Keskkonnatundlikkus- mis see on ja kuidas seda "ravida"?

Keskkonnatundlikkuse mõiste on minu blogidest ennegi läbi käinud, aga täna mõtlesin ma sellel pikemalt peatuda. Mida ma mõtlen keskkonnatundlikkuse all? Keskkonnatundlikkus on ebakindlus täpselt määratlemata ärritite suhtes mõnes kindlas keskkonnas. Tavaliselt kui koerad reageerivad millelegi hirmuvastega (võitle, tardu või põgene), on see midagi konkreetset- inimesed, loomad, objektid või näiteks helid. Keskkonnatundlik koer ei pruugi reageerida selliselt ühelegi kindlale objektile või subjektile, kuid teatud keskkondades nende tundlikkus järsult suureneb ja nad muutuvad ärevaks. Keskkonnatundlikkus suureneb loomulikult ka koertel, kellel on konkreetne hirm olemas ja nad haistavad oma hirmuobjekti lõhna või kardavad selle ilmumist teatud keskkondades rohkem kui mujal.
​
Mille järgi aru saada, et su koer võib olla keskkonnatundlik? Need koerad on endale sobivas keskkonnas rõõmsameelsed, avatud, uudishimulikud ja julged aga nö vales keskkonnas lähevad nad katki. Avalduvad klassikalised stressisignaalid nagu haigutamine, aeglased liigutused, hüpertähelepanelikkus, haigustused, keelelimpsatused jne. Tihti nad justkui unustavad ennast midagi vaatama või mõnda pinda nuuskima ning jätkavad sellega, kuni nad on füüsiliselt ja vaimselt täiesti kurnatud. Võimekus reageerida välistele stiimulitele kahaneb, ükskõik kui head maiused kaotavad oma väärtuse ja koer näeb välja, justkui ta oleks haige. Kõrvaltvaataja ei pruugi midagi isegi märgata, aga omanik tunneb, et ta koer ei ole justkui tema ise.

Minu koertest Meera on keskkonnatundlik koer ja kahjuks olen ma omal nahal tunda saanud, kui raske on sellisel juhul aru saada, mis su koeraga toimub ja kuidas teda aidata. Mitme aasta jooksul sihipäraselt otsides, olen ma ainult paaril korral sellel teemal kirjutatud materjalide peale sattunud... aga ometi näen ma sarnase probleemiga koeri päris tihti. Tõsi, need koerad ei väljenda oma muret nii dramaatiliselt, kui ehk reaktiivsed või aktiivset vältimiskäitumist kasutavad koerad...aga see ei tee ju nende muret vähem tähtsaks.

Toongi siia näite Meerast ja tema probleemist ning sellest, kuidas ma seda lahendanud olen. Loodetavasti on sellest abi kellelegi oma koera probleemi märkamisel, sellest aru saamisel või lahenduse leidmisel.

Kui Meera oli õppinud tundma, kes on ta kaasõpilased ja kus see tore asi toimub sõnakuulelikkuse grupitrennis oli Meera  seal tõeline superstaar. Talle kohutavalt meeldib õppida ja trikke teha, ükskõik kas maiuse eest või mitte. Looduses jalutades on ta ka alati tundnud ennast väga hästi. Kelgukoeraspordi üritustel tunneb ta ennast nagu kala vees. Võõraste inimeste ja koertega oleme alati koos jalutamas käinud ja ta ei armasta küll väga pealetükkivaid isendeid, aga viisaka tutvumisrituaali järel on ta üldiselt muretu.

​Kui me aga läheme temaga uude kohta, kus on tavapäraselt tihe inimeste ja koerte voog tipptunni ajal, siis juhtuvad järgmised asjad (muide, ka siis, kui me läheme sellesse kohta öösel või varahommikul ja oleme ainsad hingelised seal):

• Ta kaotab hetkega huvi toidu vastu (sh isegi väga kõrge väärtusega asjad nagu looma magu, süda, maks jms),
• tema südametegevus kiireneb ja hingamine muutub kiireks ja pinnapealseks (seda saab hinnata hoolikalt rinnakorvi vaadates või katsudes, aga videolt ei tule see nii hästi välja),
• ta jääb ennastunustavalt maad nuusutama ega pruugi selle käigus reageerida isegi valjule taustamürale,
• ta liikumismaneer on ebamäärane ja ta võib kergesti komistada,
• kui ta on väga tugevalt üle taluvusläve siis lähevad ta suunurgad vahuseks ja ta käpad hakkavad higistama.
• Esineb ohtralt keelelimpsatusi, haigutamist ja muid klassikalisi stressisignaale.

Ei ole vist vaja lisadagi, et sellises seisundis on ta kontaktivõimetu ega suuda ka olukorrast iseseisvalt välja tulla- seega vajab ta välist abi, kuid seda pakkuda on keeruline.

Meera kaks esimest eluaastat haukusin ma nö vale puu all. Kuna tema mure eskaleerus esimesena sõnakuulelikkuse võistlustel ja ei avaldunud mujal, siis esmapilgul tundus, et meil on lihtsalt kontaktiga probleem (Tuttavatel jalutustrajektooridel ta oli tema ise ning võõrastes kohtades kui me käisime, siis me lihtsalt jalutasime ning ma ei osanud seejuures eristada huvi pärast nuuskimist stressinuuskimisest). Seega tegin ma temaga OHTRALT kontakti harjutusi igal pool, kuhu me sattusime. Ta oli selles väga hea, ega lasknud mind enam praktiliselt kunagi silmist...kuni me läksime taas võistlusele või võõrasse lõhnarohkesse kohta ja ta äkitselt uuesti ära sulas (autost väljudes kaotas ta juba huvi toidu vastu). Nendes situatsioonides ei suutnud ta hakkama saada ka kõige lihtsama taseme kontaktiharjutustega ning kui ta ka suutis hetkeks minu suunas vaadata, siis ei olnud mul võimalik teda millegagi premeerida- toit ega mäng seal kaubaks ei läinud.

Meera kolmandal eluaastal otsustasin ma võtta aja maha, sest ma tundsin, et midagi on väga valesti ja ma ei tea, kuidas olukorrast välja tulla. Kirjutasin oma murest ühes välismaises FB foorumis ja leidsin omale abiväge. Esimese asjana hakkasin tegelema meie suhtega, mis oli parajalt ära mürgitatud. Õppisime mängima, õppisin Meerat lugema ja õppisime lihtsalt koos olema. Ilma mingite lisatingimusteta. Selle käigus sain ma aru, et mu sisetunne oli olnud alati õige ja Meeral oli stressiprobleem ning lõpuks sain ma ka teada, milles see probleem täpsemalt seisneb- et tegemist on keskkonnatundlikkusega. Läks veel jupp maad aega, kuni sain aru, et Meerat häirib uutes keskkondades ennekõike lõhnade rohkus ning sealt omakorda veel kõvasti aega, et aru saada kuidas teda aidata saaks.
​
Suurimad küsimused olid:

• Kuidas reguleerida lõhnade hulka ja intensiivsust, et valida sobiv ja jõukohane raskusaste? Sellele küsimusele ma vastust ei tea, kuid koostasin enda jaoks tabeli, kuhu märkisin kirjelduse põhjal keskkonnad, kus stressireaktsioone esineb rohkem ja kus vähem (1 on kõige raskem, 10 kõige lihtsam):

• Kuidas tuvastada, kas keskkond lõhnab nii nagu ta paistab? Näiteks võib juhtuda, et muidu vaikses kohas, on eelnevalt käinud mingi suurem inimeste ja koertega grupp ning lõhnade virrvarr on meeletu. Või vastupidi, tavaliselt suure kasutuskoormuse all olevas pargis ei ole keegi mõnda aega käinud ja lõhnasid on tunduvalt vähem. Ükskord ma testisin oma teooriat kui nägin, et asfaltplatsil, kus me muidu alati olime muretult käinud, toimus päeval laat. Õhtul läksin huvi pärast sinna asfaltplatsile ja vaatasin, mis saab. Meera nuusutas tookord 45 minutit järjest millimeeterhaaval seda asfaltpinda ja väljendas mõõdukalt ärevust, kuni ta oli täiesti kurnatud ja pidin ta tagasi autosse panema. Poleks ma teadnud, mis seal oli olnud, poleks ma aru saanudki, miks ta järsku nii käitub. Kui sain pandud paika raskusastmete tabeli, siis hakkasingi kõige alumisest otsast tööga pihta:

Olen õpetanud Meerale turvalistes keskkondades tema algatuslikku pikendatud kontakti ja isiklikku mängu (lühemalt kasutan selle kohta sõna „pühendumine“). Mida pikemalt ta suudab kontakti hoida, mida intensiivsemalt ta minult suhtlust ja mängu nõuab, mida rohkem powerit tal mängimisel taga on, seda turvalisemalt ta ennast järelikult tunneb. Kui ta tunneb end ebakindlalt, siis ta kontakt kestab vaid viivu ja hüpped on jõuetud. Kui ta tunneb end väga kindlalt, siis ta lükkab mind peaaegu tasakaalust välja ja räuskab rõõmsalt mu peale. Seda meetodit kasutan ma selleks, et hinnata, kuidas ta ennast tunneb ja märgata juba eos, kui asi hakkab hapuks minema. See meetod on hea ka selleks, et anda ebakindla koera kätte võim ja seeläbi muuta teda tugevamaks.
​
Näiteks siit videost on näha, et Meera ei suuda endast 100% anda ja tema kontakt on lühike ja hüpetes vähem jõudu ja veendumust: 

Otsisin treeningute alguses kõigepealt välja 10 palli keskkonnad ja töötasin seal sellisele tasemele, kus Meera suutis minu peale häält tõsta. Siis hakkasime harjutama väiksemate asulate tänavatel (9 palli) seni, kuni ta suutis suvaliselt valitud seda tüüpi keskkondades mõne minuti järel pakkuda intensiivset pühendumist. Pärast kuudepikkust tööd oleme me jõudnud nimistus tiheda liiklusega linnaparkideni välja ja töötame seal. Kuna see tasand on veidi keerukam ja varieeruvus suurem, siis veedame me selles etapis ilmselt ka kõige kauem aega. Sekka käime harjutamas ka lihtsamates keskkondades, et koer ei tunneks et raskusaste pidevalt ainult kasvab.

Kuna Meerat häirivad kõige rohkem lõhnad, siis tema puhul on oluline teha rasketes kohtades jalutuskäikudel aeg-ajalt niinimetatud pikniku peatuseid, kus me valime välja ühe vaiksema nurga platsi äärealal ning pargime ennast paigale ja mängime ning vaatame, kuidas maailm möödub. Põhimõtteliselt jalutan ma edasi temaga senikaua, kuni ta suudab pistelist kontakti pakkuda ja süüa ning kui need asjad kaovad, siis teen pikniku, kuni ta taastub. Seda seetõttu, et ma olen õppinud, et mida rohkem ma raskes keskkonnas temaga edasi jalutan, seda rohkem ta stressi läheb. Tuldud teed tagasi jalutamine on küll ka üks viis teha asja talle veidi kergemaks, kuid piknikud on selleks tarbeks lihtsalt kiirema toimega ja efektiivsemad.
​
Siin on mõned näited piknikust:

​Siin videotes on näha linnatänavate leveli lõppstaadium, mille saavutasime Kiilis (vaja on üldistamise eesmärgil käia ka teistes kohtades):

Praegu töötame me juba neljandat nädalat peamiselt oma kodukliiniku ümbrusega, mis oma tüübilt on Meera jaoks eriti raske. Kliiniku ümber on palju lõhnasid ja lisaks on seal ka palju liikumist, mille suhtes ta samuti muutub tundlikumaks rasketes keskkondades (nn trigger stacking). Kuna meil on vaja vaktsiin ära teha, siis kahjuks olin sunnitud sedasi raskusastet ajutiselt tõstma. Töö seal on läinud loomulikult vaevalisemalt, kui jõukohase raskusastmega keskkondades, kuid pidev areng on siiski olemas. Täna sain ta juba päris heas meeleolus kliiniku esikusse sisse ning kliiniku ukse ees õues toiduga mängima.
​
Kokkuvõtteks võib öelda, et väga palju tööd on tehtud ja see on vilja kandnud aga väga palju tööd on veel teha ning raske on hinnata, millal me jõuame nende tulemusteni, millest ma unistan. Õnneks iga tagasilöögiga õpin ma oma koera paremini tundma ja mida paremini ma teda tunnen, seda paremini ma suudan järgmisi tagasilööke vältida. Seega ma arvan, et selle kohta sobib hästi selline vanasõna: „Visadus viib sihile.“ Ja pole vast vaja lisada, et ma olen sigaõnnelik, et mu teele on sattunud selline koer nagu Meera :).