Täna tahan ma kirjutada millestki, mis ainult kaudselt haakub koertega. Või võib-olla siiski haakub? Tahan kirjutada välja mõtted, mis on mul ammu hinge peal. ​Eelmisel nädalal läks üks vapper Eesti naine ja paljude poolt armastatud sõber Ülle Aaslav-Kaasik (kenneli Sookriimud ja samanimelise e-poe omanik) Põhja-Rootsis toimuvale kelgukoeraspordi maailmameistrivõistlusele Polardistans ning osaledes 1-4 koera klassis 160 km pulka veol oma 3 koeraga saavutas ta 1. koha ning tiitli Maailmameister.

Pulka vedu on selline ala, kus koerad veavad kindlaksmääratud kaaluga kelku ning inimene suusatab kelgu külge veoliini pidi kinnitatuna nendega kaasa. See on tõsine tiimitöö, kus tulemuse saamiseks peavad nii inimene, kui koerad ühtmoodi tõsiselt tööd tegema. Antud võistlusele lisas raskust keskmiselt -18 kraadine temperatuur ning kinnituisanud lumega rada. Liidrina pidi Ülle tiim sumpama läbi 40 cm lume ja rajama teistele teed. Raja peal on inimene ja tema koerad üksi, harva võib kohata teisi tiime või metsloomi. Ka checkpointides peab koerajuht toimetama ilma kõrvalise abita kõik toimetused ära, olgu selleks siis koerte söötmine, koerte hooldamine, varustuse parandamine vms. Ülle oli rajal veidi üle 26 tunni.

Minu rõõm selle saavutuse üle on mõõtmatu nii eestlasena, kelgukoeraspordi huvilisena kui ka Ülle sõbrana. Kõige suuremat rõõmu valmistab mulle aga see, mis on selle võidu taga.

Ülle ei ole mingi imeinimene. Ka temal on juhtunud kamaluga äpardusi ning seljataga on kindlasti palju vigu ja asju, mida täna ta teeks kindlasti teisiti. Mis on Ülle juures aga erilist, on tema võime fokusseerida oma energia olulistesse asjadesse ja jätta tahaplaanile kõik kõrvaline. Seega ei kuule me teda peaaegu kunagi halvustamas kaasvõistlejaid või ammugi korraldajaid-kohtunikke. Kui me räägimegi temaga teistest, räägime me alati seda võtmes, kuidas saaks paremini, mida annaks õppida. Samamoodi oleme me koos analüüsinud läbi ka kõiki oma enda eksimusi või apsakaid. Ma arvan, et just tänu sellele suhtumisele on ta saanud üle oma tagasilöökidest ning jäänud alati jäärapäiselt edasi pusima. Ja ma arvan, et just tänu sellele, jõudiski ta selle siiamaani veidi uskumatu tulemuseni.

Teine asi, mis Üllet iseloomustab, on tema heasportlaslik suhtumine. Usun, et on vähe inimesi, kellele ta ei oleks ulatanud omal initsiatiivil abikätt stardis või finišis ning tema võime saada ühtmoodi läbi erinevate inimestega, kes vahel ise ei olegi omalt poolt suuremat sõbralikkust üles näidanud, on kohati lausa hämmastav.

Kolmas asi on tema tagasihoidlikkus. Mitte kunagi ei ole ma kuulnud teda praalimas oma oskuste või saavutustega. Temaga saavad rääkida kui võrdne-võrdsega suured ja kogenud sportlased, kui ka päris algajad ning alati on ta lahkelt valmis andma nõu, kui seda temalt küsitakse. Samas ei suru ta kunagi oma arvamust peale siis, kui seda ei ole küsitud ning kuulab kannatlikult ära ka kõige rumalamad jutud (näiteks minu enda käpardlikud katsed midagi veotrenni laadset teha! :D ). Alati on ta rõhutanud seda, et üks või teine asi on pelgalt tema enda kogemus ja  kutsunud sellega üles oma vestluspartnerit hoolega kaasa mõtlema ja analüüsima.

Lisaks sellele on tema aupaklik suhtumine oma koertesse, kui kõnevõimeta tiimikaaslastesse lihtsalt imetlusväärne. Seda ilmestas hästi tema mure stardis küüne murdnud koera osas. Tema otsustas ise üsna kiiresti, et sellises seisus koera ta rajale sundida ei taha, kuid kuna selle otsuse pidid heaks kiitma ka veterinaarid, siis oli tal suur mure, kas nemad näevad asja ikka ka sama tõsisena. Õnneks nägid.

Miks ma seda kõike kirjutan? Mitte selleks, et panna Üllet punastama ja kuulutada maailmale, kui ägedat inimest ma oma sõbraks võin nimetada (khmmm kui, siis ainult natukene :p). Minu tegelik motiiv on see, et lihtsalt mõeldaks neile asjadele. Ma usun, et maailm võiks olla parem paik, kui meil oleks rohkem sportlasi ja harrastajaid, kes pingutasid, et kasvõi mõnikord olla eeskujuks teistele. Mõned mõtted, mis pähe tulevad olekski järgmised:

1. Võta ebaõnnestumisi, kui õppetunde. Kui su teele tulevad takistused, siis tööta nendest läbi ja õpi nendest. Analüüsi detailideni lahti, miks asjad läksid nii, nagu nad läksid ning mõtle välja, kuidas samu apse järgmine kord vältida. Ära kunagi jäta kasutamata võimalust õppimaks ka teiste vigadest, sest sellise õppimise lõiv on palju väiksem. Samas austa teisi inimesi selle kingi eest ja ära lasku analüüsilt kritiseerimise tasemele.
2. Inimestele ei pea alati tingimata ütlema, et see mis nad teevad on VALE. Võib-olla teavad nad seda ise ka, võib-olla aga ei tahagi nad seda teada?...aga võib-olla on nad andnud seda valet asja tehes endast parima või ongi see KOGU nende elu? Ma arvan, et see võiks jääda iga inimese enda asjaks ja kui näed viga laita, siis parem neela see seekord alla ja ole veidi parem inimene. Mõnikord on rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Nii lihtne see ongi!
3. Inimestele võib alati olla abiks, soovida hea tulemuse puhul õnne või öelda midagi positiivset isegi siis, kui seda positiivset asja on vaja tükk aega otsida. See ei võta kellelgi tükki küljest ja samas võid sina olla ainus inimene, kes seda teeb. Võib-olla sinu hea sõna või naeratus ongi see, miks inimene otsustab, et ta siiski proovib edasi? Positiivsus on nakkav!
4. Kui sa arvad, et oled teinud tubli töö ja väärid tunnustust, siis ära praali, vaid näita seda oma tegudega. Ole tore ja sõbralik inimene, aita endast nõrgemaid ja küll sa näed, et inimesed märkavad ka sinu saavutusi ning tunnustavad sind. Tõelised võitjad võrdlevad enda saavutusi endast parematega ja aitavad endast nõrgemaid. Saad seda, mida annad!
5. Koerad ei ole spordivarustus. Nad on elusolendid, kes ei langeta ise otsuseid spordi osas. Seega lasub inimesest tiimikaaslase õlul kogu vastutus koerte heaolu eest. Ta peab andma endast kõik, et koer oleks korralikult ette valmistatud võistlemiseks. Sinna kuulub palju rohkem komponente, kui tihtilugu arvatakse. Lisaks peab inimene pidevalt monitoorima koerte hetke seisu ja lõpetuseks peab inimene, kes spordib koos koertega, olema alati valmis jätma sinnapaika oma isiklikud ambitsioonid, kui on vähimgi kahtlus, et see ei ole enam täielikult koera huvides. Neid asju peab märkama enne, kui koer eluaegse trauma tagajärjel invaliidistub. Need asjad algavadki murdunud küüneksest, kergest kiirusekaotusest või tuimusest sammus. Pisikestest asjadest, mille kiuste põhimõtteliselt justkui saaks selle ühe võistluse üle elada, aga mille eest maksab koer lõivu oma tervisega.

Neid viit mõtet olen ma õppinud jälgides just Ülle-suguseid inimesi ning püüan igati sama teha. Vahel see küll ei õnnestu ja vahel võtavad emotsioonid minust parima, kuid ma arvan, harjutamine teeb meistriks. Igal juhul soovin veelkord õnne Üllele, teen sügava kummarduse ja ütlen:

Aitäh, et oled see, kes sa oled ja pakud meile kõigile nii palju inspiratsiooni :).

Kõigist asjadest, mis võivad saada määravaks koera käitumise muutmisel ja arendamisel, on minu meelest kõige-kõige hullem asi koeraomaniku usu puudumine. Ei, mitte religioosses mõttes :D. Pean silmas seda momenti, kus koera omanik ütleb: „Ta ongi selline“ (kelgukoeri ei saagi ilma rihmata jalutada, neurootilist koera ei saagi muuta, võistlusspordialasid ei saagi ilma sunnita õpetada, hurtasid ei saa üldse õpetada jne jne jne). Sellest momendist, kus koera omanik tunnistab, et ta koer ongi selline, toimub tavaliselt käegalöömine, kuna mingist omadusest on saanud koera pärisosa ja lihtsalt üks paratamatus, mida muuta lihtsalt ei saa. Miks inimesed teevad seda?
​
a) Neil puudub kogemus konkreetse probleemi lahendamisel ja seetõttu on raske edu visualiseerida.
b) Nad ei ole kuulnud edulugusid sama probleemi lahendamisest teiste koertega ning seetõttu võib näida, et probleem ongi lahendamatu.
c) Teised inimesed ütlevad, et seda konkreetset probleemi ei ole realistlik lahendada ja eriti, kui nii räägivad kogenumad inimesed, on inimesel väga raske seda mitte uskuda.

Mulle meenuvad siinkohal kahe tuntud koolitaja ütlused- Bob Bayley „It is just a behaviour“ (See on kõigest käitumine) ning Karen Pryori „All behaviours are changeble“ (Kõik käitumised on muudetavad). Nende inimeste koerakoolitamise kogemus on tohutu- nad annavad sadadele inimestele aastas seminare ja nende alt on käinud läbi tuhandeid loomi (sealhulgas kanad, kassid, loomaaialoomad ja mereelukad). Sestap ma usun, et nad ei käiks niisuguseid väiteid välja, kui nad ei teaks omast kogemusest, et vähemalt suuremal enamusel juhtudest see tõele vastab.

Ma ei väidagi, et kõik koerad oleksid sünnilt samasugused. Mõnel on loomupäraselt suurem kontakt inimesega, mõnel on kaasasündinud tahe mängida, mõni ongi õrnem ja ettevaatlikum oma olemuselt. Ja ka erinevatel probleemkäitumistel on üldiselt olemas geneetiline eelsoodumus. See aga ei tähenda, et kontaktisoovi, mängutahet või enesekindlust ei saaks arendada või käitumisprobleeme ei saaks lahendada. Tõepoolest olen ma ise oma silmaga näinud loomult ebakindlaid ja iseseisvamaid koeri tegemas silmi ette koertele, kellele on sünnipäraselt kaasa antud palju rohkem, kuid kelle omadusi ei ole sama pühendunult edasi arendatud.

Ma mäletan ühte oma esimest suuremat nö müüdimurdmise eksperimenti nii selgelt, nagu oleks see alles eile olnud. See oli Meera autosõiduhirmu lahendamine. Ma ei olnud mitte kunagi varem sellise probleemiga nii tõsiselt kokku puutunud. Mu esimene koer ka paanitses veidi esimestel autosõitudel, kuid õppis üsna ruttu, et autoga saab lahedatesse kohtadesse ja sõidu ajal saab nänni ning paari korraga ta muutis juba oma meelt. Probleem lahendes aja jooksul justkui iseenesest...

Meera probleem algas iivelduse ja oksendamise näol juba esimesel sõidul meie koju ja kuigi need sümptomid kadusid üsna pea, päädis tema hirm täieliku väljalülitumisega kohe, kui ta autosse sisenes. See nägi välja nii: avasin auto ukse, Meera hüppas ise hetkega autosse ja keeras seal kerra.  Autot käivitades surus ta oma nina tihedalt oma karvadesse ja jäi justkui magama. Alles mõni aeg hiljem, kui juhtusin tagaistmel istuma, nägin ma, kui krampis on ta lihased ning avastasin, et ta on täiesti kontaktivõimetu. Alati ei ole lihtne märgata oma koera muret!

Kohe, kui ma probleemi tuvastasin, lõpetasin ma tema sõidutamised ära ja hakkasin otsima abi. Ja teate mis? Internetis oli ka inglisekeeles sellel teemal artikleid väga vähe ning need vähesed olid liiga pinnapealsed, et neist treeningplaani koostamisel abi võinuks olla. Küsitledes inimesi, sain ma nõu proovida sõita lühikesi otsi ja sööta teda sõidu ajal. Head mõtted, aga need võtted kahjuks ei töötanud, sest autosse sisenedes oli Meera juba kaugelt üle taluvusläve ning ta ei olnud võimeline autos sööma ega uuest kohast rõõmu tundma. Ainus motivaator oleks olnud ilmselt nö põrgust pääsemine, aga kuna negatiivne karistus (ebameeldiva aistingu eemaldamine) ei ole uue emotsionaalse vaste tingimisel eriti hea lahendus, siis seda ma kasutada ei tahtnud.

Proovisin sööta Meerat siis enne autosse sisenemist, et jõuda ette tema taluvuslävendist...Tulemus oli kõike muud kui ootuspärane. Selle asemel, et oma lemmikmaiust autost 10 m kaugusel süües õppida, et auto läheduses on tore olla, õppis Meera hoopis, et tema lemmikmaiuse pakkumine tähendab koleda masina lähedust. Seega otsustas ta sellest päevast alates, et praemaksa ei tasu üldse süüa. Igaks juhuks. Kes teab kuhu olukorda see teda viia võib.

Küsisin veidi siis nõu ka välismaistest foorumitest ja sain soovituse kasutada DAP rihma (feromoonirihm), mis tõepoolest aitas meid selle esimese sasipuntra harutamisel ja võimaldas mul keerata harjutus taaskord õigetpidi nii, et koer sõi autost parajal kaugusel isukalt oma uut lemmikmaiust ja võimaldas mul vahemaad vähendama hakata.

Samas aga hakkasid tulema ka NEED nõuanded: „Kui koer ei talu autosõitu, siis seda muuta ei saa“, „Autosõidu hirm on geenibaasist tulenev probleem“, „Ma ei tunne mitte kedagi, kes oleks nii raskekujulise probleemi lahendada saanud“ jne. Neid mõtteid tuli ustest ja akendest. Välismaistest foorumitest, sõpradelt, teistelt koerakoolitajatelt...ja lõpuks ka mu enda peast kuskilt kukla tagant.

Ma teadsin, mida tähendaks käegalöömine. See tähendanuks seda, et ma ei saa selle koeraga enam kusagil käia. Ei sugulaste juures, ei matkadel, ei trennides. Mitte kuskil. Vähemalt mitte ilma väga kallist hinda maksmata, sest nii suur stress enne neid sündmusi mõjutas tema meeleolu ka nendes situatsioonides. See ei olnud lihtsalt variant! Ja nii ma treenisin teda iga päev. Kõigepealt me saime autosse, siis töötava mootoriga autosse, siis meeter haaval edasi-tagasi liikuvas autos olla jne.

Vahel kestis edasiminek mitu päeva, enne kui tagasilöök tuli. Aga iga mõne aja tagant tuli ikkagi tagasilöök. See tuli, sest vana käitumismuster oli nii tohutult tugev ja see tuli ka seepärast, et ma olin kärsitu ja proovisin iga trenniga raskusastet kasvõi veidikene tõsta. Ennekõike tulid tagasilöögid, sest ma kahtlesin kogu aeg selles mida ma teen. Selles kas tunneli lõpus on valgus, või on see vaid minu luul. Iga tagasilöök oli minu jaoks konkreetselt maailma lõpp, justkui kõrvakiil, mis tuletas meelde „See ei ole võimalik!!!“ . Neil hetkedel meenusid mulle kõik need ütlejad, kes kinnitasid, et meie eesmärk on utoopia. Ja iga kord kaasnes sellega ka süütunne selle ees, et ma üldse panin oma koera sellesse olukorda.

Aga sellest hullem veel oli see, et kui ma jagasin meie edusamme, siis ka nende osas rööviti mult (tahtmatult kindlasti!) minu usk. Tuletati meelde, kui pikk tee on meil veel minna, küsides, millal ma ometi grupitrennis taas käima võiks hakata. Meenutati eilset tagasilööki, mis oli ju ometi alles eile. Ja lõpetuseks räägiti lugusid koertest, kes jäidki selliseks. Tänu sellele oli mul väga raske tunda rõõmu ka meie väikestest õnnestumistest.

Kolme kuu pärast saime me Meeraga minna esimest korda tagasi grupitrenni, osaleda canikrossi võistlusel ja hakata taas matkama kodust eemal. Aasta pärast saime me sõita ka mitmesaja km pikkuseid otsi ilma peatusteta ja söötes teda tihedalt vaid sõidu alguses, pööretel ja lõpus. Täna, mil neist trennidest on möödas juba 2 aastat, vaatab Meera ka sõidu ajal põnevusega aknast välja ega vaja enam maiuseid. Mulle tundub, et ta mitte lihtsalt ei talu autosõitu, vaid ta lausa naudib seda!

Enne Meera autosõidu lugu olin ma tegelikult sarnastel tingimustel lahendanud muid lihtsamaid asju, olulisemad neist olid minu esimesele huskyle jahi katkestamise õpetamine maiuste abil, 9 aastasele koerale nullist võistluskuulekuse õpetamine ning Ronni ressursivalvamise probleemi lahendamine.  Hiljem olen ma sarnaseid edulugusid kogenud ise palju ning näinud neid ka kõrvalt: koerareaktiivsuse lahendamine, mängust mittehuvituvate koerte mängima õpetamine, üksindusahistuse lahendamine, kehva isuga koerte sööma saamine jne. Ka heli- või paugutundlikkusest, mida väidetakse olevat üks lahendamatumaid probleeme, olen ma kuulnud päris palju edulugusid päriselt olemasolevate koerte näol ning näinud tõestuseks juurde ka videoid (mis on analüüsimiseks minu meelest isegi parem lahendus, kui live).

Viimase aja suurimateks „imedeks“ pean mina isiklikult nt Ronni istumise totaalset muutumist. See kuidas koer istub, pidi olema anatoomiline iseärasus. Rohkem 100% geneetilist asja ei saakski nagu olemas olla eks? Think again!:

Kui ma kuulen lugusid, kuidas saksa pinšerid ja hurdalised teevad varrukat, kuidas kasside ja aafrika tänavailt päästetud metsikute koertega tehakse kuulekust või kuidas täielikult halvatud koerad hakkavad kõndima, siis paratamatult tekib mul küsimus, miks me seame endale ise piirid? Või veel hullem- miks me seame teistele piirid oma kahtluste ja kõhklustega? Kui su koeral on probleem, siis ära löö käega ja ära võta seda kui tema pärisosa, vaid proovi seda lahendada. Kui tuleb tagasilöök, modifitseeri oma plaani ja proovi uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti. Ja khm khm....kui sa ise seda teha ei suuda või ei saa, siis palun ära röövi oma sõbralt või tuttavalt tema viimast lootusekiirt! Vahel ei olegi muud vaja, kui öelda „Ma usun, et sa saad sellega hakkama!“ :).

Lisan siia lõppu mõned videod, mis võiksid pakkuda inspiratsiooni:

Kass, kes teeb trikke nagu koer:
https://youtu.be/zNiL9Hv2V5Q

Hüään, kellele on õpetatud vabatahtlik osalemine hooldusprotseduurides:
https://www.youtube.com/watch?v=Bs-tAHqGruY

Vereproovi võtmine lõvilt:
https://www.youtube.com/watch?v=LN71r8Q2Gb4

Mõlema ristatisideme opi läbi teinud ning hüpermobiilsusega koer (heledam) vs füüsiliselt terve sportkoer (tumedam) ebatasasel pinnal seismas (füüsiliselt väga raske harjutus koertele):
https://www.youtube.com/watch?v=n1GVGIxpcdQ
​
Koerareaktiivne koer enne ja pärast treeninguid:
https://youtu.be/_RUd62v_aws

Meie 2016 oli kuidagi väga põnev ja tegevusterohke. Oma koertega sai tegutsetud mõlemaga ohtralt mitmel rindel, iseenda õpingud jätkusid sarnaselt eelmiste aastatega, kirjutamisega sai kohe eriti palju tegeletud, teiste juhendamisega ka senisest rohkem ning lisaks said tehtud mitmed elu muutvad otsused. Eriti rõõmus olen ma aga mõne uue sõbra/trennikaaslase (tervitused dr Mari, Reet, Laura ja Andri!! :D)  tuleku üle minu ellu, ning kõigi vanade heade sõprade püsimise üle minu kõrval. Kui su ümber on selline hulk inspireerivaid, tublisid ja töökaid inimesi, siis midagi hakkab ju endalegi külge ;). Jagan veidi meie ahviaasta suuremaid saavutusi.
​
Sõnakuulelikkus
Sõnakuulelikkusega oleme me....trummipõrin...läinud taaskord paljude asjadega tagasi algusesse! :D Seekord oleme alustanud otsast muuhulgas ka maailma elementaarsemaid ja lihtsamaid harjutusi- istu, seisa ja lama. Miks? Sest ma olen vahepeal jälle õppinud, kuidas kriteeriume veel lammutada saab ja kui oluline on harjutuste tegemisel õige rüht, motoorika ja koordinatsioon.
Eriti rahulikus tempos liigun ma edasi Ronni kuulekuse harjutamisega, sest tema suure ja massiivse kere ning ülevoolava entusiasmi tõttu on tasakaal eriti kerge kaduma. Nii me õpimegi temaga sentimeeter haaval lähemale minema täiuslikule istumisele ja kõrvalkõnnile, mida oleks ka ilus vaadata.Oskustena omandas ta need asjad juba mõni aeg tagasi, kuid tehnilise poole pealt on tema istumine liiga palju maapinda haarav ning koormab liigselt ta lihaseid. Kõrvalkõnnis aga kaldub ta väsides tõmbama selgroo kõveraks, pead minu ette tooma ja hüplema või muul moel positisooni kaotama üsna kergesti. Pole mõtet vist lisada, et puudulik oskus sooritada korrektset fikseeritud esijalgadega tihedat istumist kõrvalasendis või eesasendis, võib hakata tulevikus kõvasti punkte röövima. Tänaseks on Ronni kehavalitsus juba kõvasti parem, aga harjutamist veel jagub.
Meeraga ei tegelenud me esimesel poolaastal sõnakuulelikkusega kuigi palju, kuna vaimne pool nõudis tohutult tööd ja selle kõrvalt ei jäänud lihtsalt aega üle. Detsembris oleme me temaga alustanud otsast oma ainsat konfliktset elementi, pulkasid, ning saanud selle meeleolu kõvasti paremaks. Meeraga olen saanud palju eksperimenteerida uutemeetoditega ning leiutada ise ka mõned vahvad mängud ja meetodid osade harjutuste õpetamiseks või tugevdamiseks. Hetkel keskendume mõnede kõrgema klassi elementide lõpuni viimistlemisega ning võistlusringiks ettevalmistavate harjutustega. Väga uhke olen ka selle üle, et oleme saanud kõrvalkõnni vasakpööretele lõpuks sellise kvaliteediga tagajalgade kontrolli, nagu ma tahtnud olen. Kuna see element on Meerale füüsiliselt üks raskemaid, siis peame muidugi asja elus hoidmiseks pidevalt seda praktiseerima.

Hingehädadega tegelemine
Eelmise aasta võtmesõnaks oli minu jaoks just see, ning tegelesin mõlema koera järelejäänud muredega väga pühendunult. Põhirõhk on olnud Meera enesekindluse kasvatamisel (nn paha koera trennid ja survetaluvuse kasvatamine), Meera keskkonnatundlikkuse lahendamisel (sh kliinikuhirm), Ronni stressitaluvuslävendi tõstmine ja Ronni koerareaktiivsuse lahendamine. Lisaks sellele olen lahendanud koerte hirmu küünelõikuse ees,  parandanud Ronni tolerantsi Meera läheduse suhtes magamisajal ning õpetanud koerad mõistlikumalt rihmas jalutama (erutuse probleem).
Ma olen väga rahul sellega, et mu mõlemad koerad on pakkunud mulle otsest kogemust selliste murede lahendamisel, kuna koerte koolitamine on praktiline oskus ning ilma oma katsejänesteta, ei oskaks ma tõenäoliselt neid asju, mida ma praegu oskan.

Vedu
Oleme selle aasta teisest poolest võtnud tõsisemalt käsile ka veospordi ning kasvatanud oma 3-5 km pikkuse keskmise treeningdistantsi 10-15 km-le. Suured tänusõnad siinkohal Andrile, kellest on saanud meile tore trennikaaslane ja kes ei lase meil kuidagi loorberitele puhkama jääda J. Ronni jaoks on see olnud esimene aasta töötada ratta ees, mitte selle kõrval, ning ta on saanud sellega üle ootuste hästi hakkama (koera jaoks, kes tahab imetleda konstantselt oma inimese silmade sära, oli ees jooksmine alguses väga raske ja ebaloomulik). Samuti on arenenud koerte tööeetika ning enam ei esine nii naljalt puntras liine, pööretel kusemist või muid looduse nautimise vorme. Liinid on pidevalt pingul ja koerad naudivad oma tööd. Ka kiirus ja võhm on arenenud, kuigi loomulikult tahaks rohkem ja paremini. Veospordi heal tasemel harrastamiseks ei piisa kohe kindlasti ainult koera ratta ette rakendamisest, nagu paljudele ehk esmapilgul tunduda võib. Selleks et olla edukas, on vaja osata trenne planeerida ja neid järjepidevalt ka ellu viia. Mina tunnen, et algajana on mul veel pikk tee selles osas minna, kuna teadmistest jääb puudu. Siinkohal tänusõnad Üllele, Andrile ja Marile, kes te olete aidanud mul keerulisi olukordi lahendada!

Võimlemine
Võimlemine on meie jaoks täiesti 100% uus harrastus, mida tutvustas meile Mari Valgma. Arvasin ekslikult, et mu koerad on täitsa okei vormis ka juba enne- käisime ju regulaarselt pikkadel jalutuskäikudel ja ka vedu tegime vahelduva eduga.  Tuli välja, et sellest kõigest absoluutselt ei piisagi! Süvalihased ei arene niimoodi vajalikul tasemel välja ning nende puudumisel hakkab keha kompenseerima ja jaotama oma raskust täiesti valedele kohtadele (üks koolitaja tõi siinkohal hea võrdluse sellega, kuidas me kasutame oma keha siis kui vinname hambad ristis suuri koeratoidukotte autost tuppa). Eriti andis see tunda Ronni puhul, kes kandis seistes kogu oma keharaskuse esiosale ning lükkas jalad istumisel konna moodi laiali, süvalihaste puuduliku arengu tõttu. Aga ka Meeral oli oma mure- temal  on oma tugeva tagaosa nurgitumise tõttu puusapiirkonnas ja põlvedel suur ülekoormus ning seetõttu oli tal raske pikalt ja korrektselt lamada ning ka veotrennis jäi tõukejõudu väheseks.
Võimlemisega alustasime me juuni alguses ning tänaseks on mõlema koera selgroo ümber tugevad lihased, tagajalad kannavad korrektselt oma koormust, istumine ja lamamine on muutunud tehniliselt ilusamaks, kannad on rohkem keha all ja paralleelsed, seljad on läinud sirgemaks, esijalad hoiavad rohkem keha alla ja mida kõike veel. Seda kõike ainult paari päevase vahega 5-10 min harjutuste abil. Ja muide, niisama jalutamas ma ei ole jõudnud nendega peaaegu üldse enam käia. Jalutamas käime me valdavalt funktsionaalsetel eesmärkidel nö BAT stiilis, mis hõlmab palju peatuseid ja mille tempo on üsna aeglane. Paneb mõtlema, kui suurt rolli siis pikad jalutuskäigud tegelikult koera füüsilise arengu juures mängivad? Igatahes aitäh Mari, et oled võtnud vaevaks meid juhendada! :)
Siin on mõned pildid arengust:

Õpingud
2016 aasta õpingute maht on eelmise aasta hullusega võrreldes natuke väiksem, aga see on vaid näiline, sest olen suures mahus õppinud koeravärgi kõrvalt inimeste värke lihtsalt. Kokku olen osalenud 13 seminaril, töötoas ja kursusel. Olulisimaks neist pean enda jaoks Jerry Vaneki musherite seminari, Grisha Stewarti BAT 101 ning Denise Fenzi Train the dog in Front of you kursust. Need kolm on aidanud mul viia meie trennid taas uuele tasemele. Samuti pean väga oluliseks võimlemise õppimist Mari juhendamise all, kuna see on pannud mind taas asju uute nurkade alt vaatama. Uusi raamatuid olen see aasta lugenud vähem, kui muidu- ainult 7. Aga see-eest olen lugenud uuesti läbi mõned vanad klassikad ja leidnud sealt jälle endale uut ja põnevat, mida ma toona hoomata ei suutnud.

Kirjutamine
Sellel aastal olen ma kirjutanud rohkem, kui ühelgi teisel aastal oma elus. Lisaks paljudele tuttavatele bogipostitustele ja artiklitele, on mul hetkel avaldamata ja tulevikus suuremalt jaolt avaldada planeeritud materjale valminud nii palju, et teinekord neid wordi faile vaadates ehmatan ausalt ise ka ära. Oletuslikult olen kirjutanud umbes 500 a4 jagu tekste. Huvitav kas 2017 trumpan selle üle?
​
Trennide andmine
Kui ma 2015 aastal oma reaktiivsete koerte eksperimentaalgrupiga alustasin, ei oleks ma uneski osanud näha, et see mulle nii meeldima hakkab. Ka 2016 aastal olen ma püüdnud aidata paljusid peresid nende koerte hingehädadega. Neli esimest linnukest on põhimõtteliselt nüüd pesast välja lennanud, ehk nelja koera reaktiivsusprobleemid on lahendatud sellises mahus, et vaja on teha vaid veel veidi peenviimistlust selleks, et nad lõpuni ühiskonda sulanduksid. Nendel neljal on tihedalt kannul veel 7 tubli edasijõudnud õpilast, kellega on areng tänu minu enda arengule olnud juba palju kiirem. Lisaks neile, olen see aasta saanud lühemaajaliselt kokku puutuda väga erinevate eesmärkide või probleemidega koertega ja õppida ka neilt tohutult palju. Mul on igaühe arengu üle tohutult hea meel ja ma olen saanud tohutult uhkust tunda kõigi enda õpilaste üle. Tänu neile kõigile, olen ma ka välja töötanud ja paika saanud korraliku õppekava reaktiivsusprobleemi lahendamiseks ning plaan on uuel aastal käivitada koertekool, kuhu saaks just selliste muredega pöörduda.
 
Niisiis võib kokkuvõtvalt vist öelda, kes teeb, see jõuab. Praegu tagasi vaadates, on mul veidi raske uskuda et kõik see mahtus ära ühte aastasse, aga paistab et nii on. Siin on üks tore video, kuhu on kokku koondatud minu koertega seotud helgeimad hetked aastal 2016 (ja otseloomulikult ei saa olla 2016 aasta kokkuvõtte video taustaks keegi muu kui Bowie!):

​Kui su koeral on juba välja arenenud paugukartlikkus tead sa seda kindlasti, sest su koer muutub alati pauke kuuldes rahutuks ja närviliseks, kontaktivõimetuks, poeb kuskile voodi alla peitu, keeldub õue pissile minemast, haugub või ulub vahet pidamata, ei söö korralikult või muutub üliaplaks ja käitub üldse väga teistmoodi, kui muidu. Paugukartlikkust esineb kõige rohkem nt colliedel (sh borderid, aussied, sheltied jne), saksa lambakoertel (aga ka belgia lambakoertel ja teistel sama tüüpi koertel), Beagletel (ja osadel teistel jahikoeratõugudel).

• Käsimüügiravimid – veterinaarkliinikutes müüakse loodusliku päritoluga rahusteid ning sünteetilisi feromoone nagu Adaptil (lõhnad, mis immiteerivad emapiimas sisalduvaid lõhnasid ja pakuvad koertele turvatunnet). Käsimüügiravimid on üldiselt üsna leebetoimelised ja need ei pruugi tõsise hirmuga koertele alati piisavaks abiks olla. Ühtlasi on nende toime individuaalne ja võib nõuda veidi katsetamist, enne kui konkreetse abivahendi juurde jääda saab. Seetõttu tuleks uurima hakata juba mitu nädalat enne aastavahetust.
• Retseptiravimid jagunevad pikemaajalisteks ravimiteks (nt Prozac, Zoloft, Clomicalm) ja nö akuutse seisundi ühekordseks leevendamiseks mõeldud ravimiteks (nagu paljudele tuntud Xanax, Valium, Trazodone). Kuna paugukartlikkuse probleem üldistub koertel kergesti (koer kardab alguses vaid raketipauke aga muutub varsti ülitundlikuks ka teist tüüpi paukude või vilede suhtes), on tugevalt seotud pärilikkusega ning treeninguga väga raskesti lahendatav, on ravimite tugi paljudel juhtudel suureks abiks probleemi lahendamisel ja seetõttu tasub veterinaaridega sel teemal konsulteerida.
• Kolimine. See kõlab küll väga äärmuslikult, aga mõnele koerale tõesti on parem, kui ta saab elada oma elu ära kuskil metsa sees, kus ta kunagi ei pea kuulma ilutulestikku, selle asemel et veeta oma elu kroonilise stressi all kannatades. Kui oled juba kõike proovinud või sa ei taha/saa selle probleemiga tegeleda ning sa näed, et probleem segab olulisel määral ja igapäevaselt koera normaalset elutegevust, võiks ka seda varianti kaaluda.

 
Ühtlasi tahaksin ma panna midagi südamele kõigile neile inimestele, kes planeerivad oma koertele pesakonda. Helitundlikkuse probleem pärandub edasi väga tugevalt, eeldab omanikult tohutult häid koerakoolitusoskuseid ning nagu eelnevatest postitustest selgub, on selle ennetamine ja lahendamine väga keerulised. Seega minu jõulusoov oleks järgmine:
Palun ärge kasutage aretuses helitundlikke koeri või nende vahetuid sugulasi!

Loodan, et minu artikliteseeriast oli kellelegi abi ning soovin kõigile rahulikku ja vaikset pühadeaega :)

Aastavahetused on paljude koeraomanike õudusunenägu ja ühtlasi on see aeg, kus koeraomanikud häirivad oma paanikas loomadega kõige rohkem ka kaaskodanikke (koerad uluvad ja hulguvad rohkem). Olen kirjutanud lühikese postituste sarja nõuannetega, kuidas ennetada ja lahendada tekkida võivaid probleeme.

Tänase postituse teemaks on nõuanded kõigile koeraomanikele aastavahetuse perioodiks ning vana-aasta õhtuks. 

Nõuanded koeraomanikele aastavahetusele eelneval ja järgneval perioodil:

• Kinnita oma koera kaelarihma külge telefoninumber ja kontrolli pidevalt, et see oleks korralikult kinni. Ära lase sellel perioodil koera õue ilma sellise rihmata. Sedasi leiab koer jooksu pääsedes kõige kiiremini tee tagasi koju. Eriti hea, kui rihma küljes on ka helkurid, sest siis on jooksus koer lisaks ka kergemini nähtav liikluses. Kindlasti kontrolli ka, et sinu koera kiip oleks kantud Lemmikloomaregistrisse siin. Sellest üksi ei piisa, kui su koeral on kiip olemas - kui seda registrisse kantud ei ole, siis ei saa keegi kiibi numbrit sinu, kui omanikuga seostada. Kiibi andmed peab kandma registritesse koera omanik, automaatselt need sinna ei lähe.
• Kontrolli hoolikalt ja regulaarselt üle oma aiapiire. Otsi aiast auke või pragusid, kust koer läbi võiks mahtuda. Ära lase koera lahtiselt aeda, kui on vähimgi võimalus, et ta sealt välja pääseb.
• Kui elad tiheasustusalas, ära jäta koera järelvalveta aeda. Eriti juhul, kui koer on sinu juures esimest aastat või tal on juba teada paugukartlikkuse taust. Lisaks eemalt kuuldud paukudele, võivad su koera paanikasse ajada pahatahtlikud möödujad, kellest osadel on komme visata pauguteid era-aedadesse sisse. Isegi täiesti paugukindal koeral võib piisada ühest sellisest tõeliselt vastikust kogemusest, et hakata pauke edaspidi kartma.
• Enne jalutamaminekut kontrolli varustus üle. Jälgi et kaelarihma ei oleks võimalik tõmmata üle pea ja, et karabiinid ja rihmad on terved ja vigastustevabad. Vali kindlasti rihm vastavalt koera suurusele - aastavahetuse perioodil ei maksa minna saksa lambakoera või labradoriga jalutama mõne pisikese karabiiniga nöör-rihmaga (flexid), sest neid on väga lihtne puruks tõmmata. Ja otseloomulikult ära saada lapsi jalutama koeraga, kellest nende jõud üle ei käi!
• Jalutama minnes kinnita paugukartlik või esimest aastavahetust sinuga veetev koer enda külge mitme rihmaga. Eriti hea on, kui saad ühe rihma kinnitada jalutustrakside külge ja teise kaelarihma külge. Selliselt jääb sul koer kätte ka siis, kui paanikas koer ennast kaelarihmast välja vingerdab, mõne kinnituskoha puruks tõmbab või rihma läbi hammustab.  
• Ära jaluta aastavahetusele eelneval ja järgneval perioodil oma koera lahtiselt. Isegi paugukindlal koeral võib piisada ühest korralikust ehmatusest, et ta minema jookseks. Paanikas koera orienteerumisvõime ja keskkonna tajumine on tavalisest piiratumad.
• Paugukartliku või uue koeraga ära tee ohtlikul ajal pikka ringi, vaid piirdu pissitamisega kodu lähedal. Pikemateks ringideks paki koer autosse ja sõida linnast välja, sest paukude keskel jalutamist ei naudi sina (koer hakkab tirima) ega ka sinu koer.
• Võta jalutuskäigule kaasa koera lemmikmaiuseid. Iga kord, kui kuuled pauku, hüüata rõõmsal häälel selle markeerimiseks „Jess“ või „Tubli“ ning paku koerale jupike viinerit või kotletti. See aitab luua koerale nö Pavlovi refleksi Pauk=Maius. Selle abil võib sul õnnestuda muuta koera emotsiooni paukude suhtes ning ühtlasi aitab see abinõu õpetada koerale, et paugu kuulmise korral tasub sinu poole pöörduda.
• Kui su koer pääseb jooksu, siis tee kõik endast olenev tema kättesaamiseks. Esimese asjana edasta teade kohalikule varjupaigale ning sotsiaalmeediasse, seejärel asu rahulikult ja hoolikalt piirkonda läbi kammima.

Nõuanded koeraomanikele aastavahetuse päevaks:

• Kui see on sinu koera esimene aastavahetus või sa tead, et ta kardab pauke, siis ära jäta teda selleks ajaks üksi- ta vajab sinu tuge! Alternatiivina võid komandeerida ta aastavahetuseks sellise koha olemasolul kuskile maale vanavanemate juurde, kus aastavahetusel paugutatakse minimaalselt.
• Käi päeval koeraga linnast väljas looduses tavalisest pikemal jalutuskäigul, et ta oleks veidi väsinum, kui muidu. See aitab tal närvi veidi maha laadida.
• Ära mine koeraga jalutama ajavahemikus kl 22:00-02:00, kui on teada et paugutatakse kõige rohkem. Proovi õhtune pissiring ära teha kella 18-19 paiku ning käia näiteks kella 3 ajal uuesti.
• Tee koerale kõige vaiksemasse ja hämaramasse toanurka mõnus pesa, kuhu varjuda. Eriti hinnatud on sellistel puhkudel uru moodi ja katust pakkuvad pesad.
• Tõmba paugutamise ajaks kardinad ette, pane telekas helide summutamiseks valjemalt mängima ning lülita sisse kõik tuled valgussähvatuste summutamiseks.
• Anna koerale ette midagi, mille järamisele ta saab keskenduda. See aitab tema tähelepanu ümber suunata ning närimine mõjub ühtlasi ka rahustavalt. Mõned head variandid on:

1. Suur ja liharikas toores kont või sub-produkt
2. Spetsiaalselt koertele närimiseks mõeldud kuivatatud maiused
3. Toiduga täidetavad Kong-tüüpi mänguasjad (eriti kauakestva maiuse saad, kui täidad mänguasja konservi, pasteedi või toore lihaga ja lased sellel sügavkülmas ära jäätuda)

Kui su koeral on aga juba välja kujunenud hirm paukude suhtes siis lisaks eelnimetatud nõuannetele, tuleks mõelda ka sellele, kuidas probleemi lahendada. Sellest tuleb juttu järgmises ja ühtlasi selle seeria viimases blogipostituses.

 
 
Aastavahetused on paljude koeraomanike õudusunenägu ja ühtlasi on see aeg, kus koeraomanikud häirivad oma paanikas loomadega kõige rohkem ka kaaskodanikke (koerad uluvad ja hulguvad rohkem). Olen kirjutanud lühikese postituste sarja nõuannetega, kuidas ennetada ja lahendada tekkida võivaid probleeme. Tänase postituse teema puudutab üldisemalt kõiki inimesi- nii koerasõpru, kui ka neid kes koeri sugugi ei armasta.

Alljärgnevad nõuanded aitavad vähendada koerte stressitaset aastavahetusel ning seetõttu vähendada kodust ärajooksmist, haukumist-ulgumist ja muid koeraomanikku ning tema naabreid häirivaid probleeme.

• Ära tee ilutulestikku suvalisel ajal, vaid jäta oma etteaste aastavahetuse õhtul ajavahemikku ca kl 23-01:00. Kindlasti lase siis kogu oma salv järjest tühjaks, sest üksikud paugud ei pääse nagunii löögile. Koeraomanikele on sellest samuti väga palju abi, sest kõige raskem on neil tulla toime üksikute paukudega suvalisel ajal- nad ei tea neid oodata ja just nende paukude pärast jäävad paljud paugukartlikud koerad terveks päevaks pissitamata.
• Korista enda järelt ilutulestiku jäägid ja taara ära. See, et sina ei näinud kuhu sinu raketid maandusid, ei loe. Kui omasid ei leia, haara kilekotiga kaasa kellegi teise jäätmed, millest sa muidu üle astuksid. Siit ei võida mitte ainult koeraomanikud, vaid ühiskond üldiselt.
• Ära luba oma lapsel järelvalveta pürotehnikaga ümber käia ja selgita talle avaliku korra reegleid. Igal aastal on meie tänavail kümneid lapsi, kellele teeb nalja teiste inimeste ja loomade ehmatamine erinevate paugukatega. Eriti kummastavad on aga pereisad, kes päise päeva ajal ise oma lapsega vanainimesi ja koeraomanikke paugutajatega hirmutavad. Mõtle eeskujule, mida sa oma lapsele annad.
• Kui sa näed teisi valel ajal ja vales kohas kaaskodanikke häirimas, hinda olukorda ja sekku kas ise (lastega eriti võiks kehtida ühiskondlik järelvalve) või teavita politseid. Kaaskodanike hirmutamine või nende ohtu seadmine ei ole ühegi omavalitsuse avaliku korra eeskirja järgi lubatud.
• Hulkuvat koera nähes teavita aga kiiresti kohalikku varjupaika (Varjupaikade MTÜ koduleht, Tartu varjupaiga koduleht või uuri KOV kodulehelt, kes on konkreetse piirkonna lepingupartner), võimalusel ja julguse korral võid üritada koera kinni püüda (sellest on väga palju abi!!!) ning kui mitte midagi muud teha ei taha või saa, siis kirjuta oma nähtust sotsiaalmeediasse. Eriti hea, kui saad lisada ka pildi. Paanikaolukorras võivad koerad ikka pääseda jooksu ja suure tõenäosusega otsivad omanikud neid meeleheitlikult taga. Ka varjupaika koera toimetamist ei tasu karta, sest siis on koer kindlas kohas hoiul, kuni omanik nad leiab- meie varjupaikades üldiselt ei panda koeri magama ega jagata kohe suvalistele soovijatele laiali. Igal juhul parem seal, kui autorataste all.
• Naabritädile, vanavanematele või sugulastele-sõpradele külla minnes jaga nendega seda artiklite seeriat, või anna siin loetud nõuandeid neile, kellele sellest abi võiks olla. Mida paremini inimesed teemaga kursis on, seda suurem on lootus, et saabuval aastavahetusel on meil vähem probleeme lemmikloomadega.

Järgnevates artiklites kirjutan välja mõned nipid kuidas koeraomanikud saavad aastavahetusega seotud probleeme ennetada, nii et kõik, keda see teema huvitab, jääge lainele :).

Koerakoolitusringkondades on väga levinud arusaam, et kui koer midagi kardab, ei tohi koerast välja teha, teda kiita, silitada ega maiuseid anda, sest muidu on väga suur oht, et hirmu väljendav käitumine kinnistub. Nii näeme me iga päev tänavapildis koeri, kes nüüd aastavahetuse künnisel toimuvatest paugutamistest ehmuvad ja paanikasse lähevad samal ajal, kui nende omanikud justkui seda märkamata tuimalt edasi marsivad, ilmselt uskudes, et teevad kõige õigemat asja.Tahan täna kirjutada sellest, miks minu meelest selline aruaam ei ole mitte ainult vale, vaid kohati lausa ohtlik.

Kõigepealt arutleme veidi teemal tahtlik käitumine vs instinktiivne käitumine, et mõista hirmureaktsioonide tagamaid ja hirmuvaste kinnistumise süsteemi.

Operantne käitumine ehk teadlik käitumine:
Kui me õpetame oma koerale käsklust „istu“, siis on selle eelduseks koerapoolne kaasamõtlemine ja keskendmine. Seepärast soovitataksegi alustada õpetamist maksimaalselt heade maiustega võimalikult vaikses ja turvalises keskkonnas. Selliselt on koera tähelepanu koondatud konkreetsele harjutusele ning treeneri mehaanilistest oskustest sõltuvalt avastab koer varem või hiljem seose- istu=maius. Selle tagajärjel hakkab koer täiesti teadlikult järjest rutem ja rohkem istuma.

Operantsele käitumisele meeleolu lisamine, ehk klassikaline tingimine:
Kui me hoolitseme koera koolitamisel hoolikalt selle eest, et trenn oleks koera jaoks alati tohutult tore elamus, siis hakkab koer alateadlikult trenne armastama. Selle eelduseks on turvatunde pakkumine, füüsiliste eelduste loomine, selge ja jõukohase kriteeriumi seadmine, käitumise õigeaegne markeerimine ja koera poolt hinnatud preemia saamine. Kui teha aga viga ühes või teises aspektis piisavalt tihti, siis sõltuvalt koera närvisüsteemist võime me koeral tingida ka üsna halva meeleolu seoses trennidega. See väljendub klassikaliselt aeglases soorituses, stressisignaalide esinemissageduses, häälitsemises, ärajooksmises või kinni kiilumises. Erinevat meeleolu on võimalik tingida ka keskkonna või konteksti põhiselt (näiteks koer on rõõmus kodustes trennides, aga läheb ärevaks võistlusplatsil). Meeleolu tingimise põhiline iseloomustav joon on aga see, et koer ei mõtle ega planeeri meeleolu- tal lihtsalt seondub teatud olukordadega teatud emotsioon ja see võib olla väga erinev sõltuvalt individuaalsetest kogemustest ja närvikavast (nii nagu meist osadel tekib jõulude lähenemisega seoses soe ja rõõmus ootus, samas kui teistes tekitab sama sündmuse lähenemine paanikat ja ängi).

Olles uurinud veidi käitumise ja meeleolu tingimise seaduspärasid, joonistub üsna ilusti välja see, et koer täidab käsklusi üsna teadlikult sellele mõeldes, samas kui meeleolu kujuneb välja kuskil alateadvuses tekkivate seoste läbi. Ühtlasi tuleb ka väga teravalt ilmsiks see, et kuna meie oleme oma koera võti maailma ja omame nii suurt kontrolli tema elu üle, on emotsionaalse vaste tingimisel meie õlgadel tunduvalt suurem roll, kui koeral endal. Meie planeerime ome trennid, otsustame milliste katsumustega nemad peavad rinda pistma ja kas, või kuidas me neid selleks ette valmistame. Rääkimata selleks, et meie liigikaaslaste tegevuse või tegevusetuse läbi on nad üldse siia ilma sündinud sellistena nagu nad on (kõik eelsoodumused hirmuprobleemide tekkeks kaasa arvatud).

Koerakoolitajad räägivad ka üsna palju sellest, et inimene peab olema oma koerale nö karjajuht. Lugedes vastavat kirjandust, leiab üsna palju viiteid sellele, kuidas  ennast koera silmis kehtestada. Seda saab teha lihtsalt ja vähem invasiivselt, kui kontrollid koera elutegevuseks vajalikke ressursse (koer saab süüa, magada, pissile jne ainult siis kui ta täidab selleks omaniku poolt seatud tingimused). Ennast saab kehtestada ka läbi vägivalla, nii vaimse kui füüsilise. Kurb on aga see, et samal ajal kui kirjutatakse pikki ja detailse harjutustekirjeldusega peatükke sellest, kuidas juhina ennast kehtestada, puudutatakse heaks juhiks olemise teemat üsna põgusalt. Milline on hea juht?

Mõtleme korraks oma ülemustele või autoriteetidele oma elus. Kumb tekitab meis suuremat soovi endale järgneda? Kas ülemus, kes ennast pidevalt kehtestab, või ülemus, kellel on kõige lahedamad ideed? Kumb tekitab suuremat austust? Kas ülemus, kes annab korraldusi, või ülemus kes on oma nõu ja jõuga toeks ja aitab kaasa töö paremale sujumisele? Kumb tekitab suuremat usaldust? Kas ülemus, kes naeruvääristab sinu puhkusesoove kolleegide ees, või ülemus, kes märkab et oled veidi tõbine ja küsib kas sooviksid vaba päeva, et homme produktiivsem olla?

Sama lugu on ka koertega, ainult et meie nende omanikena oleme saanud sõltumata oma varasemast CV-st kohe ka edutuse juhtivale kohale. Kuidas me seda positsiooni kasutame, on meie teha, aga ka tagajärgede eest vastutame meie ise. Seetõttu on mõistlik istuda maha ja mõtiskleda selle üle, kuidas saaksime me olla oma koerale heaks juhiks.

Hirmude juurde tagasi tulles avanebki meile selleks suurepärane võimalus. Nimelt saame me märgata, mõista, aidata ja toetada oma sõpra koledates olukordades ning planeerida hiljem oma käike selliselt, et me ei paneks teda uuesti liiga raskesse olukorda.

Kui meie sõbranna mees jätab ta maha, siis mida me teeme? Me lähme meelitame ta kodust välja, ostame võib-olla pudeli veini ja laseme tal nutta ja rääkida kõik hingelt ära, samal ajal mõistvalt noogutades ja teda kallistades. Kui meie laps kardab ilutulestikku, siis me läheme koos temaga vaiksesse nurka, teeme kõik selleks et õues toimuva mäsu hääled ära summutada ja räägime talle muinasjutte ning pakume kooki. Kui meie abikaasal on ees suur esinemine aditooriumi ees, siis me aitame tal ennast koguda ja minna kohale just siis, kui tema tunneb et ta on selleks valmis, isegi kui see on 10 minutit lubatud esinemisajast hiljem. Me julgustame teda inspireerivate näidetega teiste inimeste eduslugudest, me pakume talle ehk suhkruvett ja me sosistame talle vaikselt kõrva „Sa saad sellega hakkama!“ just vahetult enne, kui ta läheb. Ja loomulikult oleme me auditooriumis esireas, plaksutame kõige kõvemini ja vastame talle sooja naeratusega iga kord, kui meie pilgud kohtuvad.  

Miks peaks koertega kuidagi teisiti olema? Kui su koer sai suure ehmatuse osaliseks, siis aita ta esimese asjana hirmsast olukorrast ära- vii ta tuppa, autosse või jookse lihtsalt koos temaga kaugele eemale, kuni näed et koer rahuneb ja ta turvatunne taastuma hakkab. Kui su koer on pikemalt šokis millestki, mis juhtus (näiteks ilutulestikust), siis loo talle mõnus pesa kuskile vaiksesse toanurka, pane kardinad ette ja raadio käima ning istu tema kõrval, naerata soojalt ja räägi temaga. Vahet ei ole mida sa räägid, koer tunneb sinu häälest, et sa oled talle toeks ja sina oled tema kalju. Kui koer võtab vastu mõne maiuse, ei tee ka see paha. Kui sa lähed aga oma koeraga veterinaari juurde, groomeri juurde või näitusele ja sa näed, et tal kints veidi väriseb ning ta nuusib palju suurest ärevusest, siis anna talle võimalus ennast veidi eemal koguda, suhtle temaga siis kui ta seda soovib ning lõpuks, kui ta ennast ületab ja astub sammu oma hirmuobjekti suunas, siis anna talle kogu oma hingest mõista, milline superstaar ta on!

Aga kas ma ei kinnista sellega koera hirmu? Äkki ta hakkab edaspidi veel rohkemgi kartma? Kas eeltoodud inimnäidetele tuginedes kardaksid sa, et äkki su sõber hakkab saama meeste poolt rohkem maha jäetud, kui sa teda lohutad, või su laps iga kord ilutulestiku peale nutma, et kommi saada, või su mees esinemisele minekul jokutama, et sinu ergutuskõnet kuulata? Ilmselt mitte. Ja kui see juhtubki, siis on tegemist juba teadliku käitumisega, mis allub operantse tingimise seaduspäradele ja mida on tänu sellele võimalik ka palju lihtsamini muuta, kui emotsionaalset vastet tingida oli.

Loomulikult on võimalik koera ka paanikasse ajada oma lohutamiskatsetega, aga see viitab juba asjaolule, et omanik on ise väga ähmis ega tea, kuidas koera aidata. Selleks, et asi toimiks, keskendu kõigepealt enda hingamisele. Hinga pikalt sisse ja hinga välja, tee seda kuni tunned et hakkad rahunema. Ka sirutamine ja lõdvestamine aitavad. Mana näole naeratus ja meenuta vaimusilmas mingit eriti sooja ja toredat hetke, sellega saad viia oma mõtted positiivsematele radadele. Hoia oma selg koeraga suheldes srigena ja silita koera õrnalt enda poolsest küljest käeseljaga, see mõjub kõige rahustavamalt. Ja kui sa tunned, et sa seda kõike praegu momendil lihtsalt ei suuda, siis liigu koeraga kähku keskkonnast välja- mitte isegi niiväga koera, kui sinu enda pärast. Te mõlemad peate tundma ennast hästi selleks, et teineteist aidata! Ja kui sa pididki keskkonnast lahkuma enda pärast, siis ära ole enda peale pahane. See, et sa nii tundsid, näitab ju selgelt, kui väga sulle su sõbrakese heaolu hinge läheb. Küll järgmine kord läheb juba paremini :).

Ehk siis pika jutu kokkuvõtteks- ära karda olla oma koerale hea juht ja olla tema kalju rasketel hetkedel!

Siin on meie FDSA Train the dog in front of you kursuse kodutöö (Aitäh kallid sõbrad, tänu kellele ma saan seda kuld-tasemel võtta! :) ) video, millelt  on näha, et pakkudes koerale tuge, koer mitte ainult ei anna endast hiljem töötades rohkem aga ka tema vajadus pauside järele hakkab tasapisi vähenema:

Kirjutasin mõni aeg tagasi blogipostituse Küünelõikus vol 1 (siin), kus rääkisin kuidas mul koerte küünelõikuse taluvus ühe sisselõike pärast mõlemal korraga nullist allapoole langes Meerale sisse lõikamise tõttu, ning lubasin hakata regulaarselt filmima ja postitama meie küünelõikuste videoid. Kahjuks pean nüüd tunnistama, et nii tubli ma siiski olla ei suutnud, et oleksin kõiki trenne filminud. Areng võttis minu jaoks ootamatult veidi kauem aega ning selgeks sai ka, et korduseid on vaja teha päris tihedalt. Seetõttu muutus kaamera igakordne üles seadmine lihtsalt kohutavalt tüütuks. Mõned trennid ma siiski filmisin ja nüüd on aeg jagada meie tänaseks saavutatud tulemust ja seda, kuidas me selleni jõudsime.

Esimesed trennid läksid veidi pahasti selles  mõttes, et ma jäin oma kõrgete ootuste tõttu pidevalt premeerimisega hiljaks ja koerad said preemiat alles siis, kui nad olid juba käpad ära tõmmanud. Seda nimetatakse inglise keeles lumpinguks, ehk liiga keerulise kriteeriumi seadmiseks. Samas pean ma ära märkima, et kuigi selline variant ei ole ideaalne, ei maksa sellest heitudam kui nii juhtub ja koera premeerimata jätta. Iga korraga, kus mul koerad käpa ära tõmbamist praktiseerides preemiat said, tulid nad ikkagi järjest innukamalt minu juurde tagasi uuele katsele. Ühtlasi vähenes käpa äratõmbamise käitumine. Ehk, et väike kinnitus taaskord teada tuntud ütlustele „Hirmu ei saa premeerida“ (erinevaid allikaid leiab siit) ja „Kui kahtled, viska maiuseid“.

Siin on meie trennid Enne ja Pärast:

Panen järgnevalt kirja mõned asjad, mis minu meelest tulemuse saavutamisele kaasa aitasid.

Asjad, mida ma jälgisin kohe alguses:

• Kriteerium jagunes- tangide näitamine=preemia, käpa haaramine=preemia, käpa hoidmine=preemia, minu ruumi sisse tulemine=preemia, küünekoputus tangidega=preemia, tangide küüne ümber sulgumine=preemia ja küüne lõikus=preemia.
• Premeerisin rõõmsa emotsiooni ja rohke maiusega iga katset sõltumata tulemusest.
• Nõjatusin seljaga vastu seina, et mitte kogemata sotsiaalset survet lisada niigi raskesse olukorda.
• Ootasin koera poolset algatust või vähemalt koostöö tahet (vägisi käppa maast ei võtnud).
• Kui koer läks minema, siis ma ei kutsunud teda tagasi, vaid ootasin ta naasmist/lõpetasin trenni.

Kui areng oli minu ootustest aeglasem, lisasin juurde veel järgmised täiendused:

• Ostsin korralikud teravad küünetangid, et küünega kokkupuutel saaks kiiresti lõike tehtud ja koer ei jõuaks käppa ära tõmmata.
• Lõin konkurentsi olukorra sellega, et jätsin mõlemad koerad lahti (ära kunagi alahinda kadeduse jõudu!) (Denise Fenzilt saadud idee). Seda soovitan proovida muidugi AINULT siis, kui oled harjutanud koeri eelnevalt toidu läheduses üksteise konkurentsi taluma – eelneva kogemuseta koertel võib selline lahendus põhjustada agressiooni.
• Muutsin oma suhtumist, ega oodanud enam koertelt midagi. Istusin ja vaatasin telekat ning kui keegi tuli minu juurde, siis kiitsin ja jagasin maiuseid ohtralt. Sekka näppisin veidi käppasid. Eesmärk oli pigem näidata teisele koerale, et vaata kui äge sellel koeral siin on, kui lõigata juures oleva koera küüsi.
• Hakkasin kasutama ohtralt produktiivset silitamist (Jerry Vaneki seminarilt saadud idee) ja käppade näppimist, kuni koerad sellega rohkem harjunud olid.

Ronniga läks pärast tehnika muutmist kiiremini ja tema hakkas pidevalt minu juures hängima. Meera tuli tihti kõrvale vaatama, aga nii kui ma oma pilgu talle pöörasin, ütles ta „Tänan väga aga ei“ ja lippas puuri ära. Seega hakkasin tema kohalolu pikemalt ignoreerima ja tegelesin rohkem Ronniga. Lõpuks neiu pahandas, et mis mõttes ma tema küüsi ei lõikagi ning kui ma tema poole pöördusin, ulatas ta vapralt mulle oma käpa ega tõmmanud seda enam ära.

Tänaseks on meil seis selline, et koerad võistlevad selle nimel, kelle käpp minu kätte saab ja küünelõikusest on saanud meie peres tüütu kohustuse asemel tsirkuse-etendus. Ja mis kõige lahedam- tegelikult olin ma nende trennidega äärmiselt laisk ja kokku tegime ca 20 korralikumat sessi ning mõned minisessid siin-seal päevaste toimetuste vahel. Loomulikult on näha veel mõningaid stressisignaale ja nendest me niipea ka lahti ei saa, sest emotsiooni muutumine võtab aega. Viimaseid trenne vaadates näen ma ka, et pean lähitulevikus seadma siin juba ka väiksed piirid, et koerad päris tülli ei läheks. Aga laias laastus olen rahul :). 

Lisan siia ka lingid meie viimase trenni täispikale versioonile ja paarile videole päris alguse trennidest. Need on küll pikad, aga ehk siiski kellelegi huvitavad vaadata:

Keskkonnatundlikkuse mõiste on minu blogidest ennegi läbi käinud, aga täna mõtlesin ma sellel pikemalt peatuda. Mida ma mõtlen keskkonnatundlikkuse all? Keskkonnatundlikkus on ebakindlus täpselt määratlemata ärritite suhtes mõnes kindlas keskkonnas. Tavaliselt kui koerad reageerivad millelegi hirmuvastega (võitle, tardu või põgene), on see midagi konkreetset- inimesed, loomad, objektid või näiteks helid. Keskkonnatundlik koer ei pruugi reageerida selliselt ühelegi kindlale objektile või subjektile, kuid teatud keskkondades nende tundlikkus järsult suureneb ja nad muutuvad ärevaks. Keskkonnatundlikkus suureneb loomulikult ka koertel, kellel on konkreetne hirm olemas ja nad haistavad oma hirmuobjekti lõhna või kardavad selle ilmumist teatud keskkondades rohkem kui mujal.
​
Mille järgi aru saada, et su koer võib olla keskkonnatundlik? Need koerad on endale sobivas keskkonnas rõõmsameelsed, avatud, uudishimulikud ja julged aga nö vales keskkonnas lähevad nad katki. Avalduvad klassikalised stressisignaalid nagu haigutamine, aeglased liigutused, hüpertähelepanelikkus, haigustused, keelelimpsatused jne. Tihti nad justkui unustavad ennast midagi vaatama või mõnda pinda nuuskima ning jätkavad sellega, kuni nad on füüsiliselt ja vaimselt täiesti kurnatud. Võimekus reageerida välistele stiimulitele kahaneb, ükskõik kui head maiused kaotavad oma väärtuse ja koer näeb välja, justkui ta oleks haige. Kõrvaltvaataja ei pruugi midagi isegi märgata, aga omanik tunneb, et ta koer ei ole justkui tema ise.

Minu koertest Meera on keskkonnatundlik koer ja kahjuks olen ma omal nahal tunda saanud, kui raske on sellisel juhul aru saada, mis su koeraga toimub ja kuidas teda aidata. Mitme aasta jooksul sihipäraselt otsides, olen ma ainult paaril korral sellel teemal kirjutatud materjalide peale sattunud... aga ometi näen ma sarnase probleemiga koeri päris tihti. Tõsi, need koerad ei väljenda oma muret nii dramaatiliselt, kui ehk reaktiivsed või aktiivset vältimiskäitumist kasutavad koerad...aga see ei tee ju nende muret vähem tähtsaks.

Toongi siia näite Meerast ja tema probleemist ning sellest, kuidas ma seda lahendanud olen. Loodetavasti on sellest abi kellelegi oma koera probleemi märkamisel, sellest aru saamisel või lahenduse leidmisel.

Kui Meera oli õppinud tundma, kes on ta kaasõpilased ja kus see tore asi toimub sõnakuulelikkuse grupitrennis oli Meera  seal tõeline superstaar. Talle kohutavalt meeldib õppida ja trikke teha, ükskõik kas maiuse eest või mitte. Looduses jalutades on ta ka alati tundnud ennast väga hästi. Kelgukoeraspordi üritustel tunneb ta ennast nagu kala vees. Võõraste inimeste ja koertega oleme alati koos jalutamas käinud ja ta ei armasta küll väga pealetükkivaid isendeid, aga viisaka tutvumisrituaali järel on ta üldiselt muretu.

​Kui me aga läheme temaga uude kohta, kus on tavapäraselt tihe inimeste ja koerte voog tipptunni ajal, siis juhtuvad järgmised asjad (muide, ka siis, kui me läheme sellesse kohta öösel või varahommikul ja oleme ainsad hingelised seal):

• Ta kaotab hetkega huvi toidu vastu (sh isegi väga kõrge väärtusega asjad nagu looma magu, süda, maks jms),
• tema südametegevus kiireneb ja hingamine muutub kiireks ja pinnapealseks (seda saab hinnata hoolikalt rinnakorvi vaadates või katsudes, aga videolt ei tule see nii hästi välja),
• ta jääb ennastunustavalt maad nuusutama ega pruugi selle käigus reageerida isegi valjule taustamürale,
• ta liikumismaneer on ebamäärane ja ta võib kergesti komistada,
• kui ta on väga tugevalt üle taluvusläve siis lähevad ta suunurgad vahuseks ja ta käpad hakkavad higistama.
• Esineb ohtralt keelelimpsatusi, haigutamist ja muid klassikalisi stressisignaale.

Ei ole vist vaja lisadagi, et sellises seisundis on ta kontaktivõimetu ega suuda ka olukorrast iseseisvalt välja tulla- seega vajab ta välist abi, kuid seda pakkuda on keeruline.

Meera kaks esimest eluaastat haukusin ma nö vale puu all. Kuna tema mure eskaleerus esimesena sõnakuulelikkuse võistlustel ja ei avaldunud mujal, siis esmapilgul tundus, et meil on lihtsalt kontaktiga probleem (Tuttavatel jalutustrajektooridel ta oli tema ise ning võõrastes kohtades kui me käisime, siis me lihtsalt jalutasime ning ma ei osanud seejuures eristada huvi pärast nuuskimist stressinuuskimisest). Seega tegin ma temaga OHTRALT kontakti harjutusi igal pool, kuhu me sattusime. Ta oli selles väga hea, ega lasknud mind enam praktiliselt kunagi silmist...kuni me läksime taas võistlusele või võõrasse lõhnarohkesse kohta ja ta äkitselt uuesti ära sulas (autost väljudes kaotas ta juba huvi toidu vastu). Nendes situatsioonides ei suutnud ta hakkama saada ka kõige lihtsama taseme kontaktiharjutustega ning kui ta ka suutis hetkeks minu suunas vaadata, siis ei olnud mul võimalik teda millegagi premeerida- toit ega mäng seal kaubaks ei läinud.

Meera kolmandal eluaastal otsustasin ma võtta aja maha, sest ma tundsin, et midagi on väga valesti ja ma ei tea, kuidas olukorrast välja tulla. Kirjutasin oma murest ühes välismaises FB foorumis ja leidsin omale abiväge. Esimese asjana hakkasin tegelema meie suhtega, mis oli parajalt ära mürgitatud. Õppisime mängima, õppisin Meerat lugema ja õppisime lihtsalt koos olema. Ilma mingite lisatingimusteta. Selle käigus sain ma aru, et mu sisetunne oli olnud alati õige ja Meeral oli stressiprobleem ning lõpuks sain ma ka teada, milles see probleem täpsemalt seisneb- et tegemist on keskkonnatundlikkusega. Läks veel jupp maad aega, kuni sain aru, et Meerat häirib uutes keskkondades ennekõike lõhnade rohkus ning sealt omakorda veel kõvasti aega, et aru saada kuidas teda aidata saaks.
​
Suurimad küsimused olid:

• Kuidas reguleerida lõhnade hulka ja intensiivsust, et valida sobiv ja jõukohane raskusaste? Sellele küsimusele ma vastust ei tea, kuid koostasin enda jaoks tabeli, kuhu märkisin kirjelduse põhjal keskkonnad, kus stressireaktsioone esineb rohkem ja kus vähem (1 on kõige raskem, 10 kõige lihtsam):

• Kuidas tuvastada, kas keskkond lõhnab nii nagu ta paistab? Näiteks võib juhtuda, et muidu vaikses kohas, on eelnevalt käinud mingi suurem inimeste ja koertega grupp ning lõhnade virrvarr on meeletu. Või vastupidi, tavaliselt suure kasutuskoormuse all olevas pargis ei ole keegi mõnda aega käinud ja lõhnasid on tunduvalt vähem. Ükskord ma testisin oma teooriat kui nägin, et asfaltplatsil, kus me muidu alati olime muretult käinud, toimus päeval laat. Õhtul läksin huvi pärast sinna asfaltplatsile ja vaatasin, mis saab. Meera nuusutas tookord 45 minutit järjest millimeeterhaaval seda asfaltpinda ja väljendas mõõdukalt ärevust, kuni ta oli täiesti kurnatud ja pidin ta tagasi autosse panema. Poleks ma teadnud, mis seal oli olnud, poleks ma aru saanudki, miks ta järsku nii käitub. Kui sain pandud paika raskusastmete tabeli, siis hakkasingi kõige alumisest otsast tööga pihta:

Olen õpetanud Meerale turvalistes keskkondades tema algatuslikku pikendatud kontakti ja isiklikku mängu (lühemalt kasutan selle kohta sõna „pühendumine“). Mida pikemalt ta suudab kontakti hoida, mida intensiivsemalt ta minult suhtlust ja mängu nõuab, mida rohkem powerit tal mängimisel taga on, seda turvalisemalt ta ennast järelikult tunneb. Kui ta tunneb end ebakindlalt, siis ta kontakt kestab vaid viivu ja hüpped on jõuetud. Kui ta tunneb end väga kindlalt, siis ta lükkab mind peaaegu tasakaalust välja ja räuskab rõõmsalt mu peale. Seda meetodit kasutan ma selleks, et hinnata, kuidas ta ennast tunneb ja märgata juba eos, kui asi hakkab hapuks minema. See meetod on hea ka selleks, et anda ebakindla koera kätte võim ja seeläbi muuta teda tugevamaks.
​
Näiteks siit videost on näha, et Meera ei suuda endast 100% anda ja tema kontakt on lühike ja hüpetes vähem jõudu ja veendumust: 

Otsisin treeningute alguses kõigepealt välja 10 palli keskkonnad ja töötasin seal sellisele tasemele, kus Meera suutis minu peale häält tõsta. Siis hakkasime harjutama väiksemate asulate tänavatel (9 palli) seni, kuni ta suutis suvaliselt valitud seda tüüpi keskkondades mõne minuti järel pakkuda intensiivset pühendumist. Pärast kuudepikkust tööd oleme me jõudnud nimistus tiheda liiklusega linnaparkideni välja ja töötame seal. Kuna see tasand on veidi keerukam ja varieeruvus suurem, siis veedame me selles etapis ilmselt ka kõige kauem aega. Sekka käime harjutamas ka lihtsamates keskkondades, et koer ei tunneks et raskusaste pidevalt ainult kasvab.

Kuna Meerat häirivad kõige rohkem lõhnad, siis tema puhul on oluline teha rasketes kohtades jalutuskäikudel aeg-ajalt niinimetatud pikniku peatuseid, kus me valime välja ühe vaiksema nurga platsi äärealal ning pargime ennast paigale ja mängime ning vaatame, kuidas maailm möödub. Põhimõtteliselt jalutan ma edasi temaga senikaua, kuni ta suudab pistelist kontakti pakkuda ja süüa ning kui need asjad kaovad, siis teen pikniku, kuni ta taastub. Seda seetõttu, et ma olen õppinud, et mida rohkem ma raskes keskkonnas temaga edasi jalutan, seda rohkem ta stressi läheb. Tuldud teed tagasi jalutamine on küll ka üks viis teha asja talle veidi kergemaks, kuid piknikud on selleks tarbeks lihtsalt kiirema toimega ja efektiivsemad.
​
Siin on mõned näited piknikust:

​Siin videotes on näha linnatänavate leveli lõppstaadium, mille saavutasime Kiilis (vaja on üldistamise eesmärgil käia ka teistes kohtades):

Praegu töötame me juba neljandat nädalat peamiselt oma kodukliiniku ümbrusega, mis oma tüübilt on Meera jaoks eriti raske. Kliiniku ümber on palju lõhnasid ja lisaks on seal ka palju liikumist, mille suhtes ta samuti muutub tundlikumaks rasketes keskkondades (nn trigger stacking). Kuna meil on vaja vaktsiin ära teha, siis kahjuks olin sunnitud sedasi raskusastet ajutiselt tõstma. Töö seal on läinud loomulikult vaevalisemalt, kui jõukohase raskusastmega keskkondades, kuid pidev areng on siiski olemas. Täna sain ta juba päris heas meeleolus kliiniku esikusse sisse ning kliiniku ukse ees õues toiduga mängima.
​
Kokkuvõtteks võib öelda, et väga palju tööd on tehtud ja see on vilja kandnud aga väga palju tööd on veel teha ning raske on hinnata, millal me jõuame nende tulemusteni, millest ma unistan. Õnneks iga tagasilöögiga õpin ma oma koera paremini tundma ja mida paremini ma teda tunnen, seda paremini ma suudan järgmisi tagasilööke vältida. Seega ma arvan, et selle kohta sobib hästi selline vanasõna: „Visadus viib sihile.“ Ja pole vast vaja lisada, et ma olen sigaõnnelik, et mu teele on sattunud selline koer nagu Meera :).

Käisime kuu alguses väikse seltskonnaga Lätis dr Jerry Vaneki seminaril kelgukoerajuhtidele. Info koolituse kohta jõudis meieni kõigest kaks nädalat enne ja kuigi päevakava ilmus ka suure hilinemisega, otsustasime me ära väga kiiresti- sellise spetsialisti nägemist ei pruugi elus teist korda enam ette tulla...ja kahepäevase seminari hind oli jaburalt väike (kõigest 25 eurot KOKKU!). Kes veel ei tea, siis teiseltpoolt ookeani pärit Jerry Vanek on üks ca 80st kelgukoertele spetsialiseerunud veterinaarist maailmas ning lisaks on ta ka praktik, kellel on otsene kogemus pikamaa võistlustel kelgukoertega osalemises. Eakas mees on pühendanud peaaegu terve oma elu just kelgukoerte probleemidele, kuid õppida oleks temalt olnud nii mõndagi ka kõigilt teistel, kes puutuvad kokku koeraspordiga.

Reisida otsustasime viieses seltskonnas- keskpikamaa kelguveo ja rakmete valmistamise praktik Ülle Aaslav-Kaasik, võimlemise ja koerte füüsise arendamise entusiast Mari Valgma, siberi huskyde kasvataja Inna Tali ja musheritena veel päris algajad Andri Bode ja mina. Reis sinna ja tagasi oli tänu teile kohutavalt lõbus ja palju õpitud asju sai kohe ka omavahel läbi arutatud- mitu pead on ikka mitu pead- aitäh teile!

Esimene seminari päev oli mõeldud veterinaaridele, seal meie ei osalenud. Meie osalesime kahel järgneval päeval. Laupäevased teemad olid massaaz ja venitamine, produktiivne silitamine, ettevalmistus ja taastumine, enamlevinud vigastused kelgukoertel ja nende ravi ning käed-külge praktika. Pühapäevased teemad olid dehüdratsioon ja ülekuumenemine kelgukoertel, rakmete valik ja erinevused ning praktika koertele rakmete valikul. Mind jahmatas, et neil kahel päeval oli saalis kokku vaid 26 inimest, neist 5 eestlast ja 2 leedukat ning päris arvestatav hulk inimesi ei olnud isegi parktiseerivad kelgukoerasportlased... aga no seda enam jäi osalejatele võimalust lektorit oma küsimustega pommida ja seda võimalust me ka kasutasime.

Panen suvalises järjekorras kirja mõned mõtted, mis mulle eriti meelde jäid (materjal oli väga põhjalik ja selle seedimine võttis mitu päeva aega) või meeldisid (neist mõndagi oli tore kuulda kinnitusena, et olen mõelnud õiges suunas):

• Iga endast lugu pidav musher (ja ka muud koerasporti harrastav inimene!), peaks vähemalt korra päevas leidma paar minutit, et iga oma koer üksikasjalikult läbi kompida.Lektor viskas nalja, et kui tema peaks meie koeri läbi katsuma ja leidma mõne kühmukese lihastes, siis meie EI TOHI seepeale küsida „mis kühm?“. Koera omanik peab teadma millise pehmusega on tema koera lihased tavaolekus, märkama kui lihased on kõvemad, kui koera nahk õrnalt võbeleb mõne koha puudutamisel, mõni koht on soojem-külmem, paistes, valulik jne. Soovitus oli, et asendage see aeg, mis te muidu veedate koera sügades ja silitades nö produktiivse silitamisega, mille käigus te saate ülevaate koera seisundist.
• Sportkoera lihaste jaoks on väga oluline regulaarne massaaz ja venitamine (sarnaneb väga paljuski võimlemisega, mida me viimasel ajal harrastame). Tutvustati palju erinevaid võtteid ja nippe, kuidas neid asju teha aga seda on kirja teel raske edasi anda, nii et ma ei hakka vääriti mõistmise ohu tõttu seda tegema. Igatahes sain ma aru, et tema meelest peaks iga musher suutma oma suures karjas regulaarselt neid asju teha, et säästa koeri vigastustest ja hoida nende lihaseid elastsete ja tugevatena.
• Võistlemine ei tohiks kunagi olla eesmärk omaette- igapäevane elu on eesmärk. Võistlemine on eksam- taseme hindamine. Me ei võistle selleks, et võita- me võistleme selleks, et testida oma meetodite sobivust võitmiseks. Sedasi ei saa me kunagi ka kaotada- kui me ebaõnnestume, siis me analüüsime, mida on meil vaja veel treenida ja asume uuesti tööle.
• Vanasti oli levinuim treeningtsükkel nö ülekoormamine. Iga järgmine trenn oli alati raskem, kui eelmine. Selle tsükli miinus on, et ühel hetkel koer tunneb, et alati läheb ainult raskemaks ja ta väsib ära- seega mõne aja pärast järgneb pidevalte tõusule pidev langus. Parem viis treenimiseks on tõsta näiteks raskusastet vähehaaval kolm trenni ja siis võtta teise trenni ja kolmanda trenni tasemete vahepeale jääv tase järgmise bloki alguspunktiks. Sedasi 3 sammu edasi, 2 sammu tagasi rütmiga saab koer kohaneda oma uue tasemega ja areng liigub pikemalt tõusvas joones. Kui võimete tipp on käes, siis trennide raskusaste on ühtlasem, kuid siiski veidi erinev. Kuigi raskusastme langetamine on selle meetodi juures omamoodi puhkus, ei tohi unustada ka päris puhkuse päevi. Puhkus on vajalik selleks, et edasine areng oleks võimalik.
• Treeni nagu sa võistled, võistle nagu sa treenid. Varieeri trennide intensiivsust, kestust, tüüpi, tingimusi, aega. Treeningtüübid jagunevad kaheks- pikk aeglane distants allpool piimhappe tekke lävendit ning lühikesed intensiivsed pingutused, mille tagajärjel tekib veidi piimhapet lihastesse. Rohkem aega soovitas ta pühendada esimesele treeningtüübile.
• Treeningperiood jaguneb: vundamendi loomise faas, ülemineku faas (ettevalmistus), võistlusfaas (spetsialiseerumine), ülemineku faas (taastumine). Võistluseesmärgid tuleb seada nendest faasidest lähtuvalt- st mitte planeerida hooaja raskeimat võistlust esimestesse või viimasesse faasi ja vastupidi. Soovitav on võtta aastas üks võistlus nö eesmärgiks, mitte üritada igal nädalavahetusel olla parim.
• Puhkeperioodil tuleb võimaldada füüsilist puhkust ja vähendada stressi. Sellel perioodil võiks õpetada koera ja pakkuda talle ajutööd, korrata tuttavaid asju, lõbutseda ja ehitada suhet. Meeles tuleb pidada, et tegelikult ei ole hooaegade vahel pausi- kõik on üks osa tsüklist ja puhata tuleb eesmärgipäraselt.
• Füüsiline puhkus ei ole uni, uni on aju puhkus. Puhkus kehale on üleminek galopilt aeglasele galopile, aeglaselt galopilt traavile, traavilt küliskäiku, küliskäigult kõnnile jne.
• Kõige levinum probleem veepuuduse ennetamisel on see, et treenerid arvavad, et koeral peab vesi olema pidevalt nina all. Nina all olevast veest ei ole koera hüdreerimisel mingit kasu- vesi peab jõudma koera sisse! Seega leidke viis kuidas teha vesi koerale apetiitseks ja jälgige, et ta jooks vajaliku koguse vett paar tundi enne sooritust endale sisse. Koer väljutab vett kehast pidevalt (hingamine, auramine, higistamine, süljevool, okse, veritsemine, urineerimine, ekskremeerimine), seega on sportkoera puhul äärmiselt oluline, et ta lihastes oleks piisavalt vett.
• Kuidas aru saada, et koeral on vedelikupuudus? Puudub ühene lihtne test ja tuleb hinnata mitme asja koosmõju: meeleolu, silmad, igemed, nahk, uriini värv ja kogus, südametegevus (sellepärast ongi oluline produktiivne katsumine, et märkaksid muutuseid rutem). Kõige raskem on avastada 5% ja väiksemat vedelikupuudust, mis ei ole eluohtlik aga mõjutab oluliselt sooritusvõimet. Vett saab tagasi koera kehasse läbi jootmise, läbi suure vedelikusisaldusega asjade söötmise (liha jms), tilguti all.
• Ülekuumenemine on alates 39,4 kraadist. Kui koer saavutab sellise temperatuuri pärast jooksu, peab see tunni aja jooksul langema (ja langema kiiresti kui ta alla minema hakkab, minutitega). Üle 42 kraadi on juba surmav, seega tuleb koera aidata ülekuumenemise kahtluse korral kiiresti. Ülekuumenemise märgid raskusastme järgi kasvavalt: väsinud, „igavlev“, „ei ole tema ise“, kuumakrambid (suured lihaskrambid), nõrkus, oksendamine, rabandus. Esmased märgid: kiire ja pinnapealne hingamine, kurgutila paistmine, suur väljaulatuv keel ja laialt avatud suu, kiire pulss, punased igemed ja keel. Põhjuseks võivad olla ilmastikutingimused, halb vorm, vanus jms aga sagedasim põhjus on veepuudus.
• Mida teha? Lõpeta koera jooksutamine! leia vari, leia tuulisem koht, leia jahe pind lamamiseks (vaheta seda kohe kui see koera all soojeneb). Jahuta niiskete lappidega kaenlaaluseid, käppasid ja kõhualust. Ära viska koera üleni vette!- sellega kaasneb alajahtumise oht. Lõpeta jahutamine veidi enne koera tavalise temperatuuri saabumist, et ennetada alajahtumist.
• Rakmete valiku osas sai selgeks, et väga suur vahe on rakmetüüpidel ja isegi sama tüüpi rakmete disainil. Ideaalne on teada, milline on su koer, mida sa temaga harrastada soovid ja lasta mõõtude järgi talle rakmed teha (aastas kulub 4 paari, sest sportkoera mõõdud pidevalt muutuvad!). Rakmete valik ja disain on tõeline insenerteadus ja sellel ma samuti pikemalt ei peatu seetõttu.
• Vigastuste osas selgus, et ehkki levinuimad vigastused on kelgukoertel erinevad käpavigastused, on kõige ohtlikumad õla või selgroo vigastused. Kuna käpavigastused paistavad kergesti silma ja on dramaatilised, siis neid nähakse ruttu ja ravitakse kiiresti. Õla ja selgroo vigastused ei karju niimoodi silma ja neid tihti ei märgata õigel ajal. Ravi võtab aga terve hooaja. Nende vigastuste ravil ei tohi mingil juhul kiirustada, sest need näevad paremad välja kui need tegelikult on. Küsisime ka väga levinud sportkoerte probleemi- ristatisideme rebendi kohta kelgukoertel ja lektor vaatas meid suurte silmadega ja ütles umbes nii: pole iial kuulnud, et kelgukoertel seda olnud oleks seoses nende spordiga...aga kindlasti mõni koer kuskil on- lihtsalt ükski kelgukoerte vet ei ole veel ühtegi juhust kohanud. Jee, üks mure seega vähem meil! :)
• Ükski vigastus ei teki üleöö ja ootamatult. Eeldused vigastuseks tekivad pika aja jooksul enne akuutse vigastuse teket. Lektor kordas pidevalt, et see on nagu hüpe lennukist: langemine on krooniline ja kukkumine on akuutne, kuid probleem algab sellest hetkest, mil sa langema hakkasid. Ma ütleks, et see kehtib ühtmoodi nii füsioloogiliste kui vaimsete probleemidega. Igal juhul on siin abiks oma koera üksikasjalik tundmine ja igapäevane jälgimine, produktiivne katsumine ja korralik ettevalmistus ning taastumine.

Nonii...aitab vast küll. Tegelikult suutis lektor nende kahe päevaga tohutult maad katta ja suurepärase esinemisoskusega ka meid pidevalt naerma ajada. Kui näete seda nime veel kuskil esinejate nimekirjas, siis soovitan soojalt võimalust kasutada! Seniks aga üks väike nali ka, mis meelde jäi:
​
Selleks, et olla edukas kelgukoera juht, on teil vaja kahte asja: korralikku töötavat koeraveo masinat ja abikaasat, kes teenib väga hästi :D.

Toredat treenimist!