Täna ma tahaksin kirjutada lihtsalt väikestest asjadest, mis panid mind tundma oma koerte üle uhkust möödunud nädalal:
Ronni kohtus umbes 10 korral ootamatult erinevate loomadega ning suutis neid rahulikult vaadata, valida selleks ise endale jõukohase kauguse, ei reageerinud ning jäi kergesti juhitavaks. Eriti uhke olin eile, kui meie teed põrkusid eile ühe peremeheta hulkuva suure koeraga ning Ronni ehmatas esimese hooga väga ära- teine koer ilmus nähtavale meist vaid paari meetri kaugusel. Kuid Ronni ei kaotanud pead, vaid tuli kutsumise peale koheselt meie juurde ning liikus maiuseid süües kiiresti eemale. Ta ei hakanud tugevalt lõõtsutama, ei vajanud peatuseid ega väljendanud muul moel endale omaseid tugevaid ärevuse märke. Ma olin nii uhke!
Lisaks sellele paistis Ronni nädalavahetusel silma meeletu enesevalitsusega. Nimelt keeldus ta eile allumast ilmselgele provokatsioonile ning ignoreeris toolile asetatud taldrikul olevat imehea lõhnaga kotletti. Inimesed näitasid näpuga, ütlesid „tubli“ ja „võta“ aga ei... Ronni ei ole mingi totu ju- Ronni teab, et laual või toolil paiknev söök, ükskõik kui ahvatlev, ei ole tema rida. Alles siis kui me inimesed saime oma veast aru ja panime kotleti maha, soostus härra Nohik selle innukalt nahka pistma. Ma olin nii uhke!
Meera käis harjutamas umbes 10 erinevas keskkonnas ning mitte üheski kohas ei kaotanud ta närvi. Igal pool suutis ta pakkuda mulle pärast 5-20 minutilist aklimatiseerumist suurepärast ja kindlameelset pühendumist ning sõi isukalt ka krõbinaid. Kõik korrad kui ma proovisin algatada lisaks tavapärasele isiklikule mängule ka mänguasjaga mängu, võttis ta pakkumise vastu ning ei tundnud vajadust seda poole pealt ise katkestada. Eriti uhke olin reedel, kui meil toimus planeerimata trenn suure tee ääres bensiinijaamas, mille lähedal aias haukusid koerad. Meera vajas väga lühikest aklimatiseerumisaega ning oli siis valmis mängima ja töötama. Kirsina tordil aga tuli 20 minuti möödumisel temast välja üks kõhklev haugatus. Premeerisin seda ohtralt ning sain lõpuks esimest korda elus võõras kohas endale koera, kes mul on tavaliselt köögis- ta räuskas, ta hüppas, ta nõudis mult tähelepanu ja maiuseid. Ma olin nii uhke!
Ilmselt need asjad tunduvad paljudele inimestele sellised „so what“ asjad ja mõnes mõttes eks nii ongi. Kui Ronni teeks neid asju, mille üle ma Meera puhul uhke olin, siis ma oleksin mures, sest see oleks tagasilangus. Kui Meera teeks neid asju, mida Ronni tegi, siis ei oleks see midagi erilist, sest need oskused on Meera jaoks loomulikud. See mis teeb need saavutused eriliseks minu jaoks, seisneb selles et need saavutused lähevad tugevalt vastuollu kummagi koera olemusega. Ronni on oma olemuselt impulsiivne, „enne teen, siis mõtlen“ tüüpi koer ning antud momentidel ta MÕTLES enne kui ta tegutses. Meera on oma olemuselt ettevaatlik ja korralik väike koerake, kes alati kaldub pigem üle mõtlema ja muretsema. Antud juhul ta näitas välja enda kohta erakordset julgust ja pealetükkivust.
See on alati suurpärane tunne, kui su kuudepikkune töö hakkab vilja kandma. Aga eriti hea tunne on see siis, kui tulemuseks on teise olendi võimekus tulla maailmaga paremini toime. Mõnikord peitubki õnn sellistes suurtes väikestes asjades :).
Milliste näiliselt väikeste asjade üle said uhkust tunda sina sellel nädalal (Julgemad võivad jagada ka kommentaarides :) )?
Ronni kohtus umbes 10 korral ootamatult erinevate loomadega ning suutis neid rahulikult vaadata, valida selleks ise endale jõukohase kauguse, ei reageerinud ning jäi kergesti juhitavaks. Eriti uhke olin eile, kui meie teed põrkusid eile ühe peremeheta hulkuva suure koeraga ning Ronni ehmatas esimese hooga väga ära- teine koer ilmus nähtavale meist vaid paari meetri kaugusel. Kuid Ronni ei kaotanud pead, vaid tuli kutsumise peale koheselt meie juurde ning liikus maiuseid süües kiiresti eemale. Ta ei hakanud tugevalt lõõtsutama, ei vajanud peatuseid ega väljendanud muul moel endale omaseid tugevaid ärevuse märke. Ma olin nii uhke!
Lisaks sellele paistis Ronni nädalavahetusel silma meeletu enesevalitsusega. Nimelt keeldus ta eile allumast ilmselgele provokatsioonile ning ignoreeris toolile asetatud taldrikul olevat imehea lõhnaga kotletti. Inimesed näitasid näpuga, ütlesid „tubli“ ja „võta“ aga ei... Ronni ei ole mingi totu ju- Ronni teab, et laual või toolil paiknev söök, ükskõik kui ahvatlev, ei ole tema rida. Alles siis kui me inimesed saime oma veast aru ja panime kotleti maha, soostus härra Nohik selle innukalt nahka pistma. Ma olin nii uhke!
Meera käis harjutamas umbes 10 erinevas keskkonnas ning mitte üheski kohas ei kaotanud ta närvi. Igal pool suutis ta pakkuda mulle pärast 5-20 minutilist aklimatiseerumist suurepärast ja kindlameelset pühendumist ning sõi isukalt ka krõbinaid. Kõik korrad kui ma proovisin algatada lisaks tavapärasele isiklikule mängule ka mänguasjaga mängu, võttis ta pakkumise vastu ning ei tundnud vajadust seda poole pealt ise katkestada. Eriti uhke olin reedel, kui meil toimus planeerimata trenn suure tee ääres bensiinijaamas, mille lähedal aias haukusid koerad. Meera vajas väga lühikest aklimatiseerumisaega ning oli siis valmis mängima ja töötama. Kirsina tordil aga tuli 20 minuti möödumisel temast välja üks kõhklev haugatus. Premeerisin seda ohtralt ning sain lõpuks esimest korda elus võõras kohas endale koera, kes mul on tavaliselt köögis- ta räuskas, ta hüppas, ta nõudis mult tähelepanu ja maiuseid. Ma olin nii uhke!
Ilmselt need asjad tunduvad paljudele inimestele sellised „so what“ asjad ja mõnes mõttes eks nii ongi. Kui Ronni teeks neid asju, mille üle ma Meera puhul uhke olin, siis ma oleksin mures, sest see oleks tagasilangus. Kui Meera teeks neid asju, mida Ronni tegi, siis ei oleks see midagi erilist, sest need oskused on Meera jaoks loomulikud. See mis teeb need saavutused eriliseks minu jaoks, seisneb selles et need saavutused lähevad tugevalt vastuollu kummagi koera olemusega. Ronni on oma olemuselt impulsiivne, „enne teen, siis mõtlen“ tüüpi koer ning antud momentidel ta MÕTLES enne kui ta tegutses. Meera on oma olemuselt ettevaatlik ja korralik väike koerake, kes alati kaldub pigem üle mõtlema ja muretsema. Antud juhul ta näitas välja enda kohta erakordset julgust ja pealetükkivust.
See on alati suurpärane tunne, kui su kuudepikkune töö hakkab vilja kandma. Aga eriti hea tunne on see siis, kui tulemuseks on teise olendi võimekus tulla maailmaga paremini toime. Mõnikord peitubki õnn sellistes suurtes väikestes asjades :).
Milliste näiliselt väikeste asjade üle said uhkust tunda sina sellel nädalal (Julgemad võivad jagada ka kommentaarides :) )?
RSS Feed
