Las ma toon ühe näite (näitena kasutatud situatsiooni võib asendada ükskõik millise spordiala ükskõik millise elemendi sooritusega aga ka kodustele käsklustele, millel ei ole päris samaväärne sotsiaalne surve, kuid tihti on ka koolitusajalugu auklikum):
Oleme panustanud oma koera treenimisse palju aega ja läheme võistlema. Arvame, et koer on kenasti valmis ja omab vajalikke oskuseid. Kahjuks aga ühel hetkel keset agilityrada meie koer jookseb minema, jätab võtmata mõne takistuse, teeb seda lohakalt või hakkab ühest hetkest „oma rada“ jooksma. Tavapärane esmane mõte on selles olukorras inimestel, et koer on isepäine jobu (ta ju oskab seda!!!). Sellest lähtuvalt valitakse lahenduseks (kui lahendust üldse otsitakse) kontakti harjutused või koduste suhete korrastamine, sest eeldatakse et kui koer respekteerib omanikku, siis ta täidab kõik omaniku soovid. Kõlab nagu hea ja loogiline plaan?
Mingil müstilisel põhjusel juhtub aga, et võistlus- või trenniplatsile tagasi minnes sama viga kordub. Olgu... sai vist vähe harjutusi tehtud kodus, teeme veel. Omanik hakkab hoolikalt jälgima kõiki momente, kus koer teda ignoreerib ning survestama koera alluma. Koer tajub omaniku poolset ärritumist ning hakkab konflikti lahendama liigiomasel viisil rahustavate signaalidega. See tähendab, et koer hakkab veelgi rohkem omanikku vältima, mujale vaatama, nuuskima minema jne. Omanik aga ei näe seal taga koera püüet konflikti lahendada, vaid tõlgendab seda allumatusena ning suurendab survet veelgi. Lõpuks on koera ja omaniku vahelisest igapäevaelust saanud lõputuna näiv võimuvõitlus, milles kumbki osapool tegelikult osaleda ei soovi. See probleem võib eskaleeruda kuni selle punktini, kus koer lõpuks surve all kannatuse kaotab ja omanikku hammustab. Või kaotab kannatuse inimene ja kasutab ise vägivalda. Vägivald teadagi aga sünnitab vägivalda. Kuid kas probleemi põhjus oligi üldse algselt kontakti või allumise probleem? Üsna tõenäoliselt mitte, kuid kindlasti ei ole pärast kõike seda koera ja omaniku vaheline suhe enam endine.
Kui kontaktiprobleem või allumise probleem kõrvale tõsta, pööratakse fookus koera elemendioskusele. Äkki ei ole sellist nurka või seda elementi piisavalt harjutatud? Kahjuks on aga nii, et selles olukorras enamasti ei otsita esmaselt viga enda aplikatsioonis, vaid eeldatakse et inimene tegi kõik õigesti. Lihtsalt koer ei jõudnud järgi. Seetõttu minnakse ja tehakse sama harjutust uuesti ja uuesti ja uuesti. Kuni ükskord koer mõikab. Mõnikord koer mõikabki, kuid tihti kannatab koera meeleolu ja seetõttu ka kiirus. Mõnikord koer aga ei saagi aru ja siis näib, et lüüaksegi lihtsalt käega: „Ta ongi selline koer, kes ei suuda võtta kontaktpindu, kes hüppab tõkkesse sisse, kes ei suuda võtta slaalomit mingi nurga alt.“ Iga kordusega süveneb koeras aga ebakindlus elemendi tegemisel, sest ta ei tea enam üldse mis on kriteerium. Mõnikord saab ta kontaktpinnast üle hüpates karistada läbi raja katkestamise ja rajalt lahkumise. Mõnikord saab ta sama asja eest karistada läbi vigadeparanduse (Millega omakorda tekib risk kinnistada järgmine käitumisjada: eksimusega sooritus-> tagasiminek ja parandamine-> preemia. Lõpuks koer arvabki, et õige sooritus on selline jada mille sissejuhatus on eksimus). Mõnikord ei järgne aga üldse karistust, vaid raja jooksmine lihtsalt jätkub. Milline käitumine on siis õige? Miks mõnikord seda elementi tehes järgneb karistus ja mõnikord preemia? Segadus koera peas tingib olukorra, kus ta ei soovi üldse sooritada seda nõmedat elementi ning soorituse õiget pilti koer ei teagi. See on see hetk, kus paljud koerad tõrguvad või üritavad jätta võtet vahele ning võivad lahkuda platsilt, minna nuuskima, pissida või hakata amokki jooksma.
Ma saan sellest aru, miks sellised momendid tekivad. Inimloomusele ei ole üldiselt omane ise enda valikuid ja oskuseid kriitiliselt hinnata. Me loeme läbi või kuulame ära treeneri juhtnöörid, läheme proovime veidi ning kui me saavutame soovitud käitumisele ligilähedase käitumise, oleme endaga rahul ja pühime käed puhtaks. Küll me oleme tublid treenerid! Kui käitumine on juba „valmis“, siis ei tule enamus inimestele pähegi, et koera sooritusvõime puudujäägid võiksid olla kinni meie laotud vundamendis (Või juhtimises. Aga selle teema jätan seekord vahele, et artikkel raamatuks ei muutuks). Kui selline asi ei tule aga pähegi, siis ei hakata ka otsima viga- miks peaks otsima midagi, mida ei eksisteeri? Nii jääbki meil avastamata, et koer oskab küll näiteks käsklust "istu" trenniplatsil trennikaaslaste koertega kindlas settingus, kuid ei tea tegelikult, et kriteeriumeid võib olla palju rohkem. Talle ei ole kunagi spetsiaalselt eraldi õpetatud, et "istu" käsklus tähendab teatud tehnikaga asendi võtmist, et ta peab jälgima oma jalgasid ja et ta peab suutma seda teha ka võhivõõraste koerte juuresolekul, võõras kohas, võõraste jõllitavate inimeste läheduses, kui omanik käitub kummaliselt ja kui preemiat ei ole näha, haista ega näiliselt üldse olemas. Käskluse kindlustamist ehk proofingut kasutades saab hävitada täielikult koera usu endasse või tõsta koera enesekindluse pilvedest kõrgemale- see kõik sõltub aplikatsioonist, ehk treeneri tehnilistest oskustest. Tihti aga jäetakse kindlustamise etapp üldse vahele ja koer ei õpigi töötama raskemates oludes.
Artikli alguses kirjeldatud situatsioonis, kus koer võistlusel või trenniplatsil „lappama läheb“ võib olla ka kolmas ja palju tõsisem põhjus kui kõik eelnevad. Nimelt võib olla, et koeral on hoopis mingi füüsiline või vaimne põhjus, miks ta käsku täita ei suuda. Inimesed ei mõista, et koerad väljendavad oma valu ka siis, kui nad otseselt ei lonka ega nuta. Samuti ei mõista inimesed, et koer võib karta midagi või olla emotsionaalselt raskes olukorras ka siis, kui tal ei ole saba jalge vahel ning ta ei ürita põgeneda. Kui asi ei ole aga mõistmatuses, võib asi olla selles samas kõverpeeglis, millest ma kirjutan. Tunnistades, et koeral võiks olla valus või ebameeldiv, peame me ju ka tunnistama, et oleme teinud midagi valesti. Peame tunnistama, et oleme olnud koera suhtes ülekohtused või lausa halvad peremehed. See on nii mõru pill neelata, et suurem osa inimesi kasutavad siinkohal klassikalisi vältimiskäitumisi. Nad ärrituvad, kui sellele vihjata, nad väldivad seda teemat ning alateadlikult otsivad nad kedagi, kes kinnitaks, et nad on teinud kõik õigesti. Ma tean, sest ma olen ka seal olnud.
a) treeningul on tehtud siiski mõni artikli alguses nimetatud viga,
b) koera jaoks on antud keskkonnas mingi(d) ärriti(d), mille juuresolekul ei tunne ta ennast kindlalt,
c) koeral on mingi füüsiline probleem, miks ta harjutust sooritades ennast ebamugavalt tunneb.
Järgnevas videos on kombinatsioon kõigist kolmest- treeningul ei olnud tehtud piisavat tööd pingetaluvuse ja üldistamisega, koer on väga tundlik ja oli häiritud sellest, et ei saanud eelnevalt tutvuda võistlusplatsi ega seal olevate inimestega ning tol ajahetkel oli tal alanud ka ebatiinus, mis omakorda tingis suuremat tundlikkust.
Seda, kas probleem on vaimne või füüsiline, on väga raske tuvastada, sest valu kui ka hirmuga seotud distressi märgid on tihti samasugused ja omavahel ka seotud. Seepärast on vaja jälgida hoolikalt konteksti. Kas sümptomid süvenevad siis, kui läheduses on miski, mida võib käsitleda ärritina (teine koer, lõhnad, inimesed vms)? Või süvenevad sümptomid, kui koer on füüsiliselt kurnatud? Tasub uurida ja kompida oma koer üksipulgi läbi- kas tal võib olla suus mõni haavake, mille pärast on esemete haaramine valulik? Äkki teeb talle valu mõni liiges või lihas?
Kui füüsilist viga ei leita (mis ei tähenda, et seda ei ole), tuleks vaadelda kriitilise pilguga koera emotsionaalset heaolu. Ehk olete siiski midagi kahe silma vahele jätnud? Videot vaadates jälgige, kuhu suunda koer vaatab või kuhu suunda vaatamist ta aktiivselt väldib ja mõelge, mis seal olla võis. Tegemist ei pruugi olla ühe tõsise ja konkreetse hirmuga. Asi võib ka olla selles, et koer tunneb end veidi ebamugavalt võõrastes kohtades, ning siis kui inimesed teda ainitise pilguga vaatavad (mõlemad on üsna loomulikud asjad mille suhtes ebamugavust tunda ning enamus koeri võivad sellest stressi minna). Kui selliste asjade kriitiline hulk ületada, siis koera taluvuslävi saabki ületatud (Tõmba kasvõi paralleele ise-endaga. Näiteks: olukorras kus sa teed koeraga trenni, olles ise puhanud ja heas tujus VS siis, kui sul on seljataga pingeline tööpäev. Ilmselgelt on teisel juhul su süütenöör ju lühem).
Loomulikult VÕIB harjutuse mittesooritamise põhjus olla ikkagi ka selles, et koer ei ole õppinud omaniku arvamust kuulama või oluliseks pidama. Samas see on miski, mis taandub vastastikusele usaldusele. Vastastikune usaldus tekib aga selgetest kriteeriumitest, omaniku heast tehnilisest oskusest koera treenida ja märgata ning sellest, kas omanik koera arvamust kuuldes sellega ka arvestab. Hea juht ei sea oma alluvatele ebarealistlikke ootuseid, ei muuda käigu pealt kriteeriume vastavalt oma suvale, kiidab oma alluvat südamest ja siiralt nende pingutuse eest, ega ei lase tal tõestada 1000 korda, et ta oskab midagi. Ennekõike aga ei jäta üks hea juht oma alluvat tema muredega üksi!
Kokkuvõttes võib vast öelda, et laias laastus on harjutuse mittesooritamise põhjused järgmised:
- Harjutuse koolitusfaasis laotud nõrk vundament
- Harjutuse kindlustamisfaasi puudumine, ebapiisav läbimine või liiga kiire kriteeriumite tõstmine
- Hirm või ebamugavustunne kellegi või millegi suhtes
- Erinevad terviseprobleemid
- Koera ja omaniku vahelise usaldusliku suhte puudumine (mis võib olla tingitud kõigist eelnevatest põhjustest)
Kas oled kunagi proovinud visata hetkeks peast võimalus, et su koer on jobu ning tõsiselt kaalunud kõiki neid erinevaid põhjuseid miks ta võib käituda nii nagu ta käitub?
Kui sa ei tea täpselt kuidas seda teha, siis soovitan võtta eelnimetatud punktid valikusse:
1) Kas oled andnud oma koerale põhjust ennast kuulata? Siinkohal jäta kõrvale kõik inimlikud omadused nagu tänulikkus (koerad ei ole inimesele tänulikud, et neil on toit laual, katus peakohal või nendega palju tegeletakse), üllameelsus (Lassiet ei ole olemas) jne. Kas su koer teab, et sina oled tema võti toredate asjadeni? Kas su koera liigiomased vajadused on rahuldatud?
2) Külasta veterinaari, kirjelda talle detailselt millistes olukordades ei suuda su koer käsku täita - milline on see tegevus ja mida see nõuab koeralt füüsiliselt. Piisava informatsiooni korral võivad paljud arstid suuta huupi oletamise asemel konkreetseid asju uurima hakata.
3) Jälgi oma koera erinevates situatsioonides. Kas ta käitub külaliste saabudes kuidagi kummaliselt (väldib või erutub üle, ei võta maiust või kontakti jne)? Aga teiste koerte suhtes? Siseruumides? Autosõidul? Võõraste objektide läheduses? Uutes kohtades? Need asjad põhjustavad stressi ja nende suhtes mugavustunde saavutamiseks on vaja teha teistsugust tööd, kui sporditrennides.
4) Kas sa oled õpetanud oma koerale seda käitumist, mida talt ootad? Näiteks, kui su koer ei tule kutsumise peale siis mõtle, kui palju kordi oled sa temaga treeninud teistsugust käitumist? Uus käitumine kinnistub alati ikkagi ainult siis, kui koera õpetamisse pühendada aega ja see ei ole enamasti isegi mitte 10 trennikorra muusika. Kui käitumine ei ole treeningust hoolimata muutunud üldse aga pikema aja vältel, tuleb põhjust otsida treenimisviisis- äkki on harjutus liiga raske, äkki on premeerimissagedus liiga väike, äkki aga on hoopis sinu ajastus vale? Neid põhjuseid miks käitumine treeningust hoolimata ei taha kinnistuda on palju, kuid kindel on see, et viga on ikkagi üsna kindlalt inimeses ja mitte koeras.
5) Kas oled oma koerale õpetanud käsu täitmist erinevates olukordades? Näiteks kõrval asendis püsimist ka siis, kui sõber peibutab teda maiusega? Kui eemal kostub kolinat? Kas su koer sai trennis selle harjutusega hakkama ja püsis terve aeg rõõmsameelne ja enesekindel ...või hoidsid sa hinge kinni ning koer sai küll hakkama aga see nõudis talt suurt pingutust?
Kõik vastused on meie ees olemas, vaja on lihtsalt küsida õigeid küsimusi :).