Pikk paus on blogimisel jälle märkamatult sisse tulnud. Lihtsalt ei ole olnud aega siin kirjutada, sest nii palju muid asju on käsil- õppimine, tulevase Murelike koerte kursuse materjalide kirjutamine ja filmimine, õpilaste käekäigu pärast muretsemine ja loomulikult oma enda koerte trennid. Olen püüdnud oma koertega kummagagi teha iga nädal vähemalt 3 võimlemistrenni, 3 veotrenni, 3 teraapia-trenni, kõrvalkõnni kursusega seotud trenne ja kui aega üle jääb siis ka muid sk trenne. Hetkel tundub see täitsa tehtav ja tore on näha, et pidev areng toimub igal rindel tänu sellele.
Nalja saab loomulikult ka, nii et mõtlesin et jagan kahte lõbusat seika meie igapäevast.
Võimlemine:
Eile õhtul tegime Ronniga pärast kahte puhkepäeva võimlemistrenni. Ronni oli väga elevil ja nagu paljud sõbrad teavad, siis see tähendab tema puhul hirrrrmsat rapsimist. Suutsin ta siiski kuidagi ära hallata ja trenn ise laabus täitsa kenasti. Küll aga sain ma aru, et asi kisub jamaks, kui ma andsin pärast siilide sheipimist (pehmed ümarad padjakesed, millele koer esijalgadega peale peab astuma võimlemise trennis) käest ära viimase maiuse ENNE, kui olin siilid maast võtnud. Ronnile väga meeldisid need siilid, seega oli mul võimatu püsti tõusta või neid ära võtta, sellel ajal kui Ronni kargles mööda tuba ringi, peksis neid käppadega ja püüdis haarata hambusse (õnneks väga ei mahu). Iga kord kui see hakkas mul peaaegu õnnestuma, tõmbas ta mind oma tagumikuga lükates uuesti istukile. Loomulikult läbi naermise ei aidanud ka ükski ümber suunav käsklus ja nii ma mässasin vist mitu minutit, enne kui oma eesmärgi saavutatud sain. Seejärel naersime veel Ronni peremehega mitu minutit juhtunu üle nii, et pisarad silmas. Kahju et ei saanud filmida!
Rattavedu:
Plaanisin täna hommikul teha koertega 8 km ringi põlluteel ja asusime teele. Esimese kilomeetri lõpus nägin, kuidas me veeresime üle värsketest kanasulgedest ja vb ka raipest, nägin kuidas koerad hoo pealt vilksamisi seda vaatasid, ninaga õhku tõmbasid...ja teate küll seda tunnet, kus sa tead et kohe sa kukud ja saad surma aga kõik käib justkui aegluubis ja sa ei saa mitte midagi teha, et jada katkestada. Täpselt selle tundega maandusin ma ratta ja koerapusaga põlvest saati jäist vett täis kraavi! Ja ega siis koerad seal jahti veel ei lõpetanud- tükk aega pidin seal rabelema, et saada püsti, saada ratas välja, saada ennast välja, saada koerad välja, saada uuesti ise välja, saada koerad välja jne. Mul on kindlasti olnud elus graatsilisemaid hetki...ja kindlasti kohe, ei ole ma ammu koerte peale niimoodi karjunud ega neid niimoodi karvupidi ühest kohast teise tõstnud. Õnneks oli neil adrenaliin nii laes, et nad ei pannud tähelegi. Lõpuks kuidagi sain nad siiski kaldale ja sõit võis jätkuda. Ja pole vist tarvis mainidagi, et ülejäänud sõit oli super tore ja koerad olid väga väga tublid. Selle rebasega peab lihtsalt kokku leppima millal tema tahab meie raja peal einestada või leida mõlemale sobivad ajad, et ilma rattata treenida koeri temast mitte välja tegema. Ma selle peale lootma väga küll ei jää...
Nalja saab loomulikult ka, nii et mõtlesin et jagan kahte lõbusat seika meie igapäevast.
Võimlemine:
Eile õhtul tegime Ronniga pärast kahte puhkepäeva võimlemistrenni. Ronni oli väga elevil ja nagu paljud sõbrad teavad, siis see tähendab tema puhul hirrrrmsat rapsimist. Suutsin ta siiski kuidagi ära hallata ja trenn ise laabus täitsa kenasti. Küll aga sain ma aru, et asi kisub jamaks, kui ma andsin pärast siilide sheipimist (pehmed ümarad padjakesed, millele koer esijalgadega peale peab astuma võimlemise trennis) käest ära viimase maiuse ENNE, kui olin siilid maast võtnud. Ronnile väga meeldisid need siilid, seega oli mul võimatu püsti tõusta või neid ära võtta, sellel ajal kui Ronni kargles mööda tuba ringi, peksis neid käppadega ja püüdis haarata hambusse (õnneks väga ei mahu). Iga kord kui see hakkas mul peaaegu õnnestuma, tõmbas ta mind oma tagumikuga lükates uuesti istukile. Loomulikult läbi naermise ei aidanud ka ükski ümber suunav käsklus ja nii ma mässasin vist mitu minutit, enne kui oma eesmärgi saavutatud sain. Seejärel naersime veel Ronni peremehega mitu minutit juhtunu üle nii, et pisarad silmas. Kahju et ei saanud filmida!
Rattavedu:
Plaanisin täna hommikul teha koertega 8 km ringi põlluteel ja asusime teele. Esimese kilomeetri lõpus nägin, kuidas me veeresime üle värsketest kanasulgedest ja vb ka raipest, nägin kuidas koerad hoo pealt vilksamisi seda vaatasid, ninaga õhku tõmbasid...ja teate küll seda tunnet, kus sa tead et kohe sa kukud ja saad surma aga kõik käib justkui aegluubis ja sa ei saa mitte midagi teha, et jada katkestada. Täpselt selle tundega maandusin ma ratta ja koerapusaga põlvest saati jäist vett täis kraavi! Ja ega siis koerad seal jahti veel ei lõpetanud- tükk aega pidin seal rabelema, et saada püsti, saada ratas välja, saada ennast välja, saada koerad välja, saada uuesti ise välja, saada koerad välja jne. Mul on kindlasti olnud elus graatsilisemaid hetki...ja kindlasti kohe, ei ole ma ammu koerte peale niimoodi karjunud ega neid niimoodi karvupidi ühest kohast teise tõstnud. Õnneks oli neil adrenaliin nii laes, et nad ei pannud tähelegi. Lõpuks kuidagi sain nad siiski kaldale ja sõit võis jätkuda. Ja pole vist tarvis mainidagi, et ülejäänud sõit oli super tore ja koerad olid väga väga tublid. Selle rebasega peab lihtsalt kokku leppima millal tema tahab meie raja peal einestada või leida mõlemale sobivad ajad, et ilma rattata treenida koeri temast mitte välja tegema. Ma selle peale lootma väga küll ei jää...
 |  |
 |  |
RSS Feed
