Kui inimestelt küsida, milline on siberi husky või üldse üks kelgukoer, siis millegipärast väga paljude esimene mõte on- põikpäine...või jäärapäine...või iseteadlik...või iseseisev. Varem ei ole ma sellesse eriliselt süvenenud, kuid viimasel ajal mõtlen ma sellele tihti- mis see tähendab, et koer on põikpäine? Enda koertele mõeldes mul ei tule kohe kuidagi selline iseloomustus pähe, pigem on nad just selle sõna vastandid. Aga kui ma mõtlen kõikidele nendele huskydele või kelgukoertele, kellega ma olen piisavalt suhelnud, et nende põhilisi iseloomujooni märgata, siis ikkagi ei seondu see sõna nendega mitte kuidagi.
Kuna kõik huskyd, keda ma tean on inimesepoolse motiveerimise tulemusel väga agarad suhtlejad ja tegutsejad siis see ei saa olla põhjuseks...Ilma häirijatetea keskkonnas, kust iga õppimisprotsess peaks algama, on nad kõik eranditult leidnud lõpuks inimesega mingi ühise platvormi ja tavaliselt on jäänud isegi mulje, et nad naudivad õppimist.
Äkki on siis põikpäisus see, kui koer näeb mingit suuremat motivaatorit (ütleme roiskunud liha või põgenevat kassi), siis ta ei kuula peremehe kutseid ja keelde ning jookseb minema? Et ta TEAB seda mis talle öeldakse aga ei tee? Kui enda vastu täiesti aus olla sellisel juhul, siis kui mitu korda te olete ENNE sellesse olukorda sattumist sarnastes olukordades trenni teinud? Koer ei saa lihtsalt iseenesest TEADA, et ka siis kui ta midagi üli-üli-ülipõnevat näeb, ei tohi ta jooksu panna, kui talle ei ole sellise raskusastmega trenne üldse tehtudki.
Siberi huskyd teeb osadest koertest erinevaks lihtsalt tõsiasi, et neil on tihtipeale keskmine kuni tugev jahiinstinkt ning kõrge energiatase. Energilised koerad märkavadki ja reageerivadki rohkematele ärritajatele ning saakloomale järgnemine tuleb nende jaoks umbes sama loomulikult, kui meie jaoks tühja kõhuga külmkapi juurde kulgemine. Täpselt nagu meile saab õpetada, et külmkapi juurde minemise asemel võiksime me minna laua taha sööki ootama, saab ka koerale õpetada alternatiivset käitumist saaklooma nägemisel. Aga see tõesti tähendab õpetamist, mitte naiivset ootust, et äkki koer saab aru, kui me inimese keeles ütleme "ära mine, tule tagasi, paha koer". Ja loomulikult läheb ta alguses veel kümneid kordi "külmkapi juurde proovima". See ei ole jäärapäisus, see on elukogemus, instinkt ja harjumus. Koer tõenäoliselt sellel adrenaliinipuhangu hetkel meid, inimesi tähele ei panegi ning seega ei saa ta ka meile see hetk nö keskmist sõrme näidata. Tegelikult trenni tehes tuleks selliseid üle võlli olukordi ennetada ja võimalusel vältida ning lasta koeral harjutada tema võimetele ja taluvuspiirile vastavas olukorras.
Siin on üks hästi tore ja kokkuvõtlik artikkel sellest, miks meie koerad meid teatud situatsioonides ei kuula: http://paws4udogs.wordpress.com/2013/05/27/but-he-knows-it/
Kuna kõik huskyd, keda ma tean on inimesepoolse motiveerimise tulemusel väga agarad suhtlejad ja tegutsejad siis see ei saa olla põhjuseks...Ilma häirijatetea keskkonnas, kust iga õppimisprotsess peaks algama, on nad kõik eranditult leidnud lõpuks inimesega mingi ühise platvormi ja tavaliselt on jäänud isegi mulje, et nad naudivad õppimist.
Äkki on siis põikpäisus see, kui koer näeb mingit suuremat motivaatorit (ütleme roiskunud liha või põgenevat kassi), siis ta ei kuula peremehe kutseid ja keelde ning jookseb minema? Et ta TEAB seda mis talle öeldakse aga ei tee? Kui enda vastu täiesti aus olla sellisel juhul, siis kui mitu korda te olete ENNE sellesse olukorda sattumist sarnastes olukordades trenni teinud? Koer ei saa lihtsalt iseenesest TEADA, et ka siis kui ta midagi üli-üli-ülipõnevat näeb, ei tohi ta jooksu panna, kui talle ei ole sellise raskusastmega trenne üldse tehtudki.
Siberi huskyd teeb osadest koertest erinevaks lihtsalt tõsiasi, et neil on tihtipeale keskmine kuni tugev jahiinstinkt ning kõrge energiatase. Energilised koerad märkavadki ja reageerivadki rohkematele ärritajatele ning saakloomale järgnemine tuleb nende jaoks umbes sama loomulikult, kui meie jaoks tühja kõhuga külmkapi juurde kulgemine. Täpselt nagu meile saab õpetada, et külmkapi juurde minemise asemel võiksime me minna laua taha sööki ootama, saab ka koerale õpetada alternatiivset käitumist saaklooma nägemisel. Aga see tõesti tähendab õpetamist, mitte naiivset ootust, et äkki koer saab aru, kui me inimese keeles ütleme "ära mine, tule tagasi, paha koer". Ja loomulikult läheb ta alguses veel kümneid kordi "külmkapi juurde proovima". See ei ole jäärapäisus, see on elukogemus, instinkt ja harjumus. Koer tõenäoliselt sellel adrenaliinipuhangu hetkel meid, inimesi tähele ei panegi ning seega ei saa ta ka meile see hetk nö keskmist sõrme näidata. Tegelikult trenni tehes tuleks selliseid üle võlli olukordi ennetada ja võimalusel vältida ning lasta koeral harjutada tema võimetele ja taluvuspiirile vastavas olukorras.
Siin on üks hästi tore ja kokkuvõtlik artikkel sellest, miks meie koerad meid teatud situatsioonides ei kuula: http://paws4udogs.wordpress.com/2013/05/27/but-he-knows-it/
RSS Feed
