Kaks nädalat tagasi ma rõõmustasin siin samas blogis meie 2 kuu suurima saavutuse üle- Meera sõitis ühe päeva jooksul autoga kokku 80 km ja oli terve selle tee rahulik ja heas tujus. Kui mõnele inimesele valmistab rõõmu esimene iseseisev slaalom või lõpuni viimistletud aport... siis mina olin konkreetselt õnnejoovastuses, sest meie jaoks tähendas see näiliselt nii väikene asi, et me saame minna trennidesse ja võimaluse õppida neid asju koos oma sõpradega. Et me saame minna linna, maale, sõpradele külla... Autosõit- meile tähendab see vabadust.
Kahjuks on aga nii, et elu annab-elu võtab ja nii ka meiega. Ma praegu ei tea isegi täpselt miks see nii läks, aga pärast seda sõitu on Meera autosõidu taluvus kukkunud tagasi algusesse. Ma tean, et ainuke võimalus seda muuta, on võtta ennast kokku ja alustada otsast peale. Sellest džunglist on korra juba tee läbi raiutud ja teist korda uuesti sama teed minnes peaks see olema kergem. Ma tean seda... aga see ei tähenda, et see ei teeks haiget... et ei oleks tunnet et see kestab igavesti... et meil jääb selle pärast ära palju toredaid seiklusi väljaspool kodu.
Me oleme koos nii kaugele jõudnud – See Meera, kes oli eile minuga koos trennis, see Meera oli SuperMeera. Juba ainuüksi see fakt, et me käisime trennis teeb ta SuperMeeraks. Aga lisaboonusena ta suutis keskenduda kõigile ülesannetele suurepäraselt põllu peal (!), ta oli motiveeritav toiduga (!), ta mängis (!), ta ei rebinud rihma otsas (!), ta ei põigelnud võõraste inimeste paide eest eemale (!!!), ta justkui ei märganudki teisi koeri (!), ta tegi ka harjutused väga hea motivatsiooni ja täpsusega ära. Ja seda kõike pärast tavalisest raskemat autosõitu (!!!).
Mõnikord ma mõtlen, et küll oleks vahva, kui meil Meeraga oleks täiesti tavalised muretud mured. Et meie suurimaks mureks täna oleks see, et ta istub algasendis vahel natuke viltu, et ta tirib vahel rihmaga jalutades, et ta ei tule iga kord esimese kutsumise peale. Jumala eest, ma lausa sooviks, et me peaksime lahendama kasvõi keerulisi motivatsioonimüsteeriume, mis paljudel ööund röövivad. Need mured on super mured. Sest need mured ei valmista muret.
Täna ma olen löödud ja kurb. Homme me alustame algusest ja kõik on jälle võimalik.
Kahjuks on aga nii, et elu annab-elu võtab ja nii ka meiega. Ma praegu ei tea isegi täpselt miks see nii läks, aga pärast seda sõitu on Meera autosõidu taluvus kukkunud tagasi algusesse. Ma tean, et ainuke võimalus seda muuta, on võtta ennast kokku ja alustada otsast peale. Sellest džunglist on korra juba tee läbi raiutud ja teist korda uuesti sama teed minnes peaks see olema kergem. Ma tean seda... aga see ei tähenda, et see ei teeks haiget... et ei oleks tunnet et see kestab igavesti... et meil jääb selle pärast ära palju toredaid seiklusi väljaspool kodu.
Me oleme koos nii kaugele jõudnud – See Meera, kes oli eile minuga koos trennis, see Meera oli SuperMeera. Juba ainuüksi see fakt, et me käisime trennis teeb ta SuperMeeraks. Aga lisaboonusena ta suutis keskenduda kõigile ülesannetele suurepäraselt põllu peal (!), ta oli motiveeritav toiduga (!), ta mängis (!), ta ei rebinud rihma otsas (!), ta ei põigelnud võõraste inimeste paide eest eemale (!!!), ta justkui ei märganudki teisi koeri (!), ta tegi ka harjutused väga hea motivatsiooni ja täpsusega ära. Ja seda kõike pärast tavalisest raskemat autosõitu (!!!).
Mõnikord ma mõtlen, et küll oleks vahva, kui meil Meeraga oleks täiesti tavalised muretud mured. Et meie suurimaks mureks täna oleks see, et ta istub algasendis vahel natuke viltu, et ta tirib vahel rihmaga jalutades, et ta ei tule iga kord esimese kutsumise peale. Jumala eest, ma lausa sooviks, et me peaksime lahendama kasvõi keerulisi motivatsioonimüsteeriume, mis paljudel ööund röövivad. Need mured on super mured. Sest need mured ei valmista muret.
Täna ma olen löödud ja kurb. Homme me alustame algusest ja kõik on jälle võimalik.
RSS Feed
