Esmaspäeval tõmbas ta oma kaelarihma jämeda keevitatud kinnitusrõnga pooleks, nagu see oleks niidist- puhtalt sellepärast et ta oli hetkeks rihmaga seotud kinni ja ei saanud järgneda mulle ja toidule. Mul on tunne, et see oli küll esimene, aga mitte kindlasti viimane kord. Eks näis... Toiduga treenides pean ma nähtavasti hakkama kasutama vihmakeepi ja mänguasjaga treenides kaitseturvist :D.
Meeraga oleme vahepeal 3 korral sõitmas käinud- 1 kord Vahikülas, 2 korda ca 10 km ringil. Kõik kolm korda on oluliselt paremad olnud, kui see millest viimases postituses kirjutasin. Ja tegelikult tuleb tõdeda, et ka too kord ei olnud nii hull, kui treeningute alustamise perioodil. Vahe on ikka sees kas saab sõita 1-3 meetrit või 5-10 km enne kui koer reageerima hakkab. Ja taastumiskiirusel on ka vahe sees. Tundub, et tunneli lõpus siiski paistab valgus ja me oleme sellele juba täitsa lähedal :).