Kassu oli õige leplikum koer, keda ma tundnud olen. Kui keegi teda pahandas, siis maksimum reaktsioon tema poolt oli karvade turri ajamine ja ülepingutatult suur urin. See oli nii läbinähtav bluff, et ükski mängukaaslane ei võtnud seda kunagi eriti tõsiselt ning edasi mängides sai selgeks, et polnudki vaja. Kassu mitte kunagi oma elu jooksul ei rünnanud ühtegi koera ega inimest. Isegi enesekaitseks ei teinud ta mitte kunagi kedagi katki. Tegelikult ka mänguhoos ei kutsunud ta oma ülemeelikuid kaasalasi korrale- pidin alati ise vahele astuma, kui teda liiga hullult kiusama hakati. Vanaduspõlves jäi ta haardetugevuse tunnetus nõrgemaks ja mõnikord ta mängides või maiust võttes võis teha kogemata haiget - aga mitte iial ei teinud see koer ühelegi inimesele ega koerale tahtlikult haiget. Kunagi ei pidanud ma kartma uute koerte või inimestega kohtudes, et Kassu käituks kuidagi halvasti (ok päris vanast peast muutus ta ka natukene kiuslikuks). Ta oli see koer, kes sai alati kõigi koertega hästi läbi. Isegi nendega, kes tema suhtes üldse sõbralikud ei olnud. Ma ei pidanud sellepärast isegi mõtlema kunagi, et äkki talle mõni koer ei passi, sest see oli tema puhul lihtsalt nii loomulik, et ta kõigiga sõbralik oli. Kassu ei pidanud ka kunagi pikka viha- sai peksa, raputas korra ja kutsus oma vaenlase mängima või keeras ennast tema kõrvale kerra tudule. Mäletan kuidas me Konuveres imestasime, et ta alati ronis Kissy küljealla magama- koera, kes teda millegipärast kõige vähem sallis. Kissy urises, läks eemale ja mõni hetk hiljem läks Kassu talle vaikselt järgi ja keeras ilma suhtlust alustamata uuesti tema kõrvale kerra :D. Ta vist ei saanudki elu lõpuni aru, et kõik koerad maailmas ei ole sõbralikud. Isegi pärast kümneid rünnakuid nooruspõlves oli Kassu reaktsioon igale lähenevale võõrale koerale rõõmus sabaliputus ja mängulekutse sõltumata teise koera kehakeelest. Tänu oma rõõmsameelsele ja leplikule loomusele oli Kassul palju sõpru. Koer-sõpru ja inim-sõpru igas suuruses ja vanuses. Igal pool kus me elasime, tekkis tal mõne majaelanikuga mingi isiklik sõprus. Nii ei olnud ebatavaline, kui tänaval jalutades minu jaoks võõrad inimesed lehvitasid ja hüüdsid "Tere Kassu". Mõnedel inimestel oli temaga nii eriline suhe, et nad võtsid vaevaks spetsiaalselt Kassule osta mänguasju ja närimismaiuseid ning tõtata oma tegemiste kõrvalt õue neid Kassule üle andma. Võõrad inimesed. Kassu sõbrad :). Samuti oli kõikjal kus me elasime, Kassul mingi isiklik laste fännklubi. Tihti juhtus, et keset jalutuskäiku jooksis meie juurde kamp mudilasi ja Kassu kadus paide rahe alla ära niimoodi, et ainult tema õnnelikult lehviv saba oli näha. Minu ülesanne oli jälgida kõigi nende suhtluste juures, et keegi kogemata kellelegi liiga ei teeks ja Kassu midagi lubamatut sisse ei sööks. Ja loomulikult kaasnes ka kohustus rääkida Kassu eest tema elulugu ja päeva kokkuvõtteid :). Kassu on otse või ümber nurga toonud minu ellu ka palju väga kalleid sõpru, mille üle mul on eriliselt hea meel. Kallistused siinkohal teile kõigile! :) Kassu ei olnud mingi komissaar Rex. Tema trikkide ja sõnakuulelikkuse repertuaar ei olnud suur ega ka lõpuni viimistletud. Mõnda käitumisprobleemi ma ei osanud tema nooruses lahendada ja need leidsid lahenduse alles pensionipõlves, kus minu huvi koolituse vastu kasvama hakkas. Näiteks oli tal väga tugev jahiinstinkt, mis kulmineerus saakloomade tapmisega. Selle jahiinstinkti tõttu ei olnud ta ka rihmata jalutamiseks piisavalt usaldusväärne. Talle meeldis meie rõõmuks mängu ajal lärmata ja püsivus või kannatlikkus ei olnud tema tugevaimad küljed. Samuti ei olnud ta oma keha tunnetamises ja koordinatsioonis kõige osavam koer. Aga tema elutee lõpusirgel ma mõistsin, et need kõik probleemid olid suurelt jaolt koolituslikud probleemid- minu lahendada. Täna ma oma koera enam samamoodi ei kasvataks. Kassu kasvas suuresti ise. Ja üllatavalt hästi kasvas tegelikult. Palju tema käitumisprobleeme siiski said tema eluajal lahendatud. Näiteks põdes ta üksindusahistust ja ulgus üksi jäädes, ei osanud täiskasvanuna meile tulles toas puhtust pidada, tiris rihmaga jalutamisel, tuuseldas prügikaste, varastas ja näris sokke jmt. Oma lapsepõlve oli ta veetnud metsas omasuguste keskel ja sotsialiseerimistööd oli vaja teha väga palju. Alguses kartis ta paljusid asju sellisel määral, et läks nende läheduses täielikult lukku. Aga sellest kõigest sai nagu möödaminnes minevik ja peagi ei uskunud enam keegi, et tal tegelikult mingeid probleeme oleks olnud. Hiljem õpetas ta mulle, et sõbralikult motiveerides ja avatud suhtumisega ei ole isegi väga keerulistest katsumustest raske üle saada. Nii õnnestus mul õpetada talle (või äkki tal mulle?) lahtiselt jalutades meiega koos püsimist ning uskuge või mitte- väikeloomade jahti katkestama. Ma ise pidin ka imestusest pikali kukkuma, kui avastasin et minu skepsise tõttu tegelikult täiesti ebaregulaarselt tehtud harjutused andsid tulemuse, kus varem väikeloomi murdnud koer hüppas kassi järele sööstes õhus ümber vaid mõne kuiva krõbina nimel (pigem oli see refleks, mitte preemia, mis teda selleks sundis). Pean seda õppetundi kõige väärtuslikumaks, mida koerad mulle õpetanud on, sest see muutis minu suhtumist koerte koolituse osas selliseks nagu ta praegu on. Loomulikult seavad geneetika ja halvad elukogemused koerakoolituses ka teatavaid piire aga liiga tihti me ütleme asjade kohta "see on võimatu" enne, kui me oleme korralikult pead murdes välja mõelnud ja proovinud erinevaid strateegiaid. Mõnikord võib siiras usk oma koerasse olla ainus positiivne asi, mis meid tagant innustab...ja kui sa usud enda koera, siis on vähe asju mida ta teha ei suuda. Selline on minu kogemus. Kassu oli minu väike kohvrikoer. Ta ei olnud tegelikult väike aga ta saatis mind peaaegu igal pool ja oli sealjuures peaaegu märkamatu. Märgati teda ainult tänu tema ilusale välimusele. Võisin ta võtta kaasa sõprade juurde, kooli, ülikooli loengutesse, raamatukokku, tööle või kuhu iganes. Ta käis olude sunnil meiega kaasas isegi mitmetel suguvõsa kokkutulekutel, matustel ja muudel teatava etiketiga suurematel üritustel. Sõitsime koos ühistranspordiga ja liikusime jala ajuvabalt pikkasid matkasid. Lapsena oli küllalt tavaline, et me hulkusimegi Kassuga koos terve päeva kuskil väljas. Ja mitte kunagi ei olnud temast tüli. Kui liikusime, liikus ta ilusti viisakalt kaasa, kui olime paigal siis ta võis kasvõi tunde vaikselt puhata kuskil tooli all. Ja kui keegi sõber või võõras tegi talle seda rõõmu, et kutsus mängima, siis Kassu kaks korda ennast paluda ei lasknud. Väga uhke tunne oli, kui inimesed kiitsid tema viisakat käitumist. Ehkki mulle jäi arusaamatuks, mida see koer siis tegema peaks näiteks loengul istumise ajal- kisama, märatsema ja ringi jooksma või? Loengutes ikka ju magatakse :D. Kohvrikoerana saatis Kassu mind alati ka Konuveres. Seal veetsime lapsepõlves peaaegu kõik koolivaheajad. Hoolitsedes kenneltüdrukuna 15 husky, 4 njuufa, hobuste ja kutsikapesakondade eest, oli Kassu ka alati kõigesse kaasatud. Seda küll ka sellepärast, et ta oli mu lemmik aga suuresti ka sellepärast, et Kassu oli alati tegutsemiseks käpp. Jalutama?- tavai! Trenni tegema?- jee! Näitusetrenni?- Noo hea küll... Ükskõik mida me ette võtsime, alati andis ta energilise soorituse ja jättis kergestu mulje, et ta ei väsigi ära. Kassu oli kloun ka. Tal juhtus tihtipeale äpardusi, kus ta jäi kuhugi kinni või tegi mingeid akrobaatiliselt veidraid asju jamast pääsemiseks. Oma muretu suhtumisega tuli ta alati probleemidest kergelt välja ja ehmatust sisaldanud juhtumised said edasi räägitud juba kui naljalood. Tal juhtus palju äpardusi, aga talle meeldis ka esineda. Mäletan, kuidas ta näiteks oma seakõrvaga mängis häälekalt ja teatraalselt. Ja kui see seakõrv mängutuhinas lendas meie vaateväljast minema, siis mäng katkes seniks, kuni Kassu oma kõrva üles leidis ja nagu muuseas meie nähtavusse tagasi tuli. Sealt jätkus mäng endise hooga edasi. Kusjuures alati ta kontrollis ühe silmaga, kas me ikka vaatame. Paljudele sõpradele jäi eriliselt meelde ka tema jutukus- nimelt iga mängu juurde kuulus alati huskydele omane jauramine, jorin ja Kassule endale nii tüüpiline räuskamine. Kalduvus kisada tahtis tal igal juhul avalduda söögiaegadel, jalutama minnes või millegi muu toreda ootuses, ehkki terve elu püüdsin talle õpetada, et nii ta neid hüvesid küll ei saa. Eriliselt meeldis talle juttu puhuda sk trennides püsivõtete ajal koos sõprade malamuutidega ja siis kui ta ühel hetkel käsu alt ära tuli ja minu ümber rallima hakkas. Ulguda Kassu hästi ei osanud aga räuskamisega läbisegi sai ta vähemalt üritamise eest alati maksimum punktid. Vaiksetel kaisutamishetkedel tegi ta sarnaselt oma emale ja mõnele pesakonnakaaslasele vaevukuuldavat vilinat, mida meie peres kutsuti sosistamiseks :). ...jätkub... | |
0 Comments
Praegu vaatasin eelmisel aastal siin kirja pandud eesmärke ja üllatus on suur, sest kõigi nende asjadega saab iseloomustada meie 2014 tööd ja võib öelda, et eesmärgid said ka täidetud :)
2014 oli meie jaoks suurte muutuste aasta.
Aasta alguses sai meie perele osaks suur kurbus, sest pidime matma oma kalli Kassukese vaid paar päeva pärast tema 12ndat sünnipäeva. Kassu loo postitan lähiajal eraldi, nii et sellel praegu pikemalt ei peatu. 2014 lahkusid siitilmast veel Kassu vend Faxi ja Kassu noorem vend Kid, kellega ka mul palju ühiseid mälestusi oli ning taas vana haav lahti kistud sai. Kahjuks on aeg jõudnud sinnamaale, et kõik need koerad kellega kunagi sai esimesi samme aktiivses koeramaailmas astutud, on märkamatult vanaks jäänud. Kuna mulle millegipärast tekitab enim südamesoojust koerte elukaarel just vanaduse iga, siis elan siiralt kaasa paljude enda sõprade vanade koerte käpakäigule ja soovin neile veel palju häid päevi :). Aasta alguses lõi ka Meera mind välja mugavustsoonist. Senine küsimusteta kontaktne ja motiveeritud koer vahetus koera vastu, keda oli kohati võimatu saada kontakti ja kes oli oma olekult kuidagi seninägematult morn. Alles nüüd aasta hiljem saan aru, et see oli mitme teguri kokkulangevus. Aasta alguses süüdistasin selles vaid ennast. Kartsin et talle mõjus nii hullusti see, et olin teadmatusest teda pannud olukordadesse, mis olid talle sel hetkel liiga vaevalised- hambapesu ja autsosõit. Nende asjade suhtes tundlikkuse vähendamise trennid võtsid peaaegu kogu esimese poolaasta trennimahu endale, sest tööd oli teha palju. Hiljem Ronni tulekuga sai selgeks, et Meera tundis suuresti ka puudust teisest koerast ja küllap Kassu kadumine pildilt mõjus ka talle halvasti. Samuti võin ma aasta alguse treeninglogisid lugedes näha, et esimesed kuud oli mu enda meeleolu trenni tehes ka niivõrd all, et pidasin vajalikuks seda eraldi kirja panna. Kassu kaotus mõjus ka mulle. Veidi hiljem suve lõpus võisteldes avastasin ma, et Meeral on peale jooksukat 2 kuud kestev ebatiinuse periood üleüldsielt selline tujukam-tundlikum aeg ja sellel perioodil tasub mul tavalisest veel rohkem investeerida motivatsiooni tõstmisesse trenni. Muide avastasin ka et tema motivatsiooni kõikumine on suuresti just sellele perioodile omane ja muul ajal on tal toidumott ja mängumott hoopis teisel tasemel. Ühesõnaga õppisin oma täisikka jõudnud koera tundma see aasta lihtsalt. Aasta üllatus oli minu jaoks Ronni saabumine. Pärast Kassu surma oli meil kõigil kuidagi tühi tunne aga uue koera mõtte käis välja hoopis mu elukaaslane. Ma ise olin sellele päris pikalt vastu. Miskipärast ma kohe kindlasti ei tahtnud huskyt...ehkki see tõug on mu südametõug ja ma kindlasti näen huskysid ka enda tulevikus. Aga seekord ei, blokk oli ees. Ja nii me hakkasimegi käima varjupaikades erinevaid koeri jalutamas. Seal on muide kohutavalt palju kohutavalt vahvaid koeri...mõned neist keda me jalutamas käisime on veel endiselt seal (Mäx, Ronni ema Aira, nimetu hundikoer). Ja nad kõik on superarmsad koerad, pikalt on nad sisse jäänud pigem oma tavalise välimuse tõttu vist. Arvatavasti oleks Ronni ka seal pikalt olnud, kui ta ei oleks meie juurde tulnud, sest ta näeb ka suhteliselt tavaline välja- mulle ta piltidelt silma küll ei jäänud. Ronni kasuks otsustasimegi lõpuks täiesti juhuslikult- helistasin varjupaika ja kirjeldasin millist koera me otsime ning meile pakuti välja üks must Alfa nimeline koer. Käisime jalutamas tema ja ta emaga. Külastasime teda ka koos Meeraga, nad mängisid ja olid teineteise suhtes sõbralikud. Ja nii tuligi Ronni meie juurde :). Ronni ja Meera on mõlemad mulle aasta jooksul veel palju uut õpetanud. Ronni on minu jaoks täiesti uut tüüpi koer- kontaktne ja kergesti ülemotiveeruv. Sellega kaasnevad omad katsumused. Lisaks oli ta meile tulles täiesti sotsialiseerimata ja erinevalt huskydest seda tüüpi, et parim kaitse on rünnak. See tähendab, et kui ta nägi esimest korda muruniidukit, trimmerit, rollerit, jalgratturit, hobuseid, võõraid koeri, kasse jne jne jne, siis esimene reaktsioon oli kaotada pea, haukuda ja üritada kahtlast objekti hammustada. Ka frustratsiooni korral trenni käigus kipub ta haukuma või üritama näksata. Alguses ta kartis tuppa tulla nii väga, et isegi lihakänts koridoris maas ei suutnud panna teda ennast ületama, ehkki toit on tema jaoks maailma suurim motivaator mille nimel ta on valmis kõike tegema. Kolm päeva läks aega enne kui ta tuppa saime. Autosõit, voolav vesi, kõvem hääl ja palju muud olid talle algul hirmsad. Kõige suurem hirm oli tal aga, et Meera võtab talt tema hüved ära. Esimesed 2 või 3 kuud me ei saanud neid ilma rihmata kokku lasta, sest pidevalt oli oht et ta hakkab kaitsma Meera eest mingit resurssi, sealhulgas ka näiteks meid. Tänaseks Ronni suudab rahuneda paljude ärritajate peale, armastab autosõitu, küünelõikust, rihma panemist ja palju muud ning Meeraga mängiks ta enamuse päevast. Vahel harva tuleb muidugi ette ka meenutusi meie kohtumise algusajast, aga arvestades et ta on olnud meiega vähem kui aasta, ei saa vist kurta :). Meeraga ma õppisin sel aastal väga-väga palju tundliku koera käsitlemise eripäradest ja võistlusteks ettevalmistuse vajadusest ning mahust. Üksi pusides ja kogemusi omamata on saanud astuda läbi ka palju ämbreid aga õnneks ei ole ükski ämber müsteeriumiks jäänud ja seetõttu mul on hea meel, et me need koos läbi kolistasime. Täna võin ma öelda, et mu suhe Meeraga on lõpuks tagasi seal, kus ta oli 2012 ja 2013 aastal, kui mitte paremas kohas. Jätkame uuel aastal oma tööd endisel kursil aga konkreetseid plaane ma enam kirja ei pane, sest nagu näha võib elu tulla ette, tõmmata vaiba jalge alt ja viia sind hoopis põnevamatele ja ootamatumatele seiklusradadele, kui oodatagi oskasid. Ootan põnevusega mida uus aasta toob. Selge siht küll silme ees aga avatud kõigile õppetundidele :). Soovin kõigile sedasama! Kuna Ronni pildile ei mahtunud, siis lisan siia väikse stiilinäite Ronni trennist. Olin ise trenni tehes tõbine ja seetõttu ei suutnud trenni hästi planeerida ega ka niigi kehvast plaanist kinni pidada või tehniliselt õigesti toimetada aga videolõigult on näha, milline on Ronni 24/7 oma olemuselt. Kahjuks videol heli ei ole aga loodetavasti emotsioon tuleb ikka edasi :). Vahapeal on tükk aega mööda läinud viimasest postitusest.
Proovisin Ronniga kahel korral rattavedu (esialgu springeriga ratta kõrval) ja kaks korda lõi ta mind pahviks- arvasin, et esimese paari meetriga tõmbab ta mingi äkksööstuga küljele kusele minnes mind pikali ja ma saan surma või ta lihtsalt ei jaksa ega taha joosta ratta kõrval. Tegelikkuses vedas ta kogu oma looma jõuga mind 2 kilomeetrit nagu oleks elu aeg seda teinud. Ei rebinud külgedele, ei lasknud liini lõdvaks ega võtnud hoogu maha. Pärast jooksu lõppu oli ta endiselt valmis möllama ja karglema nagu tavaliselt, nii et võhma on tal ka hästi. Mul nii hea meel, sest see tähendab et talvel soome kelguga saan võib-olla juba kahekoera rakendi moodustada :). Käisime Ronniga ka esimest korda elus sisehallis Telliskivi tänaval. Ja ka seal suutis ta mind üllatada. Keskendumisvõime oli tema kohta mega hea, teiste koerte peale ta alguses küll reageeris aga sain teda üsna kergesti maiustega ümber suunata ja kõik harjutused tulid hästi välja. Enne lahkumist otsustasin proovida mõnda lihtsamat agility takistust nalja pärast- ma polnud mõelnudki selle suure volaskiga mingi agility peale. Tuleb välja, et eksisin - ma polegi varem näinud koera, kes sellise entusiasmi ja julguse ning samas ka tähelepanelikult esimest korda elus A-tõket ületab. Ja seda vaid näruse krõbina nimel. Tunnel ja madal tõke tulid ka kiiresti välja ja järgnevatel kordustel ta tegi neidki juba täitsa teadlikult. Kummaline koer – ise vasika mõõtu ja tema tahab agilityt teha :D. Sõnakuulelikkuse trennid selle elukaga on rohkem nagu tsirkus. Kõrvale tuleb ta hüppe pealt mind varrukast naksates ja siis tõukab mind oma massiga lõppasendis lihtsalt ümber. Püsilamamisel mõtles ta viimane kord, et äkki ta siis ikka võib mulle järgneda kui ma seljaga olen, nii et see trenn nägi välja nagu stseen Looney Toons multikast, kus jänes hiilib jahimehe järel aga nii kui jahimees taha vaatab on jänes justnagu liikumatult samas kohas. See on uskumatu kui kiiresti ta maha lamas, kui ma üle õla tagasi vaatasin. Alles mõni aeg tagasi ta jagas juba püsivuse matsu aga tundub, et nüüd otsustas jälle mõtlema hakata :D. Ühe trenni lõpus otsustasin, teda pärast viimast harjutust eemal vedelenud palliga premeerida ja just siis kui ma olin paar esimesi samme palli poole liikunud, tundsin kuidas jalad kadusid alt ning järgmine hetk olin ma näoli maas ning minu ümber tantsis võidutantsu üks õnnelik mölakas oma palliga. Kõige selle juures on naljakas tunnistada, et mulle hakkab vaikselt meeldima temaga trenni tegemine :D. Meeraga olen tegelenud viimasel ajal rohkem mängimise arendamisega ja tunnen, et lõpuks ometi on ta ise muutunud rohkem mängulisemaks. Eks ma olen enda tehnikat ka püüdnud parandada muidugi. Sõnakuulelikkuses ja veos läheb suht tavapäraselt, millegi üle kurta ei ole. Käisime ka üle tüki aja Telliskivi tänaval, kus keskendusime peamiselt sõnakuulelikkusele aga lõpus tegime teistega ka mõne agility raja kaasa. Mul on nii kahju, et ei saa agilityt distantsi tõttu regulaarselt õppida, sest Meeraga rada joosta oli väga tore. Ta oli kiire ja täpne ja hüppevõime oli ka paranenud. Ainus paha asi, mida märkasin, oli et stardis on tal tekkinud raskus mulle keskendumisega – nimelt esimest korda värises ja fikseeris ta ennast takistustele. Pean valvama, et sellest ei kasvaks stardipüsivuse probleemi. Aga teisest küljest on see muidugi ka lahe, sest näitab suhtumist. Koerte omavahelised suhted on viimasel ajal taastunud. Kaks kuud, kui Meera uskus et on tiine, oli ta Ronniga tõredavõitu ega tahtnud eriti mängida. Nüüd on taas pidu ja pillerkaar 24/7 ja lisaboonusena on Ronni õppinud pideva Meeralt sõimata saamise tulemusena oma keha jälgima. Tänu sellele ei tee ta enam kogemata Meerale oma massiga liiga ja mäng on muutunud pingevabamaks. Osalesime laupäeval Meeraga TSKK korraldatud sk eksamil ALGis. Regasin meid sinna puhtalt sellepärast, et pikema vahega võistluste vahel oleksin ma arvatavasti meie eelmise ebaõnnestumise nii üle mõelnud, et võib-olla polekski enam järgmist võistlust tulnud. Ja väga hea, et regasin, sest tegelikult juba selle 2 nädalaga suutsin ma nii üle mõelda, et mul oli väga raske oma emotsioone kontrollida.
Nagu ikka, olin koostanud eksami eelse tegevusplaani, kuid juba kodust tulema hakates oli selge, et ma ei suuda seda plaani järgida. Tegelikult tahtsin ma väga minna lihtsalt platsile, teha paar-kolm harjutust ja katkestada ning mängida koeraga, et murda tema pähe tekkinud negatiivset seost võistlustega. Seda ma teha kahjuks siiski ei julgenud. Mõtlesin muudkui, kuidas Meera hakkab stressama ja kui halb perenaine ma olen, et ma teda sellesse olukorda panen. Siis mõtlesin veidi veel, mis saab siis kui tahan katkestada ja kas ma tohin seda teha või ei. Jne jne jne. Juba platsile jõudes olin ma oma peas teinud kõik selleks, et miski ei õnnestuks. Platsile püsilamamisele minnes ma suutsin imekombel isegi ennast hetkeks kokku võtta aga kui ootasime seal hiljaks läinud koera, siis see muudatus tõmbas mul korralikult uuesti vaiba jalgealt ära. Panin Meera lamama ja nägin juba ta asendist, et sealt head nahka ei tule. Sellegipoolest seisin ma seal nagu töll ja vaatasin peaaegu 2 minutit, kuidas mu väikene koerakene muretses ja tugipunkti otsis. Kuni mõni sekund enne aja kukkumist ta otsustas ise ennast päästa ja jooksis kaarega minust mööda puuri. Püsilamamise ja individuaali vahel oli mul piisavalt aega, et toimunu osas täielikult taaskord üle mõelda ja ennast peksta. Esimene võte oli juurdetulek. Meera jooksis poolele teele, nägi ilmselt minu kaamet nägu ja viuhh pani uuesti puuri ajama - seekord ootas teda seal ka väike söögipoolis. Tundsin see hetk äkitselt meeletut pingelangust ja peaaegu nagu kergendust. Küsisin, kas tohin tulla platsile korraks tagasi ja mängida oma koeraga seal. Sain lausa loa teha liikumisjuhiga kõik harjutused läbi. Esimesel harjutusel läks mul alustamisega küll veidi aega- mäletan et mul juhe oli nii koos, et pärast pikka passimist, ütlesin koerale tõkke ületuseks lõpuks täiesti suva sõnad mis pähe tulid ja et Meera tegi kõik sellegipoolest korrektselt ära. Nii kui ma ise maha rahunesin ja taskus oleva maiuse käest turvatunde kätte sain, laabus edasi kõik päris okeilt. Pika kõrvalkõnni skeemi tegi Meera ära väga ilusasti, asendid liikumiselt ka - ehkki tegin need vales järjekorras, sest mul oli raskusi liikumisjuhi korralduste registreerimisega. Kõige lõpus mängisime Meeraga veidi maiusega ja lahkusime platsilt naeratus näol. Naljakas kuidas kaks disklaffi võivad täiesti erineva emotsiooni tekitada :). Aitäh korraldajale, kohtunikule, liikumisjuhile ja kõigile teistele toetavatele inimestele, kes olid meile toeks ja aitasid näha, et võistlus ei olegi tegelikult tapalava :D. Pühapäeval käisime Meera ja Susannega kuskil Kõrvemaa metsades Baltospordi sügistreeningul, kus oli kohal veel palju meie sõpru. Kokku osales üritusel mitukümmend inimest ja koeri oli nii lootusetult palju, et ma ei julge neid kokku lugedagi- juba Ülle ja Helle koerad annaksid ju 20 koera numbri lõdvalt kokku aga muid osalejaid oli ka väga palju :).
Kõigepealt räägiti pikalt kõike, mida algaja võiks teada kelgukoeramisest. Räägiti varustusest, jootmisest, koera kaalust, treenimisest ja sellest kuidas saada madalama motiga koerast rohkem veolusti kätte. Olen küll ise ka lugenud ja kuulnud paljusid nüannse aga sellegipoolest sain uut ja huvitavat teada :). Loengu järel pandi kirja stardijärjekord lühemale distantsile (u 1,5 km), pikemat (u. 3,5 km) pidi veidi ootama. Vahepeal läks ilm palavamaks ja kui pikem rada oli üles pandud hakkasin muretsema, et ehk ei ole siiski hea mõte pikka maad selle soojaga ette võtta. Rajal sõitsime koerte nõudmisel Stina ja Woddyga suhteliselt koos- Meera millegipärast ei olnud nõus heast sõbrast mööda minema ja Woddy oma talvepalituga hoidis nii head tempot, et ega see kerge ei oleks olnudki :D. Üldse oli sel korral Meera enda kohta kuidagi aeglane ja vähemotiveeritud... Ma ei teagi kas segasid teda seenelised (keda oli hoolimata seente olematusest metsaalune tõesti paksult täis), palavus või olid eelmise nädala trennid liiga väsitavad. Eks kolmapäevases trennis Riisiperes näeb, mis seis on. Kuna ilm oli tõesti palavaks kiskunud arutasime veel, et peaks tegema siiski lühema raja. Aga lühemale rajale ära keeramise kohas keegi meist ei kuulanud Woddyt, kes suunda ette näitas ja blondiinid sõitsid ikka 3,5 km maha, ise veel mõtiskledes, et järsku see on see 1,5 km rada :D. Pärast seda kui kõik olid raja läbinud, jäid osad meist veel vorstikesi grillima ja kelgukoerajuttu puhuma. See osa oli ka väga tore, kahju et rohkem rahvast sinna ei jäänud... Mulle väga meeldis, et Meera oli inimestega suheldes terve päeva nagu väike rõõmurull- igaühe sülle oli vaja pugeda ja kõigile tuli saba liputada. Mitte miski ei viidanud sellele, et ta kunagi oleks kartnud võõraid inimesi. Mul on nii hea meel :). Puu küljes rihmas olla ja oodata oskab ta mul ka väga hästi- ei vingu, ei rabele, ei näri ...tudub lihtsalt nagu teeks ta seda iga päev. Kokkuvõtvalt võiks tõdeda, et selliseid ühistreeninguid toimub ilmselgelt liiga vähe. Peaks eesmärgiks seadma kasvõi paari sõbra ringis aeg-ajalt metsas kohtumist ja rallimist. Jalutama on kõik alati käpad, aga miks ei võiks enne siis väikse tiiru rattaga soojenduseks teha? :P Esmaspäev, teisipäev ei viitsinud-tahtnud Meera suureks pettumuseks suurt midagi teha. Kolmapäeva hommikul õnnestus tal pressida välja üks sk trenn. Kolmapäeva õhtul ja neljapäeva õhtul käisime Riisipere taga metsas rattavedu tegemas ja mõlemal korral tegime tagasiteel võõras-koht-on-fun trenni.
Kolmapäeval sõitsime 3 km rada õiget pidi ja panime endast kõik välja, arvan et tuli päris hea aeg aga kahjuks unustasin vaadata. Eile oli meil mõlemal kolmapäevast piimhape veel lihastes ja läbisime raja tagurpidi 12 minutiga. Uksumatu, et rada tagurpidi tundub nii lühike, ainult sellepärast et tõuse on vähem kui languseid. Nii kahju, et me kihutada ei jaksanud- peab puhanud peast proovima uuesti. Põhapäeval on Baltospordi sügistreening- ootame seda suure põnevusega ja loodame seal palju õppida :). |
Me ei saa alati seda koera, keda me tahame. Kategooriad
All
ArHIIV
July 2018
|