Kui me töötame millegi kallal oma koertega, on meil aeg-ajalt vaja testida, kus me oleme. Sportkoertel on selleks võistlused ja eksamid, murekoertel aga peidavad erinevad testid ennast tegelikult igapäevaelu ootamatustes. Minnes oma reaktiivse koeraga jalutama, tuleb nurga tagant ootamatult vastu võõras koer- see on üks neid teste, millega kahjuks reaktiivse koera omanikud igapäevaselt silmitsi seisma peavad sõltumata sellest, kas koer on selliseks raskusastmeks üldse valmis. Samas jõuame me kõik pika harjutamise abil lõpuks punkti, kus koer sooritab jalutuskäigul ette tulevad testid neljadele-viitele ja on aeg vaadata, kuidas tal läheks eksamil. Minu edasijõudnud õpilased ja Ronni on jõudnud sellesse punkti ja seetõttu otsustasime osaleda neist mõnedega Kõrvemaal toimunud matkaseerial, kus inimesed matkasid koos koertega.
Sarja esimestel matkadel osalesid Mari Kieferiga ja Kaja Mustiga. Mõlemad koerad olid märgistatud kollaste lintidega, mis on signaaliks teistele, et antud koerad vajavad pisut rohkem isiklikku ruumi. Mõlemal koeral läks väga hästi ja nad suutsid koeramassi keskel jätta kergesti mulje, kui tavalistest koertest. Kummagil juhtus siiski üksikuid haugatusi olukordades, kus võõras koer juhtus tulema liiga ülemeelikus olekus liiga lähedale. Töö reaktiivse koera rehabiliteerimise suunal on pikk ja keeruline protsess, kus vahel koer ikka satub olukordadesse, millega ta varem kokku puutunud ei ole ning sellistes olukordades on oht, et koer ikkagi ehmatab. Mida rohem koer sellistes olukordades positiivseid assotsiatsioone luua saab, seda harvemaks sellised hetked jäävad.
Seeria kolmandal matkal otsustasin ma võtta kaasa ka oma reaktiivse koera Ronni, et vaadata kuhu meie oma treeningutega jõudnud oleme. Ronni oli varjupaigast meile tulles reaktiivne väga paljude asjade suhtes- mootorsõidukid, koerad, hobused, muud loomad, erinevad masinad jne. Põhjuseks oli kombinatsioon koleerilisest närvisüsteemist (ehmub/ärritub/erutub väga kergesti), kogenematusest ja halbadest kogemustest (varjupaigast koju tulles tuli Ronni karvadest kuu aega hammustustest jäänud korpasid ning tema kõrvades on täkked, milletaolised tekivad koertevahelises kakluses).
Koerareaktiivsuse tase oli meil alustades selline, kus koer läks ähmi täis ainuüksi teiste koerte lõhnadest ning kaotas täielikult pea, kui nägi silmapiiril üksikut koera (hüsteeriline haukumine, rabelemine ja ülekande agressioon olid tavapärased nähtused). Kuna Ronnil oli lisaks ka palju muid pakilisemaid probleeme, lükkus koerareaktiivsusega tegelemine meil mõned aastad edasi. Enne oli vaja lahendada ressursivalvamise probleem, erinevad kogenematusest tingitud hirmud igapäevaste asjade ees, üksindusahistus, hirm autosõidu ees, reaktiivsus kodumasinate ees jne. Umbes aasta eest sain ma lõpuks mahti tõsisemalt koerareaktiivsusega tegelema hakkamiseks. Eilne matk oli meie esimene suurem eksam, kus ma sain näha, kuidas Ronni tuleb toime olukorras, milletaolist ta varem veel kogenud ei ole. Võtangi meie seikluse järgnevalt kokku.
Siin on üks videomeenutus sellest, kuidas Ronni tavatses reageerida teiste koerte nägemise peale:
Sarja esimestel matkadel osalesid Mari Kieferiga ja Kaja Mustiga. Mõlemad koerad olid märgistatud kollaste lintidega, mis on signaaliks teistele, et antud koerad vajavad pisut rohkem isiklikku ruumi. Mõlemal koeral läks väga hästi ja nad suutsid koeramassi keskel jätta kergesti mulje, kui tavalistest koertest. Kummagil juhtus siiski üksikuid haugatusi olukordades, kus võõras koer juhtus tulema liiga ülemeelikus olekus liiga lähedale. Töö reaktiivse koera rehabiliteerimise suunal on pikk ja keeruline protsess, kus vahel koer ikka satub olukordadesse, millega ta varem kokku puutunud ei ole ning sellistes olukordades on oht, et koer ikkagi ehmatab. Mida rohem koer sellistes olukordades positiivseid assotsiatsioone luua saab, seda harvemaks sellised hetked jäävad.
Seeria kolmandal matkal otsustasin ma võtta kaasa ka oma reaktiivse koera Ronni, et vaadata kuhu meie oma treeningutega jõudnud oleme. Ronni oli varjupaigast meile tulles reaktiivne väga paljude asjade suhtes- mootorsõidukid, koerad, hobused, muud loomad, erinevad masinad jne. Põhjuseks oli kombinatsioon koleerilisest närvisüsteemist (ehmub/ärritub/erutub väga kergesti), kogenematusest ja halbadest kogemustest (varjupaigast koju tulles tuli Ronni karvadest kuu aega hammustustest jäänud korpasid ning tema kõrvades on täkked, milletaolised tekivad koertevahelises kakluses).
Koerareaktiivsuse tase oli meil alustades selline, kus koer läks ähmi täis ainuüksi teiste koerte lõhnadest ning kaotas täielikult pea, kui nägi silmapiiril üksikut koera (hüsteeriline haukumine, rabelemine ja ülekande agressioon olid tavapärased nähtused). Kuna Ronnil oli lisaks ka palju muid pakilisemaid probleeme, lükkus koerareaktiivsusega tegelemine meil mõned aastad edasi. Enne oli vaja lahendada ressursivalvamise probleem, erinevad kogenematusest tingitud hirmud igapäevaste asjade ees, üksindusahistus, hirm autosõidu ees, reaktiivsus kodumasinate ees jne. Umbes aasta eest sain ma lõpuks mahti tõsisemalt koerareaktiivsusega tegelema hakkamiseks. Eilne matk oli meie esimene suurem eksam, kus ma sain näha, kuidas Ronni tuleb toime olukorras, milletaolist ta varem veel kogenud ei ole. Võtangi meie seikluse järgnevalt kokku.
Siin on üks videomeenutus sellest, kuidas Ronni tavatses reageerida teiste koerte nägemise peale:
Õhtu enne matka oli Ronni millegipärast närviline. Põhjust oli tagantjärgi raske välja selgitada, kuna ta oli üksi kodus olnud, kuid selge on see, et igasugune närvilisem olek on enne igasuguseid mentaalseid trenne halb märk. Kui koer erutub, ärritub või ehmatab, paiskub tema organismi adrenaliiniga koos selline aine nagu kortisool, mis jääb mõneks ajaks organismi püsima. See muudab organismi ärritite suhtes valvsamaks ja parandab reaktsioonikiirust ohuallikale. Reaktiivse koeraga tähendab see, et koer on tavapärasest altim plahvatuslikult haukuma. Kortisooli püsimine veres võib sõltuvalt reaktsiooni tugevusest kesta tunde või ka päevi, vahel lausa üle nädala.
Eeltoodust tulenevalt olin ma hommikul eriti hoolas ja hoidsin Ronnit pigem toas või esikus, kus ta ärriteid ei näeks. Kella 7 paiku otsustasin lasta ta korraks õue pissile ja hoidsin tal seni silma peal...paraku aga oli halb õnn meiega ja Ronni märkas enne mind aiast mööduvat pere koos kutsikaga. Seega jõudis Ronni hakata haukuma enne, kui ma sain ta ümber suunatud ja maha rahustatud. See oli halb, sest adrenaliini ja kortisooli kogus veres kasvas.
Kahjuks sellega asi ei piirdunud. Olime matkal osaleva ja lähedal elava sõbraga kokku leppinud, et jalutame koeri enne sõitma asumist selliselt, et nad saaksid eelnevalt neutraalsel pinnal üksteist tervitada. See on oluline eeldus selleks, et Ronni suudaks taluda võõrast koera meie autos. Asusimegi teele, kui äkitselt märkasin otse meie ees suurt hulkuvat koera! Kiiresti liikusime tagasi aeda, kuid paraku jõudis Ronni siiski koera näha ja sellele järgnes juba eelmisest palju tugevam reaktsioon. Läks kümmekond minutit, enne kui Ronni rahunes ning ühtlasi teadsin ma sellest, et matk saab olema meie jaoks hea võimalus näha, kuidas Ronni toime tuleb nö halval päeval. Kortisooli täis pumbatud reaktiivne koer on nagu viitsütikuga pomm ja koer võib „plahvatada“ ka olukordades, kus ta muidu juba hästi toime tuleb. Seega meie plaan matkaks oli ennekõige: Tasa ja targu.
Kohale jõudes kukkus mu süda veidi küll saapasäärde. Parklat vaadates sain ma aru, et see ei ole Ronnile mitte eksami olukord, vaid ellujäämiskursus: koerad olid seekord platsil üsna laiali ja iga nurga peal, aga lisaks oli ala paksult täis erinevaid inimesi ja...hobuseid! Paralleelselt meie matkaga toimus mingi hobuseüritus ja hobuste suhtes on küll Ronni reaktiivsus vähenenud, aga nii palju hobuseid korraga nii lähedalt, ei ole ta saanud seni veel näha.
Mis seal ikka, kuna tagasiteed enam ei olnud, laadisin taskud erinevaid maiuseid täis ja võtsin koera välja. Aklimatiseerimine oli vaevaline, sest iga kord, kui hakkasime juba end sisse elama, tekkis meie lähedusse mõni koer või hobune ja me pidime oma asukohta vahetama (seal saime kätte ka esimese haugatuse). Lõpuks läksingi parklast kaugemale disc-golfi raja servale ja seal õnnestus aklimm pisut paremini. Küll aga tegid asja raskemas kaas-matkalised, kes ilmselt teadmatusest järgnesid meile ja kellel kõigil ma pidin seega korraga silma peal hoidma. Meelde tuli tetrise mäng, kus klotsid kukuvad järjest kiiremini alla ja järjest raskem on leida seda head kohta, kuhu järgmine klots paigutada :D.
Eeltoodust tulenevalt olin ma hommikul eriti hoolas ja hoidsin Ronnit pigem toas või esikus, kus ta ärriteid ei näeks. Kella 7 paiku otsustasin lasta ta korraks õue pissile ja hoidsin tal seni silma peal...paraku aga oli halb õnn meiega ja Ronni märkas enne mind aiast mööduvat pere koos kutsikaga. Seega jõudis Ronni hakata haukuma enne, kui ma sain ta ümber suunatud ja maha rahustatud. See oli halb, sest adrenaliini ja kortisooli kogus veres kasvas.
Kahjuks sellega asi ei piirdunud. Olime matkal osaleva ja lähedal elava sõbraga kokku leppinud, et jalutame koeri enne sõitma asumist selliselt, et nad saaksid eelnevalt neutraalsel pinnal üksteist tervitada. See on oluline eeldus selleks, et Ronni suudaks taluda võõrast koera meie autos. Asusimegi teele, kui äkitselt märkasin otse meie ees suurt hulkuvat koera! Kiiresti liikusime tagasi aeda, kuid paraku jõudis Ronni siiski koera näha ja sellele järgnes juba eelmisest palju tugevam reaktsioon. Läks kümmekond minutit, enne kui Ronni rahunes ning ühtlasi teadsin ma sellest, et matk saab olema meie jaoks hea võimalus näha, kuidas Ronni toime tuleb nö halval päeval. Kortisooli täis pumbatud reaktiivne koer on nagu viitsütikuga pomm ja koer võib „plahvatada“ ka olukordades, kus ta muidu juba hästi toime tuleb. Seega meie plaan matkaks oli ennekõige: Tasa ja targu.
Kohale jõudes kukkus mu süda veidi küll saapasäärde. Parklat vaadates sain ma aru, et see ei ole Ronnile mitte eksami olukord, vaid ellujäämiskursus: koerad olid seekord platsil üsna laiali ja iga nurga peal, aga lisaks oli ala paksult täis erinevaid inimesi ja...hobuseid! Paralleelselt meie matkaga toimus mingi hobuseüritus ja hobuste suhtes on küll Ronni reaktiivsus vähenenud, aga nii palju hobuseid korraga nii lähedalt, ei ole ta saanud seni veel näha.
Mis seal ikka, kuna tagasiteed enam ei olnud, laadisin taskud erinevaid maiuseid täis ja võtsin koera välja. Aklimatiseerimine oli vaevaline, sest iga kord, kui hakkasime juba end sisse elama, tekkis meie lähedusse mõni koer või hobune ja me pidime oma asukohta vahetama (seal saime kätte ka esimese haugatuse). Lõpuks läksingi parklast kaugemale disc-golfi raja servale ja seal õnnestus aklimm pisut paremini. Küll aga tegid asja raskemas kaas-matkalised, kes ilmselt teadmatusest järgnesid meile ja kellel kõigil ma pidin seega korraga silma peal hoidma. Meelde tuli tetrise mäng, kus klotsid kukuvad järjest kiiremini alla ja järjest raskem on leida seda head kohta, kuhu järgmine klots paigutada :D.
Lühema distantsi valinud matkaseltskond. Pildi autor Imbi
Matka algust tähistas meie jaoks see, kui künka varjus olnud matkalised ükshaaval tee peale tulema hakkasid (umbes 30 m kaugusel kohast, kus meie ootasime). Üks koer, teine koer, kolmas...lõpuks oli meie ees ca 20 võõrast koera ja Ronni vaatas suurte silmadega seda imet pealt, samal ajal kotlette nosides. Ma arvan, et see oli tal esimene kord korraga nii palju koeri nii lähedalt näha. Mõne hetke pärast vajus kamp aga laiali ja suurem mass liikus selles suunas, kuhu kulges pikem matkarada.
Meie läksime Ronniga lühema raja peale, sest kõike eelnevat arvestades tahtsin ma rajal rahulikus tempos kulgeda ja koerale võimalikult palju toeks olla. Lühemale rajale tuligi peale meie vaid kaks ühe pere koera- njuufa ja tiibetlane. Esimesed paarsada meetrit oli Ronni nende suhtes pisut ärev ja valvas, kuid üsna ruttu võttis ta nad omaks ja jalutuskäik loenguplatsile kujunes äärmiselt mõnusaks ja stressivabaks. Kui reaktiivsetel koertel tekib otsekontaktide harjutamise juures tavaliselt etapp, kus neid hakkab väga kiskuma teisi koeri nuusutama selleks, et saaks rahuneda ja koos kulgeda, siis sellel matkal nägin ma esmakordselt, et Ronnil on see etapp mööda läinud. Piisas vaid õhust lõhnade püüdmisest ja edasi sai juba rahulikult külg-külje kõrval kulgeda. Väga meeldis mulle ka see, kui vähe vajas Ronni ebamugavatest pilgukontakti olukordadest väljatulemisel minu abi. Enamus kordadel keeraski ta ise pea ära ja läks teeserva nuuskima. Samades olukordades oleks ta vanasti iseseisvalt otsustanud hakata haukuma.
Meie läksime Ronniga lühema raja peale, sest kõike eelnevat arvestades tahtsin ma rajal rahulikus tempos kulgeda ja koerale võimalikult palju toeks olla. Lühemale rajale tuligi peale meie vaid kaks ühe pere koera- njuufa ja tiibetlane. Esimesed paarsada meetrit oli Ronni nende suhtes pisut ärev ja valvas, kuid üsna ruttu võttis ta nad omaks ja jalutuskäik loenguplatsile kujunes äärmiselt mõnusaks ja stressivabaks. Kui reaktiivsetel koertel tekib otsekontaktide harjutamise juures tavaliselt etapp, kus neid hakkab väga kiskuma teisi koeri nuusutama selleks, et saaks rahuneda ja koos kulgeda, siis sellel matkal nägin ma esmakordselt, et Ronnil on see etapp mööda läinud. Piisas vaid õhust lõhnade püüdmisest ja edasi sai juba rahulikult külg-külje kõrval kulgeda. Väga meeldis mulle ka see, kui vähe vajas Ronni ebamugavatest pilgukontakti olukordadest väljatulemisel minu abi. Enamus kordadel keeraski ta ise pea ära ja läks teeserva nuuskima. Samades olukordades oleks ta vanasti iseseisvalt otsustanud hakata haukuma.
Loenguplatsile jõudes valisime me Ronniga targu pisut ebamugavama koha künka peal lektori selja taga, sest sinna vaevalt, et keegi teine tulla tahtis. Kuna küngas oli langusega lõkkeplatsist eemale, siis loengu ajal me teisi eriti ei näinud, kuid ma usun et nii vast oligi parem. Tund aega paigal istumist on igale koerale raske, aga reaktiivsele koerale veel eriti- iga krabin või haugatus võib ju tähendada ohtu! Sellest hoolimata suutis Ronni enamus loengu ajast minu vastas lesida ja lasta end sügada ning alles 10 minutit enne lõppu tuli väike tüdimusvirin sisse.
Ronniga loengut kuulamas. Pildi autor Imbi
Kui loeng lõppes, tahtsime me taas kõige viimaste hulgas liikuma hakata, kuid enne tuli meil üle elada suurim katsumus kogu matka juures. Nimelt liikus kogu rongkäik edasi alla sellest samast künkast, millele meie end parkinud olime ja Ronni sai vaadata, kuidas kõik need koerad riburadapidi temast 10 m kauguselt möödusid. Esimeste koerte ajal oli ta nii tubli, et ma kaotasin lõpu poole valvsuse ja jäin kellegagi lobisema. Seetõttu tulid viimaste möödujate ajal ka paar haugatust siiski ära.
Enne liikuma hakkamist nuusutasime me hoolega üle loenguplatsi ja saime niimoodi tagantjärgi tuttavaks loengul viibinutega. Tagasiteel jalutasime me taas koos juba tuttavate koertega. Retk tagasi algusesse kulges veel muretumalt, kui minnes ning suuremaid vahejuhtumeid ei olnud. Ainus keerulisem moment oli, kui njuufatüdruk Serafinaga kõrvuti jalutades, hakkas Ronni järjest rohkem Serafina poole kalduma (hiljem sain aru, et Ronni tahtis lihtsalt Serafinast teisele poole jäävat tee äärt nuuskida). See tipnes sellega, et lõpuks liibus Ronni vastu njuufa külge, avastas et see on tema jaoks liiga intensiivne kontakt ja näitas hetkeks hambaid. Samas sai siis Ronni kiiresti ära kutsutud ja olukord lahenes vaid väikese ehmatusega (Ronni tänab väga oma tasakaalukaid ja rahulikke jalutuskaaslaseid, kes temaga nii kannatlikud olid!).
Matk lõppes mõnusa vees sulistamisega ning koju jõudes oli mul mõnus väsinud koer. Hea näide sellest, et alati ei ole vaja koeraga jalutada kümneid kilomeetreid, et nad ära väsiks- vaimne pingutus väsitab vahel palju rohkemgi, kui füüsiline :). Kokkuvõtteks võib öelda, et sain oma koera koolitustaseme kohta palju teada ning positiivseid üllatusmomente oli piisavalt. Kui selline oli meie nö halb päev (kortisooli tase veres oli kõrge), siis ootan huviga milliseks võiks kujuneda sarnane üritus veel meie heal päeval. Igal juhul tubli Ronni, istu- viis! :)
Enne liikuma hakkamist nuusutasime me hoolega üle loenguplatsi ja saime niimoodi tagantjärgi tuttavaks loengul viibinutega. Tagasiteel jalutasime me taas koos juba tuttavate koertega. Retk tagasi algusesse kulges veel muretumalt, kui minnes ning suuremaid vahejuhtumeid ei olnud. Ainus keerulisem moment oli, kui njuufatüdruk Serafinaga kõrvuti jalutades, hakkas Ronni järjest rohkem Serafina poole kalduma (hiljem sain aru, et Ronni tahtis lihtsalt Serafinast teisele poole jäävat tee äärt nuuskida). See tipnes sellega, et lõpuks liibus Ronni vastu njuufa külge, avastas et see on tema jaoks liiga intensiivne kontakt ja näitas hetkeks hambaid. Samas sai siis Ronni kiiresti ära kutsutud ja olukord lahenes vaid väikese ehmatusega (Ronni tänab väga oma tasakaalukaid ja rahulikke jalutuskaaslaseid, kes temaga nii kannatlikud olid!).
Matk lõppes mõnusa vees sulistamisega ning koju jõudes oli mul mõnus väsinud koer. Hea näide sellest, et alati ei ole vaja koeraga jalutada kümneid kilomeetreid, et nad ära väsiks- vaimne pingutus väsitab vahel palju rohkemgi, kui füüsiline :). Kokkuvõtteks võib öelda, et sain oma koera koolitustaseme kohta palju teada ning positiivseid üllatusmomente oli piisavalt. Kui selline oli meie nö halb päev (kortisooli tase veres oli kõrge), siis ootan huviga milliseks võiks kujuneda sarnane üritus veel meie heal päeval. Igal juhul tubli Ronni, istu- viis! :)
Ronni loengut nautimas koos oma lemmiku mittepiuksuva piuksupalliga, mille Susanne talle kinkis :)
RSS Feed
