Käisime 12-13 oktoobril sõprade huskyinimestega Soomes Jämijärvi kelgukoerte treeninglaagris, kuhu Meera kasvataja meid juba teist aastat järjest kutsus.
Kogu reis oli ääretult tore kogemus ja kuidas saakski teisiti olla, kui reisikaaslased ja laagrilised kõik on nii toredad inimesed.
Samal ajal kui Ülle võistles, saime meie Stinaga proovida enda koeri 10ses rakendis ATV taga ja ammutada nii palju teadmisi kõige kohta, mis seda harrastust puudutab, kui vähegi võimalik. Ja seda infot oli tõesti palju!
Meera oli minu jaoks seekord tõeline üllataja. Kõigepealt pidas ta terve pika tööpäeva minuga koos ilusti stressamata vastu, siis elas laevasõidu ilusti üle ja kui laevalt maha saime selgus, et tema jaoks oli ka koerteboksidega järelhaagises sõitmine käkitegu. Mina muidugi tegelikult enne reisi kartsin neid kõiki kolme ja olin mõelnud igasuguseid alternatiivseid lahendusi välja.
Edasi otsustas ta mind üllatada oma avatud suhtumisega võõrastesse inimestesse ja koertesse laagriplatsil, stakeoutis rahulikult olemisega isegi siis kui mina läksin eemale ja 10ses rakendis võõraste koerte kambas sai ta ka hakkama...Alguses ehmatas pisut ära aga kui liikuma saime, siis jooksis kohe mõnuga. Eks ma ise oma mula ja muretsemisega teda alguses ka tegelikult segasin. Rahu säilitamiseks olid tal muidugi head eeskujud Woddy, Missy, Enidi, Esme ja Hiluxi näol ka olemas kes on minu diivanihuskyga võrreldes ikkagi vanad ja kogenud karmid kelgukoerad juba :).
Ühesõnaga tuleb nii välja, et minu väike kutsikas on sirgunud suureks, tasakaalukaks ja tubliks kelgukoeratirtsuks :).
Kohapeal sai näha ka Meera õdesid-vendi, emmet-issit ja muid lähisugulasi. Hästi tore oli näha kui sarnased nad ikka on. Samuti oli eriti lahe oma silmaga tunnistada, et Meera isa, ema ja tädid endiselt aktiivselt kordamööda juhtkoeratööd teevad ja kui tubli juhtkoerahakatis Meera õde juba on. Meil on vaja kõvasti tööd tegema hakata, et perekonna lippu kõrgel hoida :).
Eriliselt rõõmustas ka, et Üllel läks võistlusel nii hästi nagu tal läks- esimese katsega kohe REK2 kätte saada on ikka super tulemus ju!
Igatahes tänud kõigile tänu kellele see suurepärane reis võimalikuks sai- on kohe mida meenutada ja mida tahaks kunagi jälle korrata :).

Kui inimestelt küsida, milline on siberi husky või üldse üks kelgukoer, siis millegipärast väga paljude esimene mõte on- põikpäine...või jäärapäine...või iseteadlik...või iseseisev. Varem ei ole ma sellesse eriliselt süvenenud, kuid viimasel ajal mõtlen ma sellele tihti- mis see tähendab, et koer on põikpäine? Enda koertele mõeldes mul ei tule kohe kuidagi selline iseloomustus pähe, pigem on nad just selle sõna vastandid. Aga kui ma mõtlen kõikidele nendele huskydele või kelgukoertele, kellega ma olen piisavalt suhelnud, et nende põhilisi iseloomujooni märgata, siis ikkagi ei seondu see sõna nendega mitte kuidagi.
Kuna kõik huskyd, keda ma tean on inimesepoolse motiveerimise tulemusel väga agarad suhtlejad ja tegutsejad siis see ei saa olla põhjuseks...Ilma häirijatetea keskkonnas, kust iga õppimisprotsess peaks algama, on nad kõik eranditult leidnud lõpuks inimesega mingi ühise platvormi ja tavaliselt on jäänud isegi mulje, et nad naudivad õppimist.
Äkki on siis põikpäisus see, kui koer näeb mingit suuremat motivaatorit (ütleme roiskunud liha või põgenevat kassi), siis ta ei kuula peremehe kutseid ja keelde ning jookseb minema? Et ta TEAB seda mis talle öeldakse aga ei tee? Kui enda vastu täiesti aus olla sellisel juhul, siis kui mitu korda te olete ENNE sellesse olukorda sattumist sarnastes olukordades trenni teinud? Koer ei saa lihtsalt iseenesest TEADA, et ka siis kui ta midagi üli-üli-ülipõnevat näeb, ei tohi ta jooksu panna, kui talle ei ole sellise raskusastmega trenne üldse tehtudki.
Siberi huskyd teeb osadest koertest erinevaks lihtsalt tõsiasi, et neil on tihtipeale keskmine kuni tugev jahiinstinkt ning kõrge energiatase. Energilised koerad märkavadki ja reageerivadki rohkematele ärritajatele ning saakloomale järgnemine tuleb nende jaoks umbes sama loomulikult, kui meie jaoks tühja kõhuga külmkapi juurde kulgemine. Täpselt nagu meile saab õpetada, et külmkapi juurde minemise asemel võiksime me minna laua taha sööki ootama, saab ka koerale õpetada alternatiivset käitumist saaklooma nägemisel. Aga see tõesti tähendab õpetamist, mitte naiivset ootust, et äkki koer saab aru, kui me inimese keeles ütleme "ära mine, tule tagasi, paha koer". Ja loomulikult läheb ta alguses veel kümneid kordi "külmkapi juurde proovima". See ei ole jäärapäisus, see on elukogemus, instinkt ja harjumus. Koer tõenäoliselt sellel adrenaliinipuhangu hetkel meid, inimesi tähele ei panegi ning seega ei saa ta ka meile see hetk nö keskmist sõrme näidata. Tegelikult trenni tehes tuleks selliseid üle võlli olukordi ennetada ja võimalusel vältida ning lasta koeral harjutada tema võimetele ja taluvuspiirile vastavas olukorras.
Siin on üks hästi tore ja kokkuvõtlik artikkel sellest, miks meie koerad meid teatud situatsioonides ei kuula: http://paws4udogs.wordpress.com/2013/05/27/but-he-knows-it/