Pärast korduvaid ebaõnnestunud katseid Meeraga võistelda ja nähes, kui palju ma temale tahtmatult seeläbi ebamugavust olen valmistanud, tundsin ma lõpuks jõuetult, et seisan teelahkmel. Ma kas ei võistle enam kunagi, või võtan täielikult aja maha ja otsin lahenduse meie probleemile. Ma ei leia, et oleks õiglane panna koer olukorda, mis valmistab talle sellist stressi, puhtalt meelelahutuslikel eesmärkidel (Koerasport on meelelahutus, mitte eluks vajalik ja vältimatu tegevus). Õnneks leidsin ka vastava veebikooli, kus väga sarnaste probleemidega tegeletakse ning olen nüüd aasta jooksul FDSA's õppides näinud tohutult palju sarnaste probleemidega paare ning muutnud täielikult oma trennide ülesehitust. Toon välja mõned olulisemad muutused meie põhimõtetes:
1) Koer vastutab kontakti hoidmise ja säilitamise eest ise. Koer ütleb mulle millal ta on valmis töötama ja veenab mind endaga töötama, mitte vastupidi. Kui koer muutub tuimaks ja hakkab nn multitaskima, katkestame mida iganes me parasjagu tegime ning ootan uuesti koera poolt ettepanekut töö alustamiseks. Aga seda ainult siis kui koer tõesti ei pinguta – kui on vähimgi kahtlus et tegemist on stressiga, siis katkestan trenni ja üritan tuvastada milles probleem. Kui koer ei suuda keskenduda, on probleem tavaliselt keskkonnas ja ma pean selles osas midagi muutma.
2) Harjutused on lõhutud nii pisikesteks juppideks kui vähegi võimalik, et koeral oleks võimalus õnnestuda. Ühtlasi üritan pidevalt harjutustesse sisse tuua koera jaoks lõbusaid mänge, et tõsta iga harjutuse väärtust eraldi.
3) Kui koera jaoks on mõni harjutus millegipärast raskem, otsin üles põhjuse ja üritan sellega mängides harjutust talle kergesti tehtavaks muuta. Aga samal ajal jälgin, et ma ei teeks ühtegi allahindlust käitumise kvaliteedile. Kui koer ei suuda hoida kõrvalkõnnis kontakti või asendit 3 meetrit, teeme 2 meetrit kõrvalkõndi, nii et ta silm ka ei võbele, selle asemel et proovida saada 3 meetrit kergelt tuima või hajevil koeraga.
4) Meeleolu on A&O. Katkestan ja mõtestan ümber trenni koheselt, kui näen koeralt esimesi stressisignaale (ükskõik kas koer muutub tavalisest aeglasemaks, närviliselt kiiremaks, häälekamaks, eksib rohkem või kasutab nn rahustavaid signaale). Ja kindlasti premeerin teda sellest hoolimata. Kui koer püsib minuga, siis see ise väärib premeerimist, isegi kui ta eksib harjutust sooritades. Pealegi kui koer eksib siis see on a) õppimisprotsessi loomulik osa (järelikult koer mõtleb aktiivselt kaasa ja väärib selle eest preemiat) või b) stressi märk (järelikult olen harjutuse teinud liiga raskeks ja kuna see on siis minu süü, väärib koer minu lolluse eest nagunii oma preemiat).
5) Rohkem kui igasuguste elementide lihvimisele, pühendame me aega koerale kõigi võistlusega seotud kontseptsioonide õpetamisele. Mitte ainult sellepärast, et see on olulisem osa tööst, vaid ka sellepärast et neid nüansse on nii kuradi palju rohkem.
6) Lasen koeral igat elementi teha võimalikult erinevates võtmetes nii, et võistlusplatsil esinev element pälviks koeral siirast üllatust „Kas ainult nii lihtsat asja tahadki või?“
7) Kasutan rohkelt rõõmsat kehakeelt, mängu ja kiitmist koeraga suhtlemisel. Hmm... ma tegin seda enda meelest enne ka palju aga saab veel rohkem. Põhimõtteliselt igas trennis ma annan endast parima, et anda edasi infot „sa oled maailma kõige võrratum koer“. Ja kõige armsam on, et siin kehtib reegel „naerata ja sulle naeratatakse vastu“.
8) Enam ei ole valesid vastuseid. See on minu jaoks suurim ja keerulisem murrang, sest see tundus alguses kuidagi jabur aga põhimõtteliselt ma nüüd premeerin koera igat katset ja varieerin lihtsalt preemia väärtust. Kui koer ei tee ühtegi katset, siis ma ka üritan ta ruttu sellest välja tuua läbi premeerimise. Ma tahan, et mu koerad teaksid, et nad ei saa eksida, sest see tõstab neil enesekindlust ning annab julgust proovida üha rohkemaid asju. Ainus mida ma jälgin on käitumisjadad- kui näen mõnda tekkimas, siis üritan treeningu seada üles nii, et neid katkestada.
...and that’s about it :). Ühesõnaga kokku võtvalt võib öelda, et kui ma varasemalt arvasin, et hea tulemuse saab, kui viimistleda ja lihvida spordiala sisu, ehk elemente, siis nüüd teen ma tööd valdavalt meeleolu ja suhtega. Ma olen avastanud enda jaoks nii tohutult palju nüansse ja värve ning ühtlasi saanud nagu puuga pähe, kui vähe ma tegelikult üldse koerte koolitusest tean. Ma pole ammu millestki nii vaimustuses olnud :p.
1) Koer vastutab kontakti hoidmise ja säilitamise eest ise. Koer ütleb mulle millal ta on valmis töötama ja veenab mind endaga töötama, mitte vastupidi. Kui koer muutub tuimaks ja hakkab nn multitaskima, katkestame mida iganes me parasjagu tegime ning ootan uuesti koera poolt ettepanekut töö alustamiseks. Aga seda ainult siis kui koer tõesti ei pinguta – kui on vähimgi kahtlus et tegemist on stressiga, siis katkestan trenni ja üritan tuvastada milles probleem. Kui koer ei suuda keskenduda, on probleem tavaliselt keskkonnas ja ma pean selles osas midagi muutma.
2) Harjutused on lõhutud nii pisikesteks juppideks kui vähegi võimalik, et koeral oleks võimalus õnnestuda. Ühtlasi üritan pidevalt harjutustesse sisse tuua koera jaoks lõbusaid mänge, et tõsta iga harjutuse väärtust eraldi.
3) Kui koera jaoks on mõni harjutus millegipärast raskem, otsin üles põhjuse ja üritan sellega mängides harjutust talle kergesti tehtavaks muuta. Aga samal ajal jälgin, et ma ei teeks ühtegi allahindlust käitumise kvaliteedile. Kui koer ei suuda hoida kõrvalkõnnis kontakti või asendit 3 meetrit, teeme 2 meetrit kõrvalkõndi, nii et ta silm ka ei võbele, selle asemel et proovida saada 3 meetrit kergelt tuima või hajevil koeraga.
4) Meeleolu on A&O. Katkestan ja mõtestan ümber trenni koheselt, kui näen koeralt esimesi stressisignaale (ükskõik kas koer muutub tavalisest aeglasemaks, närviliselt kiiremaks, häälekamaks, eksib rohkem või kasutab nn rahustavaid signaale). Ja kindlasti premeerin teda sellest hoolimata. Kui koer püsib minuga, siis see ise väärib premeerimist, isegi kui ta eksib harjutust sooritades. Pealegi kui koer eksib siis see on a) õppimisprotsessi loomulik osa (järelikult koer mõtleb aktiivselt kaasa ja väärib selle eest preemiat) või b) stressi märk (järelikult olen harjutuse teinud liiga raskeks ja kuna see on siis minu süü, väärib koer minu lolluse eest nagunii oma preemiat).
5) Rohkem kui igasuguste elementide lihvimisele, pühendame me aega koerale kõigi võistlusega seotud kontseptsioonide õpetamisele. Mitte ainult sellepärast, et see on olulisem osa tööst, vaid ka sellepärast et neid nüansse on nii kuradi palju rohkem.
6) Lasen koeral igat elementi teha võimalikult erinevates võtmetes nii, et võistlusplatsil esinev element pälviks koeral siirast üllatust „Kas ainult nii lihtsat asja tahadki või?“
7) Kasutan rohkelt rõõmsat kehakeelt, mängu ja kiitmist koeraga suhtlemisel. Hmm... ma tegin seda enda meelest enne ka palju aga saab veel rohkem. Põhimõtteliselt igas trennis ma annan endast parima, et anda edasi infot „sa oled maailma kõige võrratum koer“. Ja kõige armsam on, et siin kehtib reegel „naerata ja sulle naeratatakse vastu“.
8) Enam ei ole valesid vastuseid. See on minu jaoks suurim ja keerulisem murrang, sest see tundus alguses kuidagi jabur aga põhimõtteliselt ma nüüd premeerin koera igat katset ja varieerin lihtsalt preemia väärtust. Kui koer ei tee ühtegi katset, siis ma ka üritan ta ruttu sellest välja tuua läbi premeerimise. Ma tahan, et mu koerad teaksid, et nad ei saa eksida, sest see tõstab neil enesekindlust ning annab julgust proovida üha rohkemaid asju. Ainus mida ma jälgin on käitumisjadad- kui näen mõnda tekkimas, siis üritan treeningu seada üles nii, et neid katkestada.
...and that’s about it :). Ühesõnaga kokku võtvalt võib öelda, et kui ma varasemalt arvasin, et hea tulemuse saab, kui viimistleda ja lihvida spordiala sisu, ehk elemente, siis nüüd teen ma tööd valdavalt meeleolu ja suhtega. Ma olen avastanud enda jaoks nii tohutult palju nüansse ja värve ning ühtlasi saanud nagu puuga pähe, kui vähe ma tegelikult üldse koerte koolitusest tean. Ma pole ammu millestki nii vaimustuses olnud :p.
RSS Feed
