Appi!! Kus see väljalülitamise nupp on?? Päris tihti puutun ma kokku sellise olukorraga, kus minu mõni sõber või tuttav küsib mult nõu mingis koera käitumisprobleemi küsimuses. Samamoodi näeb sarnaseid küsimusi pidevalt tõstatumas internetis koerateemalistes foorumites. Inimesi harva huvitab, kuidas õpetada koerale selgeks käsklus „istu“, aga väga tihti on inimestel varrukast võtta mõni selline küsimus:
Mida teha, kui mu koer tirib rihmas? Mida teha, kui mu koer haugub möödujate peale? Mida teha, kui mu koer ajab kassi taga? Koer lõhub asju, närib mööblit, ulub või haugub üksi koju jäädes, koer ei talu autosõitu, kardab loomaarsti, kardab meesterahvaid, kardab müristamist või ilutulestikku. Nimekiri jätkub ja jätkub, üks probleem raskem, kui teine. Tavaliselt on seal kompotis esindatud mitte üks, vaid mitu sellist probleemi. Ja kirsina tordil on tihti need probleemid lastud kasvada kaugelt üle pea.
Siis ma vaatan, kellega ma räägin. Keskmiselt näen ma pereema, kellel on vaja iga päev jõuda tegeleda oma 2 lapsega, hoida kodu korras, teha perele süüa, käia 10 tundi päevas tööl jne. Napib aega, napib raha, napib huvi... ja oi kuidas neil napib kannatlikku meelt ja rahulikku närvi! See inimene ei lähe koeraga trenni, ei loe internetist artikleid, ei osale kuskil seminaril ega osta kalleid abivahendeid treeninguks. Need inimesed ei ole halvad inimesed. Vastupidi, nad on enamasti väga tublid inimesed, kes on lihtsalt ennast kohustustega üle koormanud.
Võtan aega, et mõelda. Mis oleks lühim tee tulemuseni? Mis oleks lihtsaim tee tulemuseni? Pärast põhjalikku mõttetööd annan ma endast kõik, et panna paika mingi lihtne ja teostatav treeningplaan ja anda vastus küsimusele edasi võimalikult selgelt, arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt. Vajadusel tutvustan ka alternatiive, sest koolitustulemuse saavutamiseks võib olla erinevaid teid ja mingi meetod, mis tundub meeldiv ühele inimesele, jätab teise inimese külmaks. Samas piirdun ma alati meetoditega, mis ei hõlma endas koerale füüsiliselt või vaimselt liiga tegemist, kuna see läheks minu oma põhimõtetega vastuollu. Ja muide, ka karistusepõhise metoodika puhul kehtivad ikkagi samad reeglid. Ikka tuleb võtta aega, teha mitu kordust, planeerida, kasutada vahepealsel ajal haldamistehnikat jne. Mõlematpidi kulub püsiva tulemuseni jõudmiseks aega ja tuleb kokku panna korralik treeningplaan.
Järgneb vaikus. Ja siis ta tuleb: „Äkki on ikka mingi lihtsam variant?“
See küsimus murrab alati mu südame. Me elame ühiskonnas, kus on kiire-kiire-kiire. Me sööme tee peal hommikul võileibu, teeme päev otsa tööd, haarame kiirustades koduteel kaasa mõne paki kiirtoitu. Kõik tuleb meieni nii ruttu- kõik ostud ja teenused on mõne hiirekliki kaugusel. Kõike saab. Ja kiiresti.
Aga ühte asja elus ei saa me nii- me ei saa luua kvaliteetseid suhteid kiirustades. Me peame võtma aega, et kuulata ja õppida tundma oma kaaslasi, pereliikmeid, sõpru... ja mis seal salata, ka oma lemmikloomi. Ühelgi koeral ei ole olemas nuppu, millele lülitades teha talle restart või installeerida mingi lahe ja kasulik tarkvara. Meie koerad elavad meie enda loodud infosulus ja õpivad/kogevad ainult seda, mida meie neile pakume.
Aga mida siis teha, kui ikkagi ei ole aega?
a) Ära võta koera.
Okei, koer on siiski juba võetud. Mis variante veel on?
b) Kasuta kiiremal perioodil haldamistehnikat. Esiteks väsita koera vaimselt ja füüsiliselt. Teiseks välista probleem: Näiteks, kui koer närib sobimatuid asju, paku talle alternatiive. Kui koer haugub aiast mööduvaid koeri, hoia teda toas. Kui koer põgeneb aiast, ehita aia ümber kõrge müür, millest ei saa üle, alt ega läbi. Kui koer tirib rihmas, ära hoia teda rihmas. Kui koer jookseb ära, hoia teda rihmas...
Nagu näha, siis haldamistehnikal on omad puudused ja piirid ning kui probleeme on rohkem kui üks, siis nad hakkavad teineteist segama. Ja mõni haldamise abimees maksab lisaks liiga palju raha.
c) Harju probleemkäitumisega ja õpi sellega vähemalt leppima, kui armastada ei saa.
Ei kõla nagu plaan? Siis jõuamegi viimase valikuni:
d) Treeni oma koera. Kui sa jõudsid sellesse punkti pärast kahe eelneva punkti läbikolistamist, siis palju õnne- oled kulutanud väga palju enda väärtuslikku aega, mida oleksid võinud kasutada koera treenimiseks. See aeg ei ole lihtsalt surnud aeg, mida me kunagi tagasi ei saa. See on ühtlasi ka aeg, mille käigus koeral on välja kujunenud tugevad harjumused, palju erinevaid käitumisprobleeme ja mõni probleem võib olla süvenenud juba nii hullult, et väga raske on üldse midagi ära teha.
Treenimine tähendab korralikku planeerimist, sihipärast tööd iga päev ja kriteeriumite järk-järgulist tõstmist selliselt, et koer pidevalt õnnestuks ja käitumine tugevneks.
Tavaliselt, kui pakkuda välja mõni treeningplaan, läheb inimese kulm kipra ja ta avaldab arvamust, et kindlasti on ka mõni lihtsam tee. Näiteks, et naabritädi soovitas käratada koera peale, kui ta midagi närib. Sõber ütles, et pane koerale kaela ogarihm, siis ta ei tiri. Tuttava tuttav soovitas oodata enne koju naasmist, et koer jääks vait. Need on kõik vahvad mõtted ja kõik võivad teataval määral abiks olla. Aga mitte ükski neist ei õpeta ju tegelikult koerale, mida ta alternatiivina peaks tegema. Mitte ükski neist nõuannetest ei hõlma samm-sammulist juhist, kuidas koera ümber õpetada ja abivahendist järk-järgult võõrutada. Mitte ühegi nõuande juurde ei käi millegipärast kaasas hoiatust, et nende efektiivsus sõltub aplikatsioonist ja vajab palju korduseid.
Ilma treeningplaanita on selliste meetodite puhul tegemist haldamise, mitte treenimisega ja haldamine üksi ei lahenda enamasti püsivalt käitumisprobleeme. Kui jätta susse näriva koera peale käratamata, närib koer susse edasi. Kui jätta ogarihm koju, tirib koer jälle rihma otsas. Kui koera vaikimist mõnikord koju naastes oodata ei saa, taastub see käitumine kiiresti tugevamana, kui kunagi varem. Kõige hullem nende nõuannete järgimise juures ongi see, et ilma treeningplaanita need võtted oma olemuselt hoopis tugevdavad käitumist, sest kasvatavad koeras püsivust ja vastupidavust. Kui koer õpib, et ta saavutab tirides oma tahtmise ka valuaistingut eirates, hakkab ta rohkem tirima ja te peate suurendama valuaistingut. Kui koer õpib, et ta saab jätkata sussi närimist ka teie käratamise järel, siis te peate üha kõvemini karjuma või leidma uusi viise koera ehmatamiseks. Kui koer õpib, et te lõpuks ikka tulete tuppa, kui ta piisavalt kaua haugub, siis ta hakkab haukuma järjest pikemalt.
Seega mida pikemalt te toimetate ebamäärase plaani järgi ja loodate leida mõnda imetabast 5 minutiga saavutatavat lahendust, seda hullemaks te tahtmatult asju ajate. Targem on panna paika ikkagi korralik treeningplaan ja teha algusest peale mõtestatud tööd. Kui jääte treeningplaani koostamisel hätta, otsige abi treeneritelt või valige korralikku allikakriitikat kasutades (Allikakriitika on infoallika usaldusväärsuse ja olulisuse kriitiline hindamine) abivahendiks mõni raamat/artikkel/kursus. Kui mõni treeningmeetod tundub imetabaselt kiire ja lihtne (lõpliku tulemuse saavutamine 5 minutiga), siis otsige edasi. See on ilmselt haldamistehnika nõuanne, mitte treening.
Parim viis muidugi eelnimetatud probleemide vältimiseks on ennetamine, millega saate hoida tohutult kokku oma aega, energiat, raha ja närve. Ja ka koer on õnnelikum. Ennetamistehnika jaguneb järgmiselt: koeravõtu hoolikas läbimõtlemine, koera tõu/tüübi hoolikas valik, kutsika ja kasvataja hoolikas valik, kutsika hoolikas ja läbimõeldud kasvatamine/treenimine vastuvõtlikumas eas ja haldamine hetkedel, kus treenimine pole võimalik.
Ükskõik, kas teil on kutsikas veel täiesti armas ja probleemivaba põngerjas, tekkinud on juba mingid tüütud käitumisprobleemid või on teil kodus koletis, kellega kooselu tundub kohati võimatu missioonina, on mul üks soovitus. Unustage ära, et kuude või aastate kestel sügavale juurdunud probleemi lahendus võiks tulla mõne minuti või isegi mõne päevaga. Arvestage, et selleks kulub mitu kuud või isegi aastaid, sõltuvalt sellest kui sügavale te olete lasknud probleemil juurduda. Seega:
Võtke aega oma koera tundmaõppimiseks ja treenimiseks juba täna ja julgege valida kohe alguses aeglaseim ja enim süüvimist nõudvaim koolitusplaan, sest korraliku koera kasvatusel on näiliselt aeglaseim tee kõige kiirem. Aeglane on uus kiire!
Mida teha, kui mu koer tirib rihmas? Mida teha, kui mu koer haugub möödujate peale? Mida teha, kui mu koer ajab kassi taga? Koer lõhub asju, närib mööblit, ulub või haugub üksi koju jäädes, koer ei talu autosõitu, kardab loomaarsti, kardab meesterahvaid, kardab müristamist või ilutulestikku. Nimekiri jätkub ja jätkub, üks probleem raskem, kui teine. Tavaliselt on seal kompotis esindatud mitte üks, vaid mitu sellist probleemi. Ja kirsina tordil on tihti need probleemid lastud kasvada kaugelt üle pea.
Siis ma vaatan, kellega ma räägin. Keskmiselt näen ma pereema, kellel on vaja iga päev jõuda tegeleda oma 2 lapsega, hoida kodu korras, teha perele süüa, käia 10 tundi päevas tööl jne. Napib aega, napib raha, napib huvi... ja oi kuidas neil napib kannatlikku meelt ja rahulikku närvi! See inimene ei lähe koeraga trenni, ei loe internetist artikleid, ei osale kuskil seminaril ega osta kalleid abivahendeid treeninguks. Need inimesed ei ole halvad inimesed. Vastupidi, nad on enamasti väga tublid inimesed, kes on lihtsalt ennast kohustustega üle koormanud.
Võtan aega, et mõelda. Mis oleks lühim tee tulemuseni? Mis oleks lihtsaim tee tulemuseni? Pärast põhjalikku mõttetööd annan ma endast kõik, et panna paika mingi lihtne ja teostatav treeningplaan ja anda vastus küsimusele edasi võimalikult selgelt, arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt. Vajadusel tutvustan ka alternatiive, sest koolitustulemuse saavutamiseks võib olla erinevaid teid ja mingi meetod, mis tundub meeldiv ühele inimesele, jätab teise inimese külmaks. Samas piirdun ma alati meetoditega, mis ei hõlma endas koerale füüsiliselt või vaimselt liiga tegemist, kuna see läheks minu oma põhimõtetega vastuollu. Ja muide, ka karistusepõhise metoodika puhul kehtivad ikkagi samad reeglid. Ikka tuleb võtta aega, teha mitu kordust, planeerida, kasutada vahepealsel ajal haldamistehnikat jne. Mõlematpidi kulub püsiva tulemuseni jõudmiseks aega ja tuleb kokku panna korralik treeningplaan.
Järgneb vaikus. Ja siis ta tuleb: „Äkki on ikka mingi lihtsam variant?“
See küsimus murrab alati mu südame. Me elame ühiskonnas, kus on kiire-kiire-kiire. Me sööme tee peal hommikul võileibu, teeme päev otsa tööd, haarame kiirustades koduteel kaasa mõne paki kiirtoitu. Kõik tuleb meieni nii ruttu- kõik ostud ja teenused on mõne hiirekliki kaugusel. Kõike saab. Ja kiiresti.
Aga ühte asja elus ei saa me nii- me ei saa luua kvaliteetseid suhteid kiirustades. Me peame võtma aega, et kuulata ja õppida tundma oma kaaslasi, pereliikmeid, sõpru... ja mis seal salata, ka oma lemmikloomi. Ühelgi koeral ei ole olemas nuppu, millele lülitades teha talle restart või installeerida mingi lahe ja kasulik tarkvara. Meie koerad elavad meie enda loodud infosulus ja õpivad/kogevad ainult seda, mida meie neile pakume.
Aga mida siis teha, kui ikkagi ei ole aega?
a) Ära võta koera.
Okei, koer on siiski juba võetud. Mis variante veel on?
b) Kasuta kiiremal perioodil haldamistehnikat. Esiteks väsita koera vaimselt ja füüsiliselt. Teiseks välista probleem: Näiteks, kui koer närib sobimatuid asju, paku talle alternatiive. Kui koer haugub aiast mööduvaid koeri, hoia teda toas. Kui koer põgeneb aiast, ehita aia ümber kõrge müür, millest ei saa üle, alt ega läbi. Kui koer tirib rihmas, ära hoia teda rihmas. Kui koer jookseb ära, hoia teda rihmas...
Nagu näha, siis haldamistehnikal on omad puudused ja piirid ning kui probleeme on rohkem kui üks, siis nad hakkavad teineteist segama. Ja mõni haldamise abimees maksab lisaks liiga palju raha.
c) Harju probleemkäitumisega ja õpi sellega vähemalt leppima, kui armastada ei saa.
Ei kõla nagu plaan? Siis jõuamegi viimase valikuni:
d) Treeni oma koera. Kui sa jõudsid sellesse punkti pärast kahe eelneva punkti läbikolistamist, siis palju õnne- oled kulutanud väga palju enda väärtuslikku aega, mida oleksid võinud kasutada koera treenimiseks. See aeg ei ole lihtsalt surnud aeg, mida me kunagi tagasi ei saa. See on ühtlasi ka aeg, mille käigus koeral on välja kujunenud tugevad harjumused, palju erinevaid käitumisprobleeme ja mõni probleem võib olla süvenenud juba nii hullult, et väga raske on üldse midagi ära teha.
Treenimine tähendab korralikku planeerimist, sihipärast tööd iga päev ja kriteeriumite järk-järgulist tõstmist selliselt, et koer pidevalt õnnestuks ja käitumine tugevneks.
Tavaliselt, kui pakkuda välja mõni treeningplaan, läheb inimese kulm kipra ja ta avaldab arvamust, et kindlasti on ka mõni lihtsam tee. Näiteks, et naabritädi soovitas käratada koera peale, kui ta midagi närib. Sõber ütles, et pane koerale kaela ogarihm, siis ta ei tiri. Tuttava tuttav soovitas oodata enne koju naasmist, et koer jääks vait. Need on kõik vahvad mõtted ja kõik võivad teataval määral abiks olla. Aga mitte ükski neist ei õpeta ju tegelikult koerale, mida ta alternatiivina peaks tegema. Mitte ükski neist nõuannetest ei hõlma samm-sammulist juhist, kuidas koera ümber õpetada ja abivahendist järk-järgult võõrutada. Mitte ühegi nõuande juurde ei käi millegipärast kaasas hoiatust, et nende efektiivsus sõltub aplikatsioonist ja vajab palju korduseid.
Ilma treeningplaanita on selliste meetodite puhul tegemist haldamise, mitte treenimisega ja haldamine üksi ei lahenda enamasti püsivalt käitumisprobleeme. Kui jätta susse näriva koera peale käratamata, närib koer susse edasi. Kui jätta ogarihm koju, tirib koer jälle rihma otsas. Kui koera vaikimist mõnikord koju naastes oodata ei saa, taastub see käitumine kiiresti tugevamana, kui kunagi varem. Kõige hullem nende nõuannete järgimise juures ongi see, et ilma treeningplaanita need võtted oma olemuselt hoopis tugevdavad käitumist, sest kasvatavad koeras püsivust ja vastupidavust. Kui koer õpib, et ta saavutab tirides oma tahtmise ka valuaistingut eirates, hakkab ta rohkem tirima ja te peate suurendama valuaistingut. Kui koer õpib, et ta saab jätkata sussi närimist ka teie käratamise järel, siis te peate üha kõvemini karjuma või leidma uusi viise koera ehmatamiseks. Kui koer õpib, et te lõpuks ikka tulete tuppa, kui ta piisavalt kaua haugub, siis ta hakkab haukuma järjest pikemalt.
Seega mida pikemalt te toimetate ebamäärase plaani järgi ja loodate leida mõnda imetabast 5 minutiga saavutatavat lahendust, seda hullemaks te tahtmatult asju ajate. Targem on panna paika ikkagi korralik treeningplaan ja teha algusest peale mõtestatud tööd. Kui jääte treeningplaani koostamisel hätta, otsige abi treeneritelt või valige korralikku allikakriitikat kasutades (Allikakriitika on infoallika usaldusväärsuse ja olulisuse kriitiline hindamine) abivahendiks mõni raamat/artikkel/kursus. Kui mõni treeningmeetod tundub imetabaselt kiire ja lihtne (lõpliku tulemuse saavutamine 5 minutiga), siis otsige edasi. See on ilmselt haldamistehnika nõuanne, mitte treening.
Parim viis muidugi eelnimetatud probleemide vältimiseks on ennetamine, millega saate hoida tohutult kokku oma aega, energiat, raha ja närve. Ja ka koer on õnnelikum. Ennetamistehnika jaguneb järgmiselt: koeravõtu hoolikas läbimõtlemine, koera tõu/tüübi hoolikas valik, kutsika ja kasvataja hoolikas valik, kutsika hoolikas ja läbimõeldud kasvatamine/treenimine vastuvõtlikumas eas ja haldamine hetkedel, kus treenimine pole võimalik.
Ükskõik, kas teil on kutsikas veel täiesti armas ja probleemivaba põngerjas, tekkinud on juba mingid tüütud käitumisprobleemid või on teil kodus koletis, kellega kooselu tundub kohati võimatu missioonina, on mul üks soovitus. Unustage ära, et kuude või aastate kestel sügavale juurdunud probleemi lahendus võiks tulla mõne minuti või isegi mõne päevaga. Arvestage, et selleks kulub mitu kuud või isegi aastaid, sõltuvalt sellest kui sügavale te olete lasknud probleemil juurduda. Seega:
Võtke aega oma koera tundmaõppimiseks ja treenimiseks juba täna ja julgege valida kohe alguses aeglaseim ja enim süüvimist nõudvaim koolitusplaan, sest korraliku koera kasvatusel on näiliselt aeglaseim tee kõige kiirem. Aeglane on uus kiire!
RSS Feed
