine (koer ei suuda ärritunud seisundis vahet teha sõbral ja vaenlasel), ebakindlus (koer on ebakindel uutes olukordades), sundkäitumised, oskamatus rahuneda või puudulik elukogemus. Eks probleemne võib olla ka tegelikult igasugune muu koer, kelle juures mingi omadus teeb temaga koos elamise tülikaks (pimedus, kurtus ja muud erivajadused näiteks, või ka lihtsalt kasvatamatus). Need viimased ei ole otseselt probleemkoerad, aga ka nendega kooselu võib olla väga raske.
Tõstke käsi, kes tahab endale sellist koera!
Umm... ma ei näe käte merd. Tõstan siis ise vargsi käe, sest mulle pakub sügavat huvi koerte psühholoogia ja probleemkäitumiste lahendamine. Ma olen valmis õppima ja parim viis õppimiseks on otsene kogemus. Ja veel - mu lemmik tõug (siberi husky) tuleb tavaliselt sissekodeeritud probleemidega nagu kõrge jahiinstinkt, madal karjainstinkt inimese suhtes, tohutu energia ja suurepärane probleemilahendamise võime. Nad on lärmakad, nad jooksevad ära, nad murravad teisi loomi, neid ei pea kinni ükski aed... ja ometi on nad täiesti vapustavad koerad, kui neile pakkuda seda mida nad vajavad. Aga mitte igaühe jaoks. Ma näen kuidas kuskil eemal paar inimest veel tõstavad vargsi käe. See on tore.
Nüüd tõstke käed, kellel teist on kodus ruumi kasvõi ühele sellisele koerale veel?
Mina kätt ei tõsta, mul on kohad täis. Raske on aru saada, kas keegi seal tagapool tõesti tõstis käe, või niheles lihtsalt.
Jah, mis siin salata- Ei ole just palju inimesi, kes tahavad oma igapäevaellu ca kümneks aastaks mingit sellist koera, kellega peab iga päev intensiivselt tegelema, et hoida teda kaine mõistuse juures. Veel vähem on inimesi, kes tahavad endale koera, kellel on juba väljakujunenud käitumisprobleemid. Mida raskemini on koer integreeritav ühiskonda, seda väiksem on ta võimalus leida endale kodu. Kui see koer on lisaks ilma paberiteta, näeb välja mittemidagiütlev, on hiigelsuur ja tugev, ei ole oma esimeses nooruses ja ei võimalda harrastada mõnda spordiala oma füüsiliste või vaimsete eelduste tõttu... siis sellisele koerale tahtjat leida ei olegi kohati võimalik.
Tere, mina olen Jassu. Ma olen väsimatu ja iseseisev husky. Olen spetsialiseerunud aiast väljamurdmisele ja lisaks olen vaimustav jahimees. Ükski aed ei hoia mind kinni ja ükski loom ei pääse mu eest pakku! Kas sa tahaksid minusugust koera endale?* Kes on potentsiaalsed omanikud sellistele koertele?
Tavalise inimese jaoks, kel puudub arusaam koerte psühholoogiast, kes ei oska lugeda koera kehakeelt ja kes ei ole iial edukalt õpetanud koerale lihtsamaidki käskluseid, on selline koer väga raskesti hallatav. Selleks, et tavaline inimene sellise koeraga hakkama saaks, on vaja väga head õnne- see inimene peab koera saama siis, kui tal on palju vaba aega, valmidus õppida ja kui tal on tõsiselt pühendunud treener abiks võtta. Samas ei tea see tavaline inimene enamasti nendest kriteeriumitest midagi ja on ülimalt tõenäoline, et pärast esimest ehmatust pannakse see koerake elu lõpuni keti otsa elama või hakatakse talle otsima uut kodu. Terve internet on täis koeri, kelle pidamisega on mingi probleem, millega inimene toime ei tule ja kes seetõttu otsivad uut kodu. See on väga ebameeldiv pool koeramaailmast, sest ühelt poolt on see tohutult ebaõiglane koera suhtes aga samas on see ka tohutult raske koeraomanikule. Lisaks suurele igapäevasele murele kodus, materdatakse selliseid koeraomanikke igal pool, kuigi enamasti on tegemist inimestega, kes ei teinud oma otsust teadlikult ega saanud riske adekvaatselt hinnata. Surnud hobuse peksmine on see rahvakeeli, sest keegi ju ei küsi, kuidas need inimesed üldse said sellise koera (keegi pidi ta ju neile anda otsustama).
Parim võimalus probleemkoera jaoks on kogemustega koolitaja, sest neil on teadmised ja oskused sellise koera käsitlemiseks. Jess, meil on suurepärane lahendus olemas! ...aga kas ikka on? Reaalses elus on ülimalt ebatõenäoline, et kasvõi ühele eelkirjeldatud tingimusele vastav probleemkoer satuks kogenud koolitaja kätte. Mõni paberitega katkine bordercollie, saksa lambakoer, labrador või malinois ehk veel, kui koolitaja viitsib raisata sportkoera koolitamiseks kuluvat väärtuslikku aega täiskasvanud koera eelnevaks remondiks. Krantsidel, vanadel koertel ja füüsiliste või vaimsete puudujääkidega koertel on lootus sellisesse koju saada aga suhteliselt olematu. Põhjus väga lihtne- koolitajaid motiveerivad tulemused. Nad tahavad sportkoera, kellega saavutada kõrgeid tulemusi kiiremini, kui teised koolitajad. See on võistlus, kus aeg on määrava tähtsusega. Valides parima võimaliku geneetika ja varase kasvatusega kutsika, alustades tema treenimist sportkoera suunal juba 7 nädalaselt ja arendades teda iga päev, on pidevalt oht, et keegi ikkagi on kiirem ja parem. Kui aga võtta täiskasvanud koer või probleemkäitumistega koer, on see sisuliselt endale jalga tulistamine kohe teekonna alguses.
Teine probleem on veel. Nimelt seavad erinevad koeraspordialad koeramaterjalile päris korralikud piirid. Mitte ainult, et paberiteta koeraga ei saa MM tasemel võistelda ega CH tiitleid saavutada. Lisaks eeldavad kõik spordialad koeralt ka teatud vaimseid ja füüsilisi võimeid. Sportkoeral peab enamasti olema väga tugev stressitaluvusvõime, keskendumisvõime, kontakt inimesega, kõrge motivatsioon toidu või mängu suhtes (eelistatavalt mõlemad), suurepärane koordinatsioon, kehaehitus mis võimaldab arendada suuri kiiruseid ja kiireid peatuseid, selge pea, enesekindlus, tolerantsus ja pommikindlus võõraste koerte ja inimeste suhtes jne. Palun lugege uuesti mu kirjutise esimesi lõike, kus on kirjeldatud millised omadused iseloomustavad probleemkoera ja milliste omadustega koertele on kõige raskem kodu leida. Mis te arvate, milline on tõenäosus et üks tavaline varjupaiga koer leiab omale kodu koolitaja juures? Ma ütleks, et tuhandeid kordi väiksem, kui tõenäosus, et nad jõuavad tavainimese kätte, kes nendega midagi peale ei oska hakata.
Tavalise inimese jaoks, kel puudub arusaam koerte psühholoogiast, kes ei oska lugeda koera kehakeelt ja kes ei ole iial edukalt õpetanud koerale lihtsamaidki käskluseid, on selline koer väga raskesti hallatav. Selleks, et tavaline inimene sellise koeraga hakkama saaks, on vaja väga head õnne- see inimene peab koera saama siis, kui tal on palju vaba aega, valmidus õppida ja kui tal on tõsiselt pühendunud treener abiks võtta. Samas ei tea see tavaline inimene enamasti nendest kriteeriumitest midagi ja on ülimalt tõenäoline, et pärast esimest ehmatust pannakse see koerake elu lõpuni keti otsa elama või hakatakse talle otsima uut kodu. Terve internet on täis koeri, kelle pidamisega on mingi probleem, millega inimene toime ei tule ja kes seetõttu otsivad uut kodu. See on väga ebameeldiv pool koeramaailmast, sest ühelt poolt on see tohutult ebaõiglane koera suhtes aga samas on see ka tohutult raske koeraomanikule. Lisaks suurele igapäevasele murele kodus, materdatakse selliseid koeraomanikke igal pool, kuigi enamasti on tegemist inimestega, kes ei teinud oma otsust teadlikult ega saanud riske adekvaatselt hinnata. Surnud hobuse peksmine on see rahvakeeli, sest keegi ju ei küsi, kuidas need inimesed üldse said sellise koera (keegi pidi ta ju neile anda otsustama).
Parim võimalus probleemkoera jaoks on kogemustega koolitaja, sest neil on teadmised ja oskused sellise koera käsitlemiseks. Jess, meil on suurepärane lahendus olemas! ...aga kas ikka on? Reaalses elus on ülimalt ebatõenäoline, et kasvõi ühele eelkirjeldatud tingimusele vastav probleemkoer satuks kogenud koolitaja kätte. Mõni paberitega katkine bordercollie, saksa lambakoer, labrador või malinois ehk veel, kui koolitaja viitsib raisata sportkoera koolitamiseks kuluvat väärtuslikku aega täiskasvanud koera eelnevaks remondiks. Krantsidel, vanadel koertel ja füüsiliste või vaimsete puudujääkidega koertel on lootus sellisesse koju saada aga suhteliselt olematu. Põhjus väga lihtne- koolitajaid motiveerivad tulemused. Nad tahavad sportkoera, kellega saavutada kõrgeid tulemusi kiiremini, kui teised koolitajad. See on võistlus, kus aeg on määrava tähtsusega. Valides parima võimaliku geneetika ja varase kasvatusega kutsika, alustades tema treenimist sportkoera suunal juba 7 nädalaselt ja arendades teda iga päev, on pidevalt oht, et keegi ikkagi on kiirem ja parem. Kui aga võtta täiskasvanud koer või probleemkäitumistega koer, on see sisuliselt endale jalga tulistamine kohe teekonna alguses.
Teine probleem on veel. Nimelt seavad erinevad koeraspordialad koeramaterjalile päris korralikud piirid. Mitte ainult, et paberiteta koeraga ei saa MM tasemel võistelda ega CH tiitleid saavutada. Lisaks eeldavad kõik spordialad koeralt ka teatud vaimseid ja füüsilisi võimeid. Sportkoeral peab enamasti olema väga tugev stressitaluvusvõime, keskendumisvõime, kontakt inimesega, kõrge motivatsioon toidu või mängu suhtes (eelistatavalt mõlemad), suurepärane koordinatsioon, kehaehitus mis võimaldab arendada suuri kiiruseid ja kiireid peatuseid, selge pea, enesekindlus, tolerantsus ja pommikindlus võõraste koerte ja inimeste suhtes jne. Palun lugege uuesti mu kirjutise esimesi lõike, kus on kirjeldatud millised omadused iseloomustavad probleemkoera ja milliste omadustega koertele on kõige raskem kodu leida. Mis te arvate, milline on tõenäosus et üks tavaline varjupaiga koer leiab omale kodu koolitaja juures? Ma ütleks, et tuhandeid kordi väiksem, kui tõenäosus, et nad jõuavad tavainimese kätte, kes nendega midagi peale ei oska hakata.
Tere, mina olen Ronni. Ma olen suur ja jõuline koer, kes ei mõtle mitu korda, et kaitsta hammastega oma varandust ja iseennast kõige eest mida ma kardan. Ma kardan autosid, trimmereid, naisterahvaid, võõraid koeri, hobuseid, kasse, rollereid, jalgrattureid, pauke, muruniidukeid ja kõike muud mis mulle on võõras. Kardan väga ka autosõite, siseruume ja üksi jäämist. Ja igasuguse inimkontakti üle olen nii õnnelik, et näksan ja tõukan oma sõpru suurest elevusest. Kas sa tahaksid minusugust koera endale?* Kust need koerad tulevad?
Varjupaika jõuavad need koerad, kellele uut kodu ei suudeta/taheta/osata otsida. Enamasti segaverelised koerad, kellel ei ole olnud eelmist omanikku või eelmine omanik oli jobu. Segaverelisi koeri sünnib iga päev ja me ei saa sinna midagi eriti teha. Me saame reklaamida kastreerimise/steriliseerimise võimalusi (aga ka riske!), selgitada inimestele kui raske on leida sellistele koertele sobivaid kodusid, tõsta ühiskonna teadlikkust koerakasvatusest jne. Aga sellegipoolest jääb alati inimesi, kellel „lihtsalt juhtus“, et tulid kutsikad.
Siin on veel teine pool. Nimelt tõukoerte maailmas on samade juurtega probleem väga laialdane. Inimestel on kodus tõukoer, naabril või sõbral on juhtumisi sama tõugu koer ja kutsikad on ju nii armsad. Mõeldud-tehtud ja sünnibki üks pesakond hetkeemotsiooni ajel. Vahel ei ole tegemist isegi omaniku valikuga, sest koerad said kogemata kokku ja pesakond on tulemas (Mõnikord muidugi on nii sündinud ka vapustavalt häid pesakondi). Minu meelest on selline mõtlematult sündiv tõukoerte mass tohutult suur probleem. Miks?
Tõukoerad, olgu nad siis paberitega või ilma, näevad atraktiivsed välja. Nende suhtes on teatud ootused ja neil on teatud maine. Kui inimesed hakkavad mõtlema koeravõtu peale, ongi nende esimene mõte- mis tõugu koer valida? Ruttu hakkavad nad googeldama ja raamatuid lappama, et leida see tõug, mis tundub neile kõige nunnum. Enamasti ei järgne sellele analüüsi, mis iseloomuga see koer on, või mismoodi valida korralikku kasvatajat. Vastupidi, inimesed tahavad ruttu-ruttu saada just SELLISE välimikuga koera ja võimalikult ODAVALT.
Teiselt poolt on pikalt planeerimata kutsikate kasvatajatel peenike pihus- kutsikad söövad, tahavad tegelemist ja kasvavad-kasvavad-kasvavad. Mida pikemalt nad kätte jäävad, seda halvem on. Kuna kutsikad sündisid ilma pikema planeerimiseta, ei ole neile järjekorda ukse taga. Telefon heliseb sada korda päevas. Küsitakse rumalaid küsimusi, tehakse nõmedaid ettepanekuid. See kõik on väga väsitav. Lõpuks, kui ilmub inimene, kes on enam-vähem tõsiselt võetav (st suuteline maksma ja kindel kutsikaostu soovis), antakse talle pikema jututa kutsikas kaenlasse ja jess, ongi üks mure vähem. Viis murelast veel ja saabki jälle hingata. Lõpuks saavad kõik kutsikad kodudesse ja elu on lill. Kasvataja on õnnelik ja kutsikaostja on õnnelik. Probleemi nagu ei olekski.
Aga probleeme on, ja suisa kaks. Esiteks niimoodi kiirustades ja läbimõtlemata kutsikat ostes, satub omanik tavaliselt supi sisse. Ta avastab, et kutsikas käitub tõuomaselt (jahikoer jahib, valvekoer valvab, karjakoer karjatab) või veel hullem, üllatab mõne käitumisprobleemiga, sest kutsika vanemate valikul ei tehtud mingit korralikku selektsiooni. Inimene on paanikas, otsib väljapääsu ja kui ta ei oska probleemi kuidagi lahendada, lähebki koer teisele ringile. Nüüd sõltub kõik sellest, kui kiire on omanikul uue omaniku otsimisega ja kui suur on probleem. Kui omanikul on väga kiire ja probleem on väga suur, on ülimalt tõenäoline, et koer läheb taas teisele ringile. Ja kolmandale. Ja neljandale...
Teine probleem on, et sellised kutsikad võtavad tegelikult reaalselt ära võimaluse varjupaigakoertel kodu leida. Kui turul on ületootlus, siis inimesed muutuvad valivaks. Nad tahavad ju ometi parimat, mis saada on võimalik. Ilusat koera. Tarka koera. Naabri koerast paremat. Miks peaksid nad leppima mingi second hand koeraga varjupaigast? Ja nii ei eksi need inimesed kunagi isegi varjupaiga kodulehele ära. Samas kui sealsed toredad koerad ootavad oma õiget inimest kuude kaupa. Sellised koerad, kellest võiks saada suurepärane kaaslane kõrgemate koolitusambitsioonideta inimesele, kui ta viitsib natukene näha vaeva koera
kasvatusega. Mõned täiesti normaalsed aga tavalise välimusega koerad ootavad oma kodu varjupaigas isegi aastaid.
Ehk siis kallid kasvatajad, jõuame punkti juurde, mida ma tahan panna teile südamele. Kui te ei planeeri pesakonda- hoidke palun oma isased ja emased koerad eraldi. Kui see ei ole aga mitte mingil moel võimalik, siis püüdke leida lahendus rendilepingute näol selliselt, et eri soost koerad ei ela samas kodus või kaaluge kastreerimise/steriliseemise varianti koerte osas, keda ei ole kavas aretuses kasutada. Ka uue kodu otsimine aretusperspektiivita koertele on hea lahendus, eriti kui pühenduda tõeliselt hea pere leidmisse.
Kui te plaanite pesakonda teha, mõelge väga hoolega läbi ja vastake järgmistele küsimustele:
Kes on teie kutsikate sihtgrupp?
Mis on teie pesakonna tegemise eesmärk?
Kui palju inimesi te teate, kes saaks nende kutsikatega hakkama ja kellel on võimalus neid ka võtta?
Ärge vastake neile küsimustele kiirustades, võtke aega et mõelda. Argumenteerige oma peas korralikult. Kirjutage need vastused paberi peale välja ja hinnake neid kriitiliselt. Veel parem, kui panete need vastused kirja ka näiteks oma kodulehele, sest kutsikaostjale on see ülioluline informatsioon. Kui te olete kõike seda teinud, vaadake palun järgmistele lehtedele:
http://www.pets.ee/hoiupaik/koerad/
http://www.loomadevarjupaik.eu/loomad-varjupaigas/koerad-varjupaigas/koerad-kodu-ootel
http://www.greydogs.ee/index.php?option=com_zoo&task=category&category_id=207&Itemid=212&lang=et
http://valga.varjupaik.ee/view_album.php?set_albumName=album05
http://parnu.varjupaik.ee/view_album.php?set_albumName=koerad_koduootel
Varjupaika jõuavad need koerad, kellele uut kodu ei suudeta/taheta/osata otsida. Enamasti segaverelised koerad, kellel ei ole olnud eelmist omanikku või eelmine omanik oli jobu. Segaverelisi koeri sünnib iga päev ja me ei saa sinna midagi eriti teha. Me saame reklaamida kastreerimise/steriliseerimise võimalusi (aga ka riske!), selgitada inimestele kui raske on leida sellistele koertele sobivaid kodusid, tõsta ühiskonna teadlikkust koerakasvatusest jne. Aga sellegipoolest jääb alati inimesi, kellel „lihtsalt juhtus“, et tulid kutsikad.
Siin on veel teine pool. Nimelt tõukoerte maailmas on samade juurtega probleem väga laialdane. Inimestel on kodus tõukoer, naabril või sõbral on juhtumisi sama tõugu koer ja kutsikad on ju nii armsad. Mõeldud-tehtud ja sünnibki üks pesakond hetkeemotsiooni ajel. Vahel ei ole tegemist isegi omaniku valikuga, sest koerad said kogemata kokku ja pesakond on tulemas (Mõnikord muidugi on nii sündinud ka vapustavalt häid pesakondi). Minu meelest on selline mõtlematult sündiv tõukoerte mass tohutult suur probleem. Miks?
Tõukoerad, olgu nad siis paberitega või ilma, näevad atraktiivsed välja. Nende suhtes on teatud ootused ja neil on teatud maine. Kui inimesed hakkavad mõtlema koeravõtu peale, ongi nende esimene mõte- mis tõugu koer valida? Ruttu hakkavad nad googeldama ja raamatuid lappama, et leida see tõug, mis tundub neile kõige nunnum. Enamasti ei järgne sellele analüüsi, mis iseloomuga see koer on, või mismoodi valida korralikku kasvatajat. Vastupidi, inimesed tahavad ruttu-ruttu saada just SELLISE välimikuga koera ja võimalikult ODAVALT.
Teiselt poolt on pikalt planeerimata kutsikate kasvatajatel peenike pihus- kutsikad söövad, tahavad tegelemist ja kasvavad-kasvavad-kasvavad. Mida pikemalt nad kätte jäävad, seda halvem on. Kuna kutsikad sündisid ilma pikema planeerimiseta, ei ole neile järjekorda ukse taga. Telefon heliseb sada korda päevas. Küsitakse rumalaid küsimusi, tehakse nõmedaid ettepanekuid. See kõik on väga väsitav. Lõpuks, kui ilmub inimene, kes on enam-vähem tõsiselt võetav (st suuteline maksma ja kindel kutsikaostu soovis), antakse talle pikema jututa kutsikas kaenlasse ja jess, ongi üks mure vähem. Viis murelast veel ja saabki jälle hingata. Lõpuks saavad kõik kutsikad kodudesse ja elu on lill. Kasvataja on õnnelik ja kutsikaostja on õnnelik. Probleemi nagu ei olekski.
Aga probleeme on, ja suisa kaks. Esiteks niimoodi kiirustades ja läbimõtlemata kutsikat ostes, satub omanik tavaliselt supi sisse. Ta avastab, et kutsikas käitub tõuomaselt (jahikoer jahib, valvekoer valvab, karjakoer karjatab) või veel hullem, üllatab mõne käitumisprobleemiga, sest kutsika vanemate valikul ei tehtud mingit korralikku selektsiooni. Inimene on paanikas, otsib väljapääsu ja kui ta ei oska probleemi kuidagi lahendada, lähebki koer teisele ringile. Nüüd sõltub kõik sellest, kui kiire on omanikul uue omaniku otsimisega ja kui suur on probleem. Kui omanikul on väga kiire ja probleem on väga suur, on ülimalt tõenäoline, et koer läheb taas teisele ringile. Ja kolmandale. Ja neljandale...
Teine probleem on, et sellised kutsikad võtavad tegelikult reaalselt ära võimaluse varjupaigakoertel kodu leida. Kui turul on ületootlus, siis inimesed muutuvad valivaks. Nad tahavad ju ometi parimat, mis saada on võimalik. Ilusat koera. Tarka koera. Naabri koerast paremat. Miks peaksid nad leppima mingi second hand koeraga varjupaigast? Ja nii ei eksi need inimesed kunagi isegi varjupaiga kodulehele ära. Samas kui sealsed toredad koerad ootavad oma õiget inimest kuude kaupa. Sellised koerad, kellest võiks saada suurepärane kaaslane kõrgemate koolitusambitsioonideta inimesele, kui ta viitsib natukene näha vaeva koera
kasvatusega. Mõned täiesti normaalsed aga tavalise välimusega koerad ootavad oma kodu varjupaigas isegi aastaid.
Ehk siis kallid kasvatajad, jõuame punkti juurde, mida ma tahan panna teile südamele. Kui te ei planeeri pesakonda- hoidke palun oma isased ja emased koerad eraldi. Kui see ei ole aga mitte mingil moel võimalik, siis püüdke leida lahendus rendilepingute näol selliselt, et eri soost koerad ei ela samas kodus või kaaluge kastreerimise/steriliseemise varianti koerte osas, keda ei ole kavas aretuses kasutada. Ka uue kodu otsimine aretusperspektiivita koertele on hea lahendus, eriti kui pühenduda tõeliselt hea pere leidmisse.
Kui te plaanite pesakonda teha, mõelge väga hoolega läbi ja vastake järgmistele küsimustele:
Kes on teie kutsikate sihtgrupp?
Mis on teie pesakonna tegemise eesmärk?
Kui palju inimesi te teate, kes saaks nende kutsikatega hakkama ja kellel on võimalus neid ka võtta?
Ärge vastake neile küsimustele kiirustades, võtke aega et mõelda. Argumenteerige oma peas korralikult. Kirjutage need vastused paberi peale välja ja hinnake neid kriitiliselt. Veel parem, kui panete need vastused kirja ka näiteks oma kodulehele, sest kutsikaostjale on see ülioluline informatsioon. Kui te olete kõike seda teinud, vaadake palun järgmistele lehtedele:
http://www.pets.ee/hoiupaik/koerad/
http://www.loomadevarjupaik.eu/loomad-varjupaigas/koerad-varjupaigas/koerad-kodu-ootel
http://www.greydogs.ee/index.php?option=com_zoo&task=category&category_id=207&Itemid=212&lang=et
http://valga.varjupaik.ee/view_album.php?set_albumName=album05
http://parnu.varjupaik.ee/view_album.php?set_albumName=koerad_koduootel
Tere, mina olen Hilux. Ma olen väga kiire ja tubli kelgukoer, aga ma kardan hirmsasti inimesi. Mulle ei meeldi kui nad mind vaatavad, jälitavad või katsuvad. Minu usalduse võitmine võib võtta kuid. Kas sa oleksid valmis minusuguse koera jaoks?* Ja nüüd küsige endalt- kas teie planeeritav pesakond on ikka nii kuradi hea, et väärib kodu rohkem, kui need koerad seal varjupaikades? Kui saate vastata ausalt JAH, tehke see pesakond. Toetan teid kahel käel ja kallistan ka, sest selliseid häid kasvatajaid on nii vähe :). Kui teie hääl väriseb ja te peate hakkama enda kaitseks põhjendusi välja mõtlema - palun-palun-palun, jätke see pesakond parem tegemata. Ärge koormake meie niigi ülekoormatud varjupaiku uute koertega.
Lisan siia lõppu ka veidi statistikat (tuginen 2014 aasta andmetele, sest 2015 kokkuvõtteid ei ole veel tehtud).
Varjupaikadest käis läbi 687 (Varjupaikade MTÜ) + 419 (Tartu Koduta Loomade Varjupaik) + ca 700 (Tallinna Loomade Hoiupaiga kohta statistikat ei leidnud ja suurusjärgu arvutasin välja 2015 ligikaudsest koerte arvust) = ca 1800 koera.
Eesti Kennelliit registreeris 4349 koera. Populaarseim tõug oli kuldne retriiver, keda registreeriti 271 koera.
Fun fact: Minu lemmik tõugu, siberi huskysid, sündis 71 koera (Tuletame meelde, kui „kerged“ koerad nad tüüpiliselt nad on. Kas Eestis tekib tõesti igal aastal 71 peret, kes tulevad sellise koeraga toime?)
Mis te arvate kui paljud neist Kennelliidus registreeritud pesakondadest olid põhjalikult läbi mõeldud ja planeeritud?
Korrutame Kennelliidu andmed vähemalt kahega, sest umbes teist sama palju sünnib Eestis paberiteta tõukoeri. Seega sünnib Eestis keskeltläbi igal aastal ca 8700 koera, kelle hulgast ca 1800 muutuvad üleliigseks.
Kas Eestis on vaja nii palju koeri?
Mis teie arvate, mis saaks siis, kui igal aastal jääks sündimata ca 2000 koera? Kas siis võiks äkki juhtuda, et varjupaikades oma kodu otsivate koerte arv väheneks (praegu käib sealt aastas läbi veidi alla 2000 koera)? Kas mõtlematu koeravõtu statistika oleks väiksem? Äkki tekiks probleemkoeri tekiks vähem?
Kindlasti ei laheneks nii kõik probleemid. Kindlasti sünniks veel palju planeerimata pesakondi ja kindlasti võtaksid osad inimesed mõtlematult koeri, kelle haldamine käib neil üle jõu. Aga ma arvan, et kui iga kasvataja mõtleks väga tõsiselt eeltoodud kolmele küsimusele ja eitavate vastuste korral jätaks mõne pesakonna tegemata, oleks see päris hea algus. Ja mis veel parem - iga kasvataja saab aidata kaasa sellele muutusele!
*Kiefer, Ronni ja Hilux on kodudes, kus neid armastatakse ja nende mured on tänaseks enamuses minevikuks saanud. Jassu elutee lõppes ebaõiglaselt varakult, kui ta ühel oma rännakul auto alla jäi.
Lisan siia lõppu ka veidi statistikat (tuginen 2014 aasta andmetele, sest 2015 kokkuvõtteid ei ole veel tehtud).
Varjupaikadest käis läbi 687 (Varjupaikade MTÜ) + 419 (Tartu Koduta Loomade Varjupaik) + ca 700 (Tallinna Loomade Hoiupaiga kohta statistikat ei leidnud ja suurusjärgu arvutasin välja 2015 ligikaudsest koerte arvust) = ca 1800 koera.
Eesti Kennelliit registreeris 4349 koera. Populaarseim tõug oli kuldne retriiver, keda registreeriti 271 koera.
Fun fact: Minu lemmik tõugu, siberi huskysid, sündis 71 koera (Tuletame meelde, kui „kerged“ koerad nad tüüpiliselt nad on. Kas Eestis tekib tõesti igal aastal 71 peret, kes tulevad sellise koeraga toime?)
Mis te arvate kui paljud neist Kennelliidus registreeritud pesakondadest olid põhjalikult läbi mõeldud ja planeeritud?
Korrutame Kennelliidu andmed vähemalt kahega, sest umbes teist sama palju sünnib Eestis paberiteta tõukoeri. Seega sünnib Eestis keskeltläbi igal aastal ca 8700 koera, kelle hulgast ca 1800 muutuvad üleliigseks.
Kas Eestis on vaja nii palju koeri?
Mis teie arvate, mis saaks siis, kui igal aastal jääks sündimata ca 2000 koera? Kas siis võiks äkki juhtuda, et varjupaikades oma kodu otsivate koerte arv väheneks (praegu käib sealt aastas läbi veidi alla 2000 koera)? Kas mõtlematu koeravõtu statistika oleks väiksem? Äkki tekiks probleemkoeri tekiks vähem?
Kindlasti ei laheneks nii kõik probleemid. Kindlasti sünniks veel palju planeerimata pesakondi ja kindlasti võtaksid osad inimesed mõtlematult koeri, kelle haldamine käib neil üle jõu. Aga ma arvan, et kui iga kasvataja mõtleks väga tõsiselt eeltoodud kolmele küsimusele ja eitavate vastuste korral jätaks mõne pesakonna tegemata, oleks see päris hea algus. Ja mis veel parem - iga kasvataja saab aidata kaasa sellele muutusele!
*Kiefer, Ronni ja Hilux on kodudes, kus neid armastatakse ja nende mured on tänaseks enamuses minevikuks saanud. Jassu elutee lõppes ebaõiglaselt varakult, kui ta ühel oma rännakul auto alla jäi.
RSS Feed
