Ronni on ehtne Pavlovi koer, ehk koduselt kutsun teda tatipritsiks :D. Juba varsti saab pool aastat temaga koos elamist, aga ikka veel ma ei ole harjunud tema ülevoolava entusiasmiga elu suhtes. Toidu instinkt on tal nii kõrge, et juba ainuüksi tühja kausi katsumise või koertetuppa sisenemisega vallandub tal meetrine süljenire. Saagiinstinkt on tal selline, et ilma selle ülevõlli toiduinstinktita ma vist ei saaks ühtegi mänguasja tema haardest kätte. Kui liita sinna juurde veel täitumatu vajadus inimeste seltskonna järele, täielik ükskõiksus enda ja ümbritsevate terveksjäämise suhtes, kõrge energiatase, karjatamiskäitumine ja konflikti olukorras kaitseinstinktile üleminek., korrutada see 40 kg koerailuga...siis on käes selline ports koera, millega esimese hooga ei teagi, mida peale hakata :D.
Esmaspäeval tõmbas ta oma kaelarihma jämeda keevitatud kinnitusrõnga pooleks, nagu see oleks niidist- puhtalt sellepärast et ta oli hetkeks rihmaga seotud kinni ja ei saanud järgneda mulle ja toidule. Mul on tunne, et see oli küll esimene, aga mitte kindlasti viimane kord. Eks näis... Toiduga treenides pean ma nähtavasti hakkama kasutama vihmakeepi ja mänguasjaga treenides kaitseturvist :D.
Meeraga oleme vahepeal 3 korral sõitmas käinud- 1 kord Vahikülas, 2 korda ca 10 km ringil. Kõik kolm korda on oluliselt paremad olnud, kui see millest viimases postituses kirjutasin. Ja tegelikult tuleb tõdeda, et ka too kord ei olnud nii hull, kui treeningute alustamise perioodil. Vahe on ikka sees kas saab sõita 1-3 meetrit või 5-10 km enne kui koer reageerima hakkab. Ja taastumiskiirusel on ka vahe sees. Tundub, et tunneli lõpus siiski paistab valgus ja me oleme sellele juba täitsa lähedal :).
Esmaspäeval tõmbas ta oma kaelarihma jämeda keevitatud kinnitusrõnga pooleks, nagu see oleks niidist- puhtalt sellepärast et ta oli hetkeks rihmaga seotud kinni ja ei saanud järgneda mulle ja toidule. Mul on tunne, et see oli küll esimene, aga mitte kindlasti viimane kord. Eks näis... Toiduga treenides pean ma nähtavasti hakkama kasutama vihmakeepi ja mänguasjaga treenides kaitseturvist :D.
Meeraga oleme vahepeal 3 korral sõitmas käinud- 1 kord Vahikülas, 2 korda ca 10 km ringil. Kõik kolm korda on oluliselt paremad olnud, kui see millest viimases postituses kirjutasin. Ja tegelikult tuleb tõdeda, et ka too kord ei olnud nii hull, kui treeningute alustamise perioodil. Vahe on ikka sees kas saab sõita 1-3 meetrit või 5-10 km enne kui koer reageerima hakkab. Ja taastumiskiirusel on ka vahe sees. Tundub, et tunneli lõpus siiski paistab valgus ja me oleme sellele juba täitsa lähedal :).
RSS Feed
